esmaspäev, 25. detsember 2017

Robert Bryndza "Tüdruk jääs"

Et mitte mingil juhul oma lugemisindu kaotada, valisin seekord raamatut väga hoolikalt. Tahtsin, et see oleks kindlasti krimiromaan või põnevik ning lugesin mitmeid arvamusi. Lõpliku otsuse langetamisel sai määravaks see, et Robert Bryndza raamat "Tüdruk jääs" sai tohutult kiiresti populaarseks ning Erika Fosteri sarja esimesele raamatule on lühikese ajaga kirjutatud järgesid ja üks neist juba ka eesti keeles ilmunud. Mulle on mõnikord pettumuseks see kui loen läbi sarja esimese osa, mis on hiilgavalt hea ja siis järge pean ootama. Muidugi ei jää hea raamatu puhul see ootamine nii suureks takistuseks, et üldse ei loe, aga detailid kipuvad aja jooksul ununema.

Erika Foster naaseb politseisse tööle peale oma abikaasa surma tööülesannete täitmisel. Teda viiakse üle Londonisse ning peab alustama praktiliselt algusest. Teda pannakse kohe uurima Andrea Douglas-Browni surma. Oluliselt raskendav on asjaolu, et Andrea on Lord ja leedi Douglas-Browni tütar ja lisaks perele ootab ka avalikkus mõrvari teada saamist. Piltilus lordi tütar leitakse veest, silmad pärani, neis peegeldumas hirm. Tüdruku mõrv toob päevavalgele väga palju tegusid, mida tema perekond iga hinna eest varjata soovib. Uurijatel ei ole aga ühtegi kahtlusalust ning press nõuab teavet, Erika käitub vastupidiselt politseiülema plaanile ning arvatakse, et ta õõnestab juurdlust ja ta kõrvaldatakse töölt. Kui leitakse Andreaga lähedalt seotud mees, kes on liialt kahtlaselt olnud tüdrukust huvitatud ja valetanud oma alibi kohta mõrvaööl, saab politsei nautida töövõitu, paraku üürikest aega. Politsei peab uute tõendite ilmsiks tulekuga kahtlusaluse vabaks laskma ning vastu tahtmist paluma Erika Fosteri abi, sest see näib nende ainuke lootus olevat. Erika nõudmine on, et kõik ohjad antaks tema kätte. Uurimisse näib muutuvat üha enam keerulisemaks, on alust arvata, et Andrea ei ole sama mõrvari esimene ega ka viimane ohver. Ootamatult välja ilmuv tunnistaja lööb kõik pea peale ja Foster kaotab valvsuse.

Ei ole vaja olla hiromant, et teada, Erika Fosteri töö viib mõrvarini, aga kõik ei lähe ladusalt. Mõrvar on pääsenud liialt lähedale Erikale ning ei taha mitte mingil juhul lasta naisel end paljastada. 
Mind on viimasel ajal hakanud pisut-pisut häirima krimkade puhul, et nö peategelast, kes peaks viima lahenduseni, takistatakse tema töös. Saan aru, et see ongi asja põnevamaks muutmiseks, aga kas ei võiks kasutada mõnd teist taktikat? Lihtsalt ei ole väga põnev raamatust raamatusse lugeda väga sarnast süžeed, äärmiselt väikeste erinevustega. 

Millegipärast oli mul tunne nagu loeks naisautori raamatut ja kuna ma olin nii lummatud sisust, siis alles raamatu lõppedes taipasin uuesti vaadata autorit. Ma ei tea, kas selle tingis see, et uurija, kelle järgi ka raamatute sari nime saanud, on naine või lihtsalt oli tegevus nii palju naistega seotud. Igatahes oli see väga positiivne, ma tegelikult ei vali kuangi raamatuid autori soo järgi, lihtsalt mõnel juhul olen täheldanud, et meestel ja naistel on erinev "käekiri". Püüan esimesel võimalusel lugeda ka Robert Bryndza Erika Fosteri sarja järgmist raamatut "Varitseja öös"

Otse kirjastusest Pegasus

Teiste lugejate hinnaguid ja arvamusi Goodreadsist

esmaspäev, 18. detsember 2017

Heli Künnapas "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks"

Viimasel ajal jääb tohutult ajast puudu, lugeda ju ometi tahaks ja siis tulebki teha valikud. Kui Heli Künnapas pakkus välja võimaluse valida üks Heli Kirjastuse raamat, haarasin kohe võimalusest kinni. Olen nii mõneltki poolt tähele pannud, et sari "Mõni õhtu romantikat" on kerge ja mõnus sari ning ma ei olnud seni veel ühtegi lugenud, kokku sarjas kuus raamatut. Kuna kõiki antud sarja raamatuid saab lugeda ka üksikuna ja mitte ilmumise järjekorras ning mul ei olnud eelistusi ühegi osas, ainult uudishimu ja soov ühte lugeda, pakkus autor ise välja raamatu "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Mul olid kahetsed ootused, ühest küljest kõrged, sest tõesti raamatukogus on pidevalt antud sari välja laenutatud ja kiidusõnu olin ka lugenud, teisalt natuke pelgasin, et ma vana krimi fännina ehk ei leia soovitud lugemiselamust.

"Naine, kes ei nuta, saab rikkaks" on Ave lugu, kes on kolinud perega tallu, et kasvatada loomi ning elada lastega maalähedast elu. Abikaasa Martin aga ei arva taolisest elukorraldusest suurt midagi ja selle asemel, et naist majapidamises aidata, viskab jalad seinale ja tänitab vaid, et naine ise tahtis seda kõike. Kui mees näeb, et oodatud rikkust niisama sülle ei kuku, jätab ta pere ja kolib linna ema juurde. Ave on üsna lootusetus olukorras, iga sent on arvel ja kui ootamatult vajab remonti ajutiseks lahenduseks osteud mõnesaja eurone auto, teeb see veel enam tuska, kuid samas tekib koos probleemidega ka lahendus. Autoremonditöökoda pidav Robin on just see, keda Ave vajab, mees aitab talutöödel, saab lastega hästi läbi ja poeb iga päevaga üha enam naise südamesse. Võiks ju arvata, et pärast üle elatud raskusi läheb edasi kõik hästi, siis ei, elul on ikka oma keerdkäigud.

Hea lihtne lugemine, isegi mitte mõneks, vaid ainult üheks õhtuks. Alustasin reedel ja laupäeva lõunaks oli loetud. Mulle tundub, et see sari oleks täpselt sobilik reisile kaasa võtmiseks, väikese formaadiga raamat, mida näiteks bussisõidu ajal või kasvõi rannas peesitades lugeda. Jep, ma olen vanakooli vend, e-raamatute asemel eelistan ka liivasel ja tuulisel rannal päris raamatut. Minul on igatahes plaanis tasapisi läbi lugeda ka varem ja hiljem "Mõni õhtu romantikat" sarjas ilmunud raamatud. 

Pean tunnistama ausalt, et peale raamatu lugemist tekkis mul hoopis suurem huvi autori Heli Künnapase blogi vastu. Olin küll varem ta blogi harva lugenud, aga raamatus peategelase Ave blogina esitletud sissekanded olid sellised, mis tekitasid huvi ja soovi teada saada, kas autori blogis ka selliseid mõtisklusi leiab. Niisiis on Heli Künnapasel mitte ainult uus raamatute lugeja, vaid ka blogijälgija.

Nii nagu Heli Kirjastuse Facebooki lehelt ja Heli Künnapase blogist korduvalt leiab, siis on autori soovitus raamatute ostmiseks temaga ühendust võtta e-maili teel: helikunnapas@gmail.com

Goodreadsis ka paar arvamust.

esmaspäev, 4. detsember 2017

Elizabeth Haynes "Nurka aetud"

Mul oli totaalne mõõn lugemises, tahtsin nagu lugeda, aga ei olnud midagi nii huvitavat, et muud tegevused üles ei kaaluks. Kuidagi alati oli lugemine viimane tegevus, mida teha. Läksin siis raamatukokku, et võtta midagi head, kõik mu lugemissoovid olid kui peast pühitud ja hakkasingi lihtsalt riiulitelt vaatama, tagakaantelt tutvustusi lugema ja üheks valituks osutus Elizabeth Haynesi "Nurka aetud".

"Nurka aetud" on Catherine lugu, mis on kirja pandud kahes ajas nii olevkus kui ka minevikus. 
Aastal 2003 kohtab Catherine imelist meest Leed, kes teda jumaldab ja igal momendil kaitsta üritab. Naise sõbrad on lummatud, iga naise unistus, kena ja armastav mees. Kui aga Catherine ees Lee oma tõelist palet näitab, siis ei ole tal enam kellelegi loota, mees on suutnud kõigile naise lähedastele rääkida hoopis vastupidist, mis tõstab Lee väärtust nende silmis ning paneb Catherines kahtlema. Naine peab kõigega üksi toime tulema ja see näib üha enam võimatuna.
Aastal 2007 on Catherine, kes eelistab kasutada nime Cathy, üritanud alustada uut elu. Tal on kohutav hirm oma mineviku sündmuste tõttu, mis väljendub kontrollimisvajaduses ja paanikahoogudena. Cathy on kolinud Londonisse, käib tööl, kuid ta väldib inimesi, püüab toime tulla oma hirmudega ning mitte miski ei tohi tema päevaplaanis muutuda. Kui aga naise naabriks kolib Stuart hakkavad toimuma muutused, Cathy otsib ja leiab oma haigusele abi ning hakkab taas usaldama kedagi. Selle ilusa varjus on aga pidev kartus Lee vanglast vabanemise ees. Kui on kätte jõudnud Lee vanlgast vabanemise päev, tunneb naine, et peab hakkama veel ettevaatlikum olema. Lõpuks ei jää Cathyl üle muud kui kogu selle õudusega silmitsi seista, sest miski muu ei näi päriselt aitavat.

Ma lugesin ja koguaeg mõtlesin, et kas tõesti ongi nii nagu kirjas, kas ei tulegi mingit tõde ilmsiks, mis kõik eelneva pea peale keeraks. Natuke nagu lootsin seda, et Lee on süütu ja kõige taga ongi Catherine, samas jällegi olin hakanud lugemise ajal nii tohutult kaasa tundma naisele, et tahtsin talle õnnelikku lõppu. 

Esialgu lugedes oli üsna tülikas jälgida iga peatüki nö "pealkirjaks" olevat kuupäeva, üle ühe olid erinevas ajas, kord olevik, siis minevik ja need kuupäevad olid üsna sarnased, aastaarv erines. Samas oli see ehk hea nipp lugeja huvi hoidmiseks, sest kui ma olin lugenud poolteist lehekülge 2003 aasta sündmustest, siis kohe kindlasti tahtsin ma kiiresti läbi lugeda oleviku sündmused, et uuesti jälle teada saada, mis juhtus minevikus. Et selline nii ja naa, ärgitas lugema, aga ka natuke häiris.

Mingil hetkel tekkisid mul peas mõtted ja seosed Rachel Abbotti raamatuga "Maga hästi". Mõlemas raamatus on tegemist paariga, mis väliselt näib ideaalne, kuid tõde on hoopis midagi muud. Kontrolliv ja võimukas mees, kes kõigile meeldib, armastav ja hooliv ning naine, kes jääb justkui kõiges oma mehe varju ega oska väärtustada seda, mis tal on. Mõlemad raamatud valisin ma üsna suvaliselt, "Maga hästi" kohta olin eelnevalt lugenud, kuid "Nurka aetud" sai võetud esmase emotsiooni ajel, mingit seost ma sihilikult ei otsinud nende kahe vahel.

Tundub, et võiksin taolise psühholoogilise sisuga raamatuid rohkem lugeda, olen asjatult neid vältinud, sest äkki on liialt dramaatilised ja vähe põnevad.

Goodreadsis peamiselt positiivne tagasiside ja kõrge keskmine hinne.
Osta otse kirjastusest Kunst

esmaspäev, 27. november 2017

Kerttu Rakke "Küpsiseparadiis 2 ehk maskid ja maskotid"

Kui ma olen vahest siin mõelnud, et mida ma siis nii väga enne krimiromaane ja põnevikke üldse lugesin, siis üks ehe näide on Kerttu Rakke raamatud. Avastasin ma Rakke tänu sarjale "Kodu keset linna", millest ma toona pisut rohkem kui vajalik oleks olnud vaimustusin. Hakkasin siis järgemööda lugema raamatuid, mis Kerttu Rakke sulest ilmunud ja pean ausalt öeldes tunnistama, et ega ma neist ühestki midagi ei mäleta, ehk vaid siis tuleks tuttav ette kui uuesti loeks. Täpselt samamoodi ei meenu mulle midagi "Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud" raamatust, sellegipoolest laenutasin järje "Küpsiseparadiis 2 ehk maskid ja maskotid".

Küpsiseparadis räägib nelja naise loo. Annika, kes on jäänudki elama linna lähedal asuvasse külla ning on nüüd ühsitu esinaine ja hoiab naabruses toimuval hoolega silma peal. Cärolyn, kelle ummikusse jooksnud suhe ja lapsega üksi jäämine toovad tagasi lapsepõlve koju. Tia, kes pisut nagu olude sunnil on saanud majaomanikuks ja et mitte võlgadesse uppuda, kolib samuti külakesse. Lisaks Karin, kes on teistest võõrdunud ja hoiab omaette. Kõigi nende elud kulgevad küll kõrvuti, aga päris täpselt ei tea keegi, mis teise elus toimub. Annika on näiliselt rahul oma pereeluga kui aga mees ühel päeval minema läheb, jättes maha vaid võlad, ei oska naine enam kuidagi olla. Justkui imekombel tuleb tema ellu esoteerikahuviline Agnes, kellel on kõigele vastused olemas. Cärolyn on lahku läinud oma lapse isast, edukate vanemate pojast Mihklist, kellega koos oli tal kõik olemas, nüüd aga peab lapsega kahekesi hakkama saama. Kõik võtab aga ootamatud pöörded kui ta peab siiski Mihkliga suhted klaarima ja seda koos mehe vanematega. Tia, kes on saanud sõber Svenilt kingituseks maja, millele on kogunenud kopsakas võlg, peab hakkama tööle sõbranna juures assistendina, et end kuidagi pinnal hoida. Tema elust käivad läbi mõned mehed, kes küll naabritele silmailu ja kõneainet pakuvad, aga keda naine oma ellu päriselt ei taha. Karin on aga kõige salapärasem, naine, kes on elanud kogu aja külakeses, vahepeal tütre juures viibinud ja nüüd naastes näib naabritele üha enam kummaline ja eemalolev.

Nii nagu ka alapealkiri viitab "Maskid ja maskotid" üritavad kõik näida kuidagi paremad, edukamad, olla mingis rollis, mida neilt justkui eeldatakse. Igal naisel mees, igal lapsel isa ja kõige rohem peab olema raha, sest ilma selleta ei toimu midagi. Kas kõik, mida väljapoole näidata üritatakse ka naabrid ära petab? Kas jäädakse uskuma, et kõik see ongi päriselt ja selle taga ei ole midagi negatiivset? Paraku aga mõranevad sellised idealistlikud pildi üsna kiirelt ja siis ei jää muud üle kui toetuda sõpradele ja leida enda kõrvale inimesed, kelle ees ei pea teesklema. Kas Cärolyn, Annika, Tia ja Karin seda üksteisele on?

Minu jaoks sõna otseses mõttes ajaviite kirjandus, lugesin seda ligi kuu aega, mil mul oli totaalne põud lugemises. Raamatuid, mida tahaks lugeda on ja ülearugi, aga kuidagi ei ole tunnet, et haaraks mõne raamatu, pigem kaob aeg käest ja siis hea lugeda sellist naistekat. "Küpsiseparadiis 2 ehk maskid ja maskoti" on pealegi väga aktuaalsel teemal, kes me tegelikult oleme ja kellena näida üritame. Lihtne lugemine, aga samas paneb kaasa mõtlema, millistena me ennast avalikult näidatada soovime. 

Hinnang Goodreadsis


teisipäev, 31. oktoober 2017

Indrek Hargla "Doanizarre udulaam"

Ma olen võtnud omale eesmärgiks lugeda läbi kõik Indrek Hargla teosed ja see nimekiri on mul veel oi-oi kui pikk, olenemata sellest, et omaarust olen ma päris palju lugenud. Mulle tohutult on seni meeldinud pea kõik, mis ma Hargla sulest olen lugenud, aga ikkagi tahan ma vahelduseks ka midagi muud ja nii ma siis järjest tasapisi oma eesmärgi poole liigun. Sellele muidugi ei aita sugugi kaasa uued Hargla raamatud, aga teisalt jällegi vanemate kirjutiste kordusrtrükid teevad kättesaadavuse hõlpsamaks. Sama lugu ka "Doanizarre udulaamaga", mille ma ehk oleks alles kunagi tulevikus ette võtnud, aga nüüd 2017 aastal, mil antud raamatu kordustrükk nii menukas on, ei taha ma seda edasi lükata.

Doanizarre on linnake, mille ümber on udulaam, mis aina aheneb. Kolleegium tunneb suurt huvi udulaama vastu ning on võtnud nõuks korraldada udu juurde ekspeditsioon, linn aga pole sellega päri. Mõlemad, nii Kolleegium kui ka linn soovivad aga oma tegevusesse kaasata kirjanik Asgerit, kelle puhul on neil alust arvata, et tema on pärit teiselt poolt udulaama. Kui aga selgub, et Asger on udulaama osas täpselt sama suures teadmatuses kui kohalikud, nõustub ta ekspeditsiooniga ja lausa nii, et suudab kaks vastasleeri omavahel lepitada ja panna koostööd tegema. 
Asger aga ei ole tõepoolest sarnane teiste Doanizarre elanikega, ta isegi ei tea päris täpselt, miks ja kuidas on ta sattunud sellesse linnakesse ning täpsemalt millist rolli ta seal täidab.

Alguses näib olevat üpris kerge lugemisega. Tegevus küll toimub kahes paralleelmaailmas, aga need on nii selgelt eristatavad, et ei ole sugui keeruline jälgida. Seda enam on lõpp üllatav, et oot, mis asja ma just lugesin? Täitsa ausalt lugesin viimast paari lehekülge mitu korda üle, et kas ma nüüd sain õigesti aru, et mis siis oli päriselt ja mis mitte.

Kuigi raamat on pigem liigitatud seikluskirjanduse alla, on see üsna tugevate ulme sugemetega. Jah, ma jätkuvalt ei ole ulme fänn, aga ma olen Hargla fänn ja sellest piisab. Mul on jäänud mulje, et mingil moel on Hargla teosed seotud, näiteks siingi mainitud surmatagust koda, mida päris mitmes raamatus kasutatud ja ilmselt kõige tuntumaks saanud "Süvahavvas".  Päris mitmeid korduvaid detaile, just nimelt sellistes pisut ulmelistes ja ebareaalsetes lugudes. Ma ikka jätkuvalt imestan ja olen tänulik, et kust tulevad kirjanikul sellised mõtted ja oskus need haaravalt kirja panna.
Melchiori lugusid üle ei trumbanud, aga ootamatult kiire ja isegi et lihtne lugemine.

Loe veel arvamusi: Goodreads
Otse kirjastusest Paradiis

neljapäev, 19. oktoober 2017

Mart Sander "Lux Gravis. Raske Valgus"

Ma ei ole küll suurem asi ulme lugeja, aga olles hiljuti lõpetanud Mart Sander "Litsid" ning nägin, et tal on uus raamat "Lux Gravis. Raske valgus", tegelikult oleks õigem öelda eesti keelde tõlgitud, siis laenutasin selle. Ma ei olnud väga palju varem kuulnud sellest raamatust, aga need vähesedki kuuldused olid ülimalt positiivsed. Ja mulle tohutult meeldib Mart Sander, äärmiselt andekas inimene, siis suure tõenäosusega kaotada ei ole midagi. 

"Lux Garvis. Raske valgus"-pimedus, mis pimestab pimeduse. Kogu tegevus toimub neljas ajajärgus, aastatel 383, 1037,1691 ja 2345, mille vahemik on täpselt 654,321 aastat. Kõiki neid ühendab Kivi, mida varjatakse ja kaitstakse. Kivi, mis asub krüptis ja kus lugejad käivad ülekandjatelt saamas sõnumeid, keda Raske Valgus peegeldab. Aastal 383 on Kivi koopas, 1037 ja 1691 aastatel on kivi kaitseks klooster, milles on tegevus äärmiselt salajane ja organiseeritud. Aastal 2345 on Kivi kaitseks Keskus, mis on väga utoopiline ja vanad kloostrimüürid on kaetud võimsa tehnikaga. Meistrid, agendid, ohvitserid, kõik nad elavad selle nimel, et saada sõnumeid, neid tõlgendada. Aga mitte kõik ei suuda viibida krüptis, mõnel jääb õhust puudu, hakkab ninast verd jooksma või silmad kipitama, Kivi juurde pääsevad ainult valitud. Mis aga juhtub siis kui on reetur? Kui kõik, kes peaksid ühise eesmärgi suunas liikuma ja elama, ei teegi seda päriselt, vaid loodavad leida mingit teist tõde? Et tulevikust ja minevikust saadetav info on ainult illusioon? 

Peamine ja olulisem sündmustik toimub aastal 1691, mis viib kõik lõpplahenduseni, aga teised ajajärgud ja neis toimuv toetab kõike seda. Mulle isegi oleks meeldinud kui seda päris utoopilist aastat 2345 oleks pisut rohkem olnud.

Usun, et nii mõneski võib tekitada kahtluse, et kas ja kui hea raamat "Raske Valgus" on. Tegelikult ma isegi kartsin, et ehk jääb mulle liiga keeruliseks ja raskeks. Praegu oma kokkuvõtet vaadates näen ka, et siin olen vist kasutanud ohtralt numberid ja seda kõike pole nii lihtne haarata. Kui aga algusest peale kohe mõttega lugeda, saada süsteemile pihta, siis ei ole midagi hullu. Tegelasi on palju, aga kui kohe ära selekteerida, et kes ja mis nimed, millises ajajärgus on, siis lihtsam. Mul jäi pisut siis toppama kui läks päris füüsikaks, lugesin mõnda lehekülge korduvalt üle. Ning tegelikult on raamatu lõpus lisa, kus on lähemalt lahti seletatud tegelasi, ehk on abiks kui lugeda see kõigepealt läbi ja siis alustada algusest.

Mulle näib, et "Lux Garvis" on saanud oluliselt vähem tähelepanu kui Mart Sanderi "Litsid". Ehk seetõttu, et puudub nii intrigeeriv pealkiri? Või siis sellepärast, et tegemist ei ole ju nö värske raamatuga? "Lux Gravis. Raske Valgus" on algselt kirjutatud inglise keelsena ning ilmunud limiteeritud tiraažis aastal 2008. Kui on aega süveneda ja kaasa mõelda, siis tasub lugeda.


Otse kirjastusest Paradiis
Osta: Rahva Raamat või Apollo
Veel mõni arvamus: Goodreads

teisipäev, 17. oktoober 2017

Rachel Abbott "Maga hästi"

Kohe kui ma nägin esimesi arvamusi Rachel Abbotti raamatu "Maga hästi" kohta ja kiirelt Goodreadsis kohe lugemislisti lisasin, nägin, et tegemist on sarja kolmanda raamatuga. Uus kiire otsing ja tulemuseks see, et antud autori ainuke eesti keelde tõlgitud teos. Mis siis ikka uudishimu sai võitu ja kuna raamatuid tõlgitakse ikka vastavalt lugejate nõudlusele, siis ehk annan minagi sellesse väikese panuse, et Rachel Abbottilt saaks veelgi lugeda eesti keeles.

"Maga hästi" on kohutav lugu Olivia Brookesist ja tema perest. Olivia kaotas oma esimese mehe, tütre isa Danushi ja vahetult peale mehe kadumist, surid tema vanemad õnnetuse tagajärjel. Kõigi nende traagiliste sündmuste ajal ilmub naise ellu Robert, mees, kes on äsja ostnud Olivia ja Dani ühise kodu, mille naine maha müüs kui lapsega kahekesi jäi. Lisaks oma sõprusele ja toele pakub Robert naisele kõike, mida ta parasjagu vajab, Olivia kolib tagasi oma müüdud koju ning üsna pea palub mees ta kätt. Olivia, uskudes vaid parimat nõustub, nende pere täieneb kahe lapse võrra. 
Peale seitsme aastast kooselu on ühel päeval mees lastega kadunud, naine kutsub politsei ning teatab oma pere kadumisest. Robert ilmub välja ning väidab, et ta oli naisega kokku leppinud, et läheb lastega üksi reisile, jättes mulje nagu oleks Olivia ise unustanud nende omavahelised kokkulepped. Politseile jääb kogu olukorrast kummaline mulje ning kaks aastat hiljem peavad nad taas külastama Brookeside maja, seekord on helistajaks Robert, tema naine ja lapsed on kadunud. Peale esimesi ülekuulamisi uurijate poolt, on selge, et kuskil on mingi viga, miski ei klapi, aga kas ja kes kui palju valetab? Uurija Tomile on Olivia tuttav tema eelmise mehe kadumise ja vanemate surma ajast, teine uurija, Becky on uus ning neile mõlemile näib, et siin on rohkem saladusi kui lahendusi. Järjest enam peavad hakkama uurijad hakkama otsima vihjeid ja ka aastate tagused sündmused vajavad uuesti üle kontrollimist. Kogu loos on üha enam segadust tekitavaid asjaolusid ning Roberti kodust lahkumine teeb kõik veel raskemaks.

Politsei hakkab jõudma tõe jälile ning see ei ole absoluutselt selline, mida nad vähimalgi määral oodanud oleks. Kõik hakkab justkui kiht kihi haaval lahti kooruma, aga sellegipoolest on veel liiga palju lahtiseid otsi ja ka uurimise käigus leitavad asitõendid viitavad sellele, et tegemist ei ole sugugi lihtsalt kadumisega ja nad peavad väga kiirelt tegutsema, et rohkem ohvreid ei oleks.

Iroonilisel kombel on raamat pealkirjaga "Maga hästi" täpselt selline, mida ei suuda lihtsalt käest panna ka siis kui kellale vaadates tean, et oleks tagumine aeg katkestada ja magama minna. Tohutult kaasahaarav ja iga lausega tekib üha enam soov teada, mis edasi juhtub ja millise lõpplahenduseni see keeruline uurimine jõuab. Kas Robert on tõesti süüda ja uurijad peavad ajaga võidu "jooksma", et leida Olivia lastega?

Nagu juba mainisin, siis ma väga loodan, et Rachel Abbotti raamatuid veel lugeda saan, ma olen kehv inglise keeles lugeja ja seetõttu jään ikka ootama eesti keelseid tõlkeid. Esmalt juba sellepärast, et näib nagu oleks uurija Tom Douglasel, kelle järgi on ka sarjal nimi, oma lugu, mis võib areneda väga põnevaks. "Maga hästi" on kolmas antud sarja raamat ning selles murtakse sisse Tomi suvemajja ja otsitakse tema surnud venna Jacki isiklikke dokumente. Paraku on jääb see hetkel kuidagi poolikuks, teadmata täpsemat eellugu. 

Racheli Abbotti "Maga hästi" on järjekordne raamat, mida ma julgelt soovitan, väga hästi ja huvitavalt kirjutatud, sündmuste käik detailselt läbi mõeldud ja parajalt närvesööv, et raske on jätta lugemata ja peale lõppu on kuidagi tühi tunne, nagu midagi äärmiselt olulist oleks otsa saanud. 

Osta Apollo. Rahva Raamatus ei ole hetkel saadaval.
Veel arvamusi Goodreads


esmaspäev, 9. oktoober 2017

Jo Nesbø "Nahkhiirmees"

Ma juba ükskord laenutasin Jo Nesbø raamatu, aga viisin selle lugemata tagasi, sest avastasin, et tegemist on sarja seitsmenda osaga ning mulle on alati meeldinud lugeda kõiki raamatuid järjest, isegi kui see ei ole nö kohustuslik. Seejärel jäi pikem paus sisse, sest mu raamatusoovide nimekiri on nii pikk ja nähes kui palju on Nesbø teoseid eesti keeles ning juba ette teades, et ma ei piirdu vaid ühega, siis mõtlesin, et sellele kuradile ma veel sõrme ei anna. Lõpuks ma murdusin ja mõtlesin, et ma ei saa ju ometi olen viimane krimiromaanide lugeja, kes ei ole lugenud Nesbøt. Alustasin aga otsast peale, "Nahkhiirmees" sai kaasa haaratud.

"Nahkhiirmees"  on Harry Hole sarja esimene raamat, mille tegevus toimub Sydneys, kuhu uurija saadetakse, sest mõrvatud on Norra naine Inger Holter. Harry saab oma panuse uurimisse anda koos kohaliku uurija Andrew Kensingtoniga, kes on tuttav ja teatud ringkondades, kus võiks leida inimesi, kellelt saada infot mõrva kohta. Harry kohtub tänu Andrewle kummaliste inimestega, tsirkuseartistist homoseksuaal Otto, poksija Toowoomba, diiler Evans White ja prostituudid, kõigil neil justkui näib olevat mingi seos selles loos. Kas ja kuidas tunneb üks Sydney politseiuurija nii palju kahtlaseid inimesi? Mis on see, mis neid ühendab? Lisaks mõrva uurimisele Harry Hole armub, Inger Holteri töökaaslasesse, Birgittasse, kes on samuti tuttav juba eelnevalt nimetatud inimestega. Kõigi sündmuste koosmõjuna langeb Harry oma minevikupahede küüsi ja see toob kaasa lisaks tööalastele probleemidele ka isikliku elu jamad. Kõik on ummikusse jooksmas ja Sydney uurijate andmetel on Hole naasnud Norrasse, aga kui mees ilmub välja oma teooriaga, toob see taas uut lootust lahenduse leidmiseks.

Tahaks kohe rohkem kirjutada, aga arvan, et see paljastaks liialt palju, sest mulle endale oli kogu sündmuste jada äärmiselt huvitav jälgida, mitte ainult oodata mõrvarini jõudmist. Kõik on äärmiselt segane ja põnev, ei näi nagu olevat ühtki lahendust ja järjest keerulisemaks läheb. Kellel on motiiv? Kas on alust kahtlustada sarimõrvarit? Just siis kui lahendus paistab nii lähedal olevat, tekivad uued takistused. Kas politsei on olnud koguaeg valedel jälgedel või viivad siiski lõpuks kõik teed ühte kohta?

Mul on hea meel, et ma siiski otsustasin lõpuks leida selle aja, mil hakata Nesbøt lugema, sest tegemist on tõesti väga kaasahaaravalt ja põnevalt kirjutatud raamatuga. Loodan, et ei pea pettuma sarja järgedes ja ausalt öeldes ei ole mul vähimatki alust seda karta. Ning ma usun, et on hea mõte alustada siiski esimesest osast, sest Harry Hole mineviku kohta on avaldatud nii palju infot, mis võib olla aluseks, et saada aru uurija edasistest tegudest sarjas. Ei jõua ära oodata, mil kodus olevad raamatud loetud saavad ning järgmist Jo Nesbø kirjutatut lugema saan hakata ja mitte ainult krimisarjas, vaid ka lasteraamatud on huvipakkuvad. 

Veel arvamusi: Goodreads
Osta: ApolloRahva Raamat 



esmaspäev, 2. oktoober 2017

S.K. Tremayne "Külmakaksikud"

Ma olen viimasel ajal lugenud päris palju raamatuid puhtalt mõne loetud arvamuse, soovituse pärast ning nii mõnelgi korral pettunud. Jah, on ka päris häid pärleid, aga siiski mitte valdavas enamuses, põhjus on lihtne, neist ükski pole olnud mulle meelepärane ja esimene valik just žanri osas. Läksin nüüd raamatukokku ja seisin konkreetselt põnevike riiuli ette ja hakkasin tuttvaid pealkirju otsima. Esimesena jäi silma S.K. Tremayne "Külmakaksikud", kiire pilt tagakaanel olevale tutvustusele ja sobis.

Sarah ja Angus on kaotanud õnnetuse tagajärjel ühe oma kaksikutest tütardest-Lydia. Ellujäänud tütar Kirstie tuleb aga üle aasta hiljem lagedale teatega, et tema on hoopis Lydia ning Kirstie on surnud. Sarah asub selle kohta tõendeid otsima, proovides Anguse eest kõike saladuses hoida, et teda mitte ärritada. Perekond loodab leida pääseteed ja uut algust kolimisest. Angus on vanaemalt saanud pärandiks saare, millel asub ainult majakas ning majakavahi majake. Sarah loodab, et kõik uus on ka tütrele hea ja toob selgust nende ellu. Kõik aga näib minevat hoopis vastupidi, mitte miski ei laabu, ilus saareke, lummavad vaated, aga maja vajab tohutult tööd ja remonti ning rahavarud aina kahanevad. Ka Kirstie uude kooli minek ei suju kuidagi, pigem saab sellest kohutav tagasilöök kogu perele. Lisaks Sarah saladusele kannab ka Angus endaga saladust, mida ta ei suuda kellelegi rääkida, ta küll usaldab oma sõpra Joshi, aga tedagi mitte täielikult. Kõik sündmused tekitavad üha enam lahkhelisid mehe ja naise vahel ning nad ei suuda enam kõike koos hoida.

Lõpp ootamatu ja üllatav, ma mõtlesin küll lugemise ajal välja mõned võimalikud variandid, aga ükski neist ei pidanud kaugeltki paika. Kogu sündmuste käik keerleb tütre identifitseerimise ümber, kas tõesti tegid vanemad, eriti just ema nii ränga vea, et matsid maha tütre, kes tegelikult on elus? Kumb on elus, Kirstie või Lydia? Kuidas seda tõestada kui kaksikud olid kõiges üksteise koopiad, mitte ühtegi silmaga eristatavat erinevust. Kõige taga on aga hoopis suuremad saladused kui esmalt arvatagi oskaks.

Tõesti üla pika aja raamat, mida ma lugesin nii huviga, et raske oli käest panna. Väga hästi kirjutatud, kaasahaarav ja põnev. Mitte võigas, pigem isegi leebe, tegelasi ei ole palju, kerge jälgida. 
Mõistlik ikka jääda oma lemmikute juurde ja leida üha uusi huvitavaid raamatuid.

Osta: Apollo või Rahva Raamat
Veel arvamusi: Goodreads



neljapäev, 28. september 2017

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

Ma ei ole väga tuttav Shakespeare loominguga, tean pealkirju ja tuntumate teoste sisu, aga mulle isegi ei meenu, et ma kooliajal kohustusliku kirjandusena oleks. Seda huvitavam oli kui minu üks kunagisi lemmikuid, Jeanette Winterson, jutustas "Talvemuinasjutu" ümber kaasaega.

"Sel pikal ajal" algab lühikese kokkuvõttega originaalteosest ning juba ainuüksi selle põhjal võin järeldada, et tegemist on üldjoontes väga sarnase ümberjutustusega. Koht ja aeg on teised, isegi nimed on samad.  Näib, et minu kokkuvõte on siinkohal üleliigne, aga ma siiski kirjutan, et kasvõi endal oleks hea hiljem lugeda.
Leo, edukas ärimees, on tohutult armukade oma abikaasa MiMi ja lapsepõlvesõbra Xeno peale, kahtlustades et neil on suhe ning rase naine ei ootagi tema last. Mees on armukadedusest täielkult pimestatud ja näeb igas asjas tõestust oma kahtlustele ega kuulagi kedagi, kes üritab vastupidist väita. Lõpuks läheb Leo oma tegudes täiesti pööraseks ja haub kättemaksu nii MiMile kui ka Xenole. Peale lapse sündi on mees veendunud, et tegemist on Xeno lapsega ja ta laseb aednikul beebi minema viia. Kahjuks aga ei jõua laps Xeno juurde ning aednik tapetakse. Aastaid hiljem viib aga elu kõik asjaosalised taas kokku.

Kuna tegemist on muinasjutuga, väga tänapäevasega, siis on lõpp õnnelik, isegi õnnelikum kui originaalteoses. Ma väga palju ei julge siin targutada, et kas ja kuidas, sest ega ma algteksti ju päriselt lugenud pole, aga ikkagi tundub olevat väga hästi kirjutatud lugu. Ma muidugi hetkekski ei kahelnud Jeanette Wintersonis, aga pisut hirmutas see Shakespeare. Nüüd võib isegi juhtuda, et loen vaba aja tekkimiselt tõesti mõne Shakespeare näidendi läbi.

Varrak on tulnud välja tõeliselt ägeda sarjaga "Hogarth Shakespeare". Ma arvan, et tänu sellele jõuab tunduvalt rohkemate inimesteni Shakespeare looming. Isegi minusugune, kes loeb päris palju, ei ole leidnud aega ja ehk ka tahtmist, et lugeda mõnda luulevormis lugu. Juba päris põnevusega ootan näiteks samas sarjas ilmuvaid raamatuid Gillian Flynnilt Ja Jo Nesbolt. Hetkel on juba olemas eesti keelde tõlgituna Howard Jacobsoni ümberjutustus "Shylock on mu nimi".


Osta otse kirjastusest Varrak või raamatupoest: Rahva Raamat või Apollo
Veel arvamusi: Goodreads

teisipäev, 26. september 2017

Maarja Kangro "Klaaslaps"

Maarja Kangro "Klaaslapse" kohta olin ma eelnevalt nii palju arvamusi lugenud, kõik seinast-seina, kord positiivsed, kord negatiivsed. Ja ma kartsin seda raamatut! Mõtlesin, et loen vaid siis kui see mulle nö ette satub ja ise sihilikult ei otsi. Aga just siis kui ma olin peaegu unustanud, jäi see silma ja ma ikkagi laenutasin. Õnneks ikka paraja portsu teisi raamatuid veel ja see andis mulle viivitamise aega juurde, kuni ühel hetkel oli "Klaaslaps" ainuke lugemata raamat. Mõtlesin siis, et mis see ikka nii hullu olla saab, mitte keegi ju ei sunni mind lõpuni lugema kui ma ei taha või ei suuda ja alustasin.

"Klaaslaps" on autori autobiograafiline raamat, lapse kaotusest. Õigem oleks isegi öelda laste, sest kuigi väga varases raseduse järgus ei peeta veel loodet lapseks, on siiski naisele ta juba keegi-laps. Ma isegi oska nagu päris hästi kirja panna lühikest kokkuvõtet, sest kõik kipub segunema sellega, mis mina arvasin ja mõtlesin kui lugesin. Kohutava uudise teada saamine looteanatoomias, raseduse katkestamise otsus, eelmise raseduse meenutamine ja katkemine. Kõige keskel mõned poliitilised arvamused, just nimelt raamatu keskel, algab ja lõpeb "klaaslapse" kaotamisega. Ma usun, et kui oleksingi lugenud ainult neid detailseid päevikuvormis kirjapanekuid raseduse katkestamisega, oleks see raamat olnud minu jaoks sügavama tähendusega. 

Ma ei oska itaalia ega ka saksa keelt, vene keelega saan kobamisi hakkama ja seetõttu mind pisut segasid need võõrkeeltes dialoogid, pikemad tekstid oleks võinud olla tõlgitud ning lühemad all märkusena eesti keeles. Olen mugav lugeja ja kui loen oma emakeeles, siis tahan kogu raamatu ühes keeles loetud saada, mitte peas oma kohmakaid tõlkeid mõelda ja ehk kaotada ka asja mõttest seeläbi.

Kartsin seda raamatut vist liialt. Arvasin et ühelt maalt ma nutan ja mõtlen kogu sellele traagikale, kuidas hõlpsalt saavad lapsi naised, kes neid ei tahagi ja need, kes pingutavad, soovivad, ootavad, jäävad emaks olemise õnnest ilma. Aga "Klaaslaps" ei olnud minu jaoks sugugi pisarakiskuja, pigem reaalne, valu ja viha, mitte hala ja itk. 

Kuigi raamatu teema on traagiline ja veel autori enda elust, ei pea panema kõigi lugejaid kaasa noogutama ja kiitma. Jah, kirjutaja võib kasutada täpselt sellist stiili nagu tahab või ropendada palju tahes. Aga lugeja ei pea jätma kõrvale kõike häirivat ning kiitma vaid sellepärast, et lapsekaotus on kohutav. Kui Maarja Kangro on otsustanud oma loo raamatuks kirjutada, siis usun, et ta oli valmis ka võimalikuks kriitikaks ning mitte ükski negatiivne arvamus või halb sõna ei pisenda tegelikult tema läbielamisi. Usun, et "Klaaslaps" tekitab igas lugejas erinevaid mõtteid ja emotsioone, see on nii isiklik teema, et vaidlema minna, kellele siiski rohkem õigus.

Lisaks arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.



neljapäev, 21. september 2017

Nicola Yoon "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel"

Nicola Yooni raamat "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" on taas raamat, mille ma valisin pealkirja järgi,lugesin küll põgusalt tagakaanelt tutvustust ja piisas. Tõesti, ei ole minu esimene valik, esmalt seetõttu, et ma ei ole selle raamatu sihtgrupp-noortekirjandus ning teiseks ei suuda ma enam oluliselt hästi kaasa elada imeilusale loole. Sellest hoolimata köitis mind pealkiri, kuidagi mõtlemapanev.


"Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" on lugu Madeleinest, kes põeb immuunpuudulikkust, kõik võib olla surmav. Tüdruk peab elama oma steriilses kodus, kus on õhk ära filtreeritud, et mitte miski ei ohustaks teda, ühtegi külalist pole lubatud ilma rangete kontrollideta. Juhtub aga see, mida oodata oligi, Madeleine armub naabermajja kolinud Ollysse, kuid ei nad ei saa suhelda ja kohtuda nagu tavalised teismelised. Internetis suheldes kasvab üha enam noorte soov kokku saada, päriselt. Madeleine palub oma hooldajalt Carlalt teenet ning salaja, ilma ema teadmata, käib Olly tüdrukul külas. Ainsaks tingimuseks, et nad ei tohi üksteist puutuda. Juhtub see, mida karta oligi, ema saab teada tütre armumisest ja seab talle rangema korra, ka internetikeelu. See kõik viib Madeleine ühe pöörase otsuseni.

Lõpp oli isegi pisut üllatav. Ma ootasin midagi tohutult traagilist, kuid ei ja ma isegi ei tea nüüd, kas see oleks olnud kuidagi parem. Ma arvan, et antud teema osas oleks saanud tunduvalt sügavama raamatu kirjutada, aga jällegi, ma ei ole selle teose sihtgrupp. See ongi noortekirjandus, lihtsalt ilus ja õnnelik lugu. Minu ootused olid kõrgemad ja need ajas nii kõrgeks "Elu helged paigad" autori Jennifer Niveni lause esikaanel-"See raamat murdis mu südame". Olles hiljuti lugenud Niveni raamatut, mis samuti oli noortekas, lootsin midagi taolist, midagi mõtlemapanevamat.


Raamatud, mida ma loen on jämedalt kahte tüüpi, need, mis ma loen lihtsalt läbi need, mida ma igale soovijale kiidan ja lugeda soovitan. Nicola Yooni "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" jääb sinna esimesse kategooriasse, armastuse lugu, mille järgi ma oleks 15 aastat tagasi õhanud, on nüüd lihtsalt üks armas lugu. Mind isegi pisut häiris selle raamatu "peatükkide" ülesehitus, samas tegi see lugemise kergemaks. Kord vestluse dialoog, siis mõni illustratiivne-informatiivne lehekülg, märkused ja siis klassikalised peatükid. Kiire lugemine, aga võtab raamatu "sügavust" vähemaks.
Seega kui oled 15-aastane ja elu tundub kurb ja mõttetu, siis loe!

Või raamatupoest: Rahva Raamat või Apollo
Veel arvamusi:Goodreads

esmaspäev, 18. september 2017

Mart Sander "Litsid" II raamat

Ma olen väga innukas lisama kõik vähegi huvitavad raamatud oma lugemisnimekirja, aga täpselt sama kiirelt kui tuleb peale uusi raamatuid, ununevad vanemad. Täpselt nii juhtus ka Mart Sanderi "Litside" teise raamatuga, esimene meeldis ja ootasin, millal saan järge lugeda, nüüd, ligi aasta hiljem, olen ma jõudnud nii kaugele, et see on loetud. Lihtsalt see on nii populaarne raamat, et sellele on raamatukogus järjekord ja kuidagi mõtlesin, et küll ma lõpuks ikka loen ning järjest enam see mu soovide nimekirjas tahaplaanile jäi.

"Litsid" teise raamatu tegevus toimub juba oluliselt ärevamatel aegadel kui esimese osa. Mitte kedagi ei saa usaldada ja kunagi ei tea, kes kelle reedab. Iga ootamatu koputus või uksekell toob ärevust, kes on seekordne külaline ning mis eesmärgiga on ta sattunud bordelli. Õnneks on külastajate hulgas siiski veel eestimeelseid noori mehi, kuid nendega koos saabuvad ka probleemid. Bordelli jälgitakse erilise hoolega ning ootamatusi tuleb ette igal ajal. Proua Kukk ei saa enam loota kellelegi teisele peale enda ja näib, et õigeid valikuid valedest on väga raske eristada, keegi peab jääma ohvriks. Ka juuniküüditamine ja sellele järgnev hirm jätab tüdrukutele oma raske jälje. Mitte keegi ei ole kaitstud ja äraandja võib olla lähedasem kui arvata osatakse. 
Oodatakse pikisilmi Saksa vägede vastuhakku Nõukogude Liidule, see näib olevat ainus väljapääs. Sõja algusega aga muutub olukord veel segasemaks ja esialgne lootus hääbub kiiremini kui tunnistada tahetakse.

Taas, mulle tohutult meeldis, nii palju kui sellise sisuga raamatu kohta "meeldima" öelda saab. See on meie ajalugu, mis on jõudnud õpikute kaante vahele, kuid Mart Sander on sellele lähenenud teise nurga alt. Eks igale lugejale, ka kõige ajalookaugemale, on selge, et klassikalist õnnelikku lõppu siit oodata ei tasu, Nõukogude Liit jäi kestma. Sellele vaatamata on tegemist huvitava raamatuga, sest olenemata ajaloo tundmisest, ei tea ega tunne lugeja seda konkreetset situatsiooni, mille kaudu on autor edasi andnud sündmused.

Ootan juba põnevusega seriaali teleekraanile jõudmist, teist raamatut lugesin pisut ettekujutusega, mille on loonud sarja tegemisest avalikustatud fotod. Muidugi ootan ka, et ilmuks kolmas raamat ja ehk ei pea väga kaua ootama, arvestades esimese kahe ilmumissagedust.

Veel arvamusi: Goodreads (Eesti raamatute puhul muidugi neid oluliselt palju ei ole, aga siiski.)


esmaspäev, 11. september 2017

Hendrik Groen "Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana"

Kui ma olin läbi lugenud  Brackmani "Mees nimega Ove" ja pidanud seda üheks südamlikumaks raamatuks, siis jäi kohe silma Hendrik Groeni "Salapäevik: Hendrik Groen 84 1/4 aastat vana". Tagakaanel olev lause: "Seda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel" (David Suchet), andis alust loota, et tõotab tulla tore ja armas lugemine. Lisaks nii mõnigi positiivne arvamus ja ma olin müüdud!

"Salapäevik: Hendrik Groen 93 1/4 aastat vana" on päeviku vormis kirja pandud ühe aasta jooksul, vana mehe elu vanadekodus.
Ilmselgelt ei tasu loota siit raamatust pööraseid sündmusi, mis lennutaksid lugeja igal leheküljel aina uutesse ootamatutesse olukordadesse. See on siiski muhe ja rahulik päevade mööda saatmine vanadekodus, kus iga pühapäev on aeg pere külastusteks, kuid surm ja haigused käivad ettekirjutustest hoolimata valimatult igal nädalapäeval. Hendrik Groen loebki oma päevi surmani, seab endale lihtsad eesmärgid, näha kevadet, uut lumetulekut, aastavahetust. Elada päev korraga. Pisut elavdab vana mehe rutiini uus vanadekodu elanik Eefje, kelle algatusel luuakse kuuest liikmest koosnev selts Vakumisu-"Vanad, Kuid Mitte Surnud". Selts korraldab omal algatusel väljasõite, et veidigi rohkem end elavana tunda. Lõbusaid ettevõtmisi aga tuhmistab elukäik, nii kõrges eas inimesed peavad arvestama oma tervisega. 

Ma kogu lugemise aja ootasin hirmuga, et millal saabub see nutmise hetk. Mulle meeldib kui raamatud tekitavad minus pisut rohkem emotsioone kui lihtsalt lausete kokku lugemine, aga arutult nutta on ka tobe. Õnneks või kahjuks jäi mu kardetud hetk saabumata. Jah, oli kurbi olukordi, aga samas olid need kuidagi positiivsena kirja pandud. Kui su sõbrad kõrval hääbuvad, kes vaimselt, kes füüsiliselt, siis on vast raske säilitada elurõõmu, kuid autoril õnnestus see piisavalt. Mõnusad iroonilised naljad, koos saatusega leppimisega ei lasknud raamatu üldisel toonil kurvaks muutuda.

Taas mõnus, kerge lugemine, lihtsalt lugeda ja jälgida vanadekodu elu ühe mehe silmade ja mõtete läbi. Lihtne. Paneb ehk kohati mõtlema, kumb siis on parem (või õigemini halvem), kas see kui nüristub vaim, kuid füüsiliselt oled terve või kui jääd voodihaigeks ja mõistus jääb? Ning eutanaasia? Vanadekodu asukate igapäev.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreads

neljapäev, 7. september 2017

Alex Lepajõe "Põgenemine" I osa

Ma käisin kevadel kinos vaatamas filmi "Sangarid" ning kuskilt jäi kõrvu, et selle filmi tegemisel on ainest saadud Alex Lepajõe Rootsi põgenemisest. Jätsin selle infokillukese toona kontrollimata ja täitsa ununes, kuni raamatukogus uue kirjanduse riiuli ees seistes mulle Lepajõe raamat silma hakkas. Film mulle meeldis ja kuna hilisem googeldamine näitas, et mingisugune seos nimetatud filmil ja raamatul on, laenutasin Alex Lepajõe "Põgenemise".

Raamatut kuidagi lühidalt ümber kirjutada või tutvustada väga vaja ei ole. Nii nagu pealkiri ja tagakaanel olev tutvustus lubavad-tegemist on nelja noore mehe põgenemisega Nõukogude Liidust läände. Esialgu Soome ning sealt edasi Rootsi. Sellega nende plaan küll ei piirdu, aga esimene osa rohkem meeste tegemisi päevavalgele ei too. Kogu lugu on kirja pandud Alex Lepajõe mälestuste ja silme läbi ning seetõttu ei ole väga palju teiste kaasosaliste arvumusi ega lugusid, mis minu meelest oleks seda raamatut oluliselt rikastanud. Hetkel on tegemist üsna monotoonse jutustusega, ilma ühegi erksama hetketa. Lihtsalt hakkab algusest pihta ja ühtlase jadana lõpuni, pisut igav. 

Olles näinud filmi "Sangarid" ja teades, mis skandaal antud teema ümber on, siis tõesti, mingeid sarnasusi loos on ja võib-olla on neid ka raamatu järjes, juhul kui Lepajõe selle kirjutab. Samas, kas filmitegijad "varastasid" Lepajõe loo või mitte, on raske mõne sarnasuse põhjal kindlaks teha. Kes meist poleks näiteks lugenud kahte või lausa enamat erinevat raamatut, milles näib nagu oleks sündmustik ja tegevused varasemalt tuttavad? Eks see ole pigem asjaosaliste endi lahendada, minule meeldis film rohkem kui raamat ning usun, et nii lugejad kui ka vaatajaid on "tänu" avalikule arvete klaarimisele mõlemal pool rohkem.

Alex Lepajõe tundub olevat üsna värvikas kuju, arvasin, et ka raamat on huvitavam ja kaasahaaravam. Lihtne, kiire lugemine, mis mingit uut ega ka eriti huvitavat infot mulle ei andnud. Sisu ei olnud väga köitev, aga loetav. Äkki järgmine osa on parem? Ehk siis ei pea autor võistlema filmiga ja saab kirjutada sisukamalt, kartmata, et tähelepanu liialt mujale koondub?



Osta Rahva Raamatust või Apollost.
Hinded ja üksikud arvamused: Goodreads

esmaspäev, 4. september 2017

Hannah Beckerman "Kõik algas hüvastijätuga"

Umbes aasta tagasi või pisut rohkem, leidsin ühe ajakirja vahelt vihikukese katkendiga  Hannah Beckermani raamatust "Kõik algas hüvastijätuga". Ma isegi päris täpselt ei suuda meenutada, kas ma sellesse ka rohkem süvenesin, aga pealkiri jäi meelde ja ka lühike kokkuvõte sisust. Tundus täitsa loetav raamat ja kui Rimis raamat täiesti naljahinnaga sooduspakkumises oli, ei näinud ma muud võimalust kui see osta. Üle pika-pika aja ostsin ma raamatu, mis pole vähimalgi määral žanr, mida ma pimesi lugemiseks haaraks.

Kõik algabki hüvastijätuga, noor, 36-aastane naine, Rachel, saab ootamatult südamerabanduse. Peale surma jääb ta aga kummalisse lõksu kahe maailma vahele, Rachel näeb kõike, mis toimub tema abikaasa Maxi ja tütre Elliega, kuid ei saa valida neid kordi, mil ta saab oma pere tegemistel silma peal hoida. Aasta peale naise surma hakatakse soovitama Maxil eluga edasi liikuda, käia väljas, kohtuda uute inimestega. Esimesed katsed sel teel on üsna kehvad, kuid siis saabub mehe ellu Eve, ebamaiselt kaunis ja pealekauba tark naine. Rachel, kes näeb kogu Maxi suhte arengut ning uue naise saabumist tütre ellu, on enam kui nördinud. Kuigi ta on surnud, tunneb ta justkui hakkaks kaduma oma abikaasa ja tütre mõtteist ning asemele astub keegi teine. Lähikondsete hulgas on Maxi uue suhte pooldajaid kui ka tulihingelisi vastaseid, lisaks peab ta tegema õigeid otsuseid Ellie jaoks.

Ma vist ootasin vähemalt mingit huvitavat ja rabavat lõppu, aga seda ei saabunud. Kogu raamat on minu jaoks liiga "roosamanna". See oli ilus lugu, kahest kaunist armastusloost, millest üks kulges minevikus ja teist alles loodi. Ma tahtsin ja ootasin midagi, mis rikuks selle idülli, midagi mis paneks mind tahtma lugeda üha edasi, et teada saada, mis juhtub. Ei ole enam pikka aega pidanud sundima end raamatut lugema ja paraku see raamat nüüd oli üks selline. Tekst ladus, kiiresti loetav ja haaratav, aga mitte huvitav. Lõpp on liialt etteaimatav, ma küll viimase hetkeni lootsin üllatust, aga ei. 

 Hannah Beckermani "Kõik algas hüvastijätuga" on ilus lugu, millel on tegelikult eesmärk ja sõnum, mida lugejale edasi anda, kuid mis minu jaoks on kirja pandud pisut puudulikult. Oleksin soovinud midagi dramaatilisemat, et miski mind raputaks selle lugemise ajal ja paneks süvitsi mõtlema elule, surmale, üldse inimese eksistentsile, kuid ma lugesin seda paraku üsna emotsioonitult. Kindlasti on keegi, kellele see raamat meeldib, ma üldse ei kahtlegi selles.

Osta  ApollostRahva Raamatust, kirjastusest Helios
Loe lisaks arvamusi: Goodreads.

teisipäev, 29. august 2017

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat"

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" lausa karjus riiulis "loe mind!", aga ma olin raamatukogust rabanud nii suure hunniku raamatuid ja kohusetundest teiste lugejate suhtes loen alati esmalt läbi need, mis vaja tagastada, isiklikud raamatud võivad oodata. Küll see ootamine oli pikk. Ma isegi hoidusin lugemast arvamusi eelnevalt. Esiteks, et mitte veel enam lugemist oodata ja teiseks, et jumala eest mitte ainsatki reetvat kokkuvõtet näha. Hargla raamatuid loen ma alati suurima hea meelega ja ühegi kommentaariga mind lugema meelitada ei ole vaja ja eemale peletamine on samuti üsna võimatu.

Melchiori sarja kuuendas raamatus toimub tegevus kahes paigas, Tallinnas, kus tegutseb jätkuvalt apteeker Melchior ja Lübeckis, kuhu on läinud apteekritarkusi omandama noor Melchior. Paraku ei ole isa ja poja ootused ja soovid samad ning seda teades ei julge ega taha poeg isale avalikustada on tegelikke tegemisi. Noore Melchiorini jõuab info, et Tallinnasse on minemas Gotlandi kurat ning see tundmatu võib olla ohuks tema isale. Viivitamatult soovib ta läkitada Tallinna poole hoiatuse, kuid kiri jõuab adressaadini loodetust hiljem. Apteeker saab väga kummalise kutse sureva kaupmehe Duseborghi juurde, kes palub talt lausa võimatut. Kaupmehe viimane soov on nii segane, kuid Melchior ei saa antud lubadust täitmata jätta. Lisaks jõuab temani kiri, mis hoiatab Gotlandi kuradi eest. Mees peab hakkama surnu viimset soovi täitma ja ka uurima ohtu, mis teda varitseda võib. 

Minu jaoks jääb noore Melchiori tegevusliin pisut mõttetuks, pigem nagu mõne põnevama peatüki venitamiseks. Lübeckis toimuvad sündmused on iroonilisel kombel täpselt need, mida isa oma pojalt ei oskaks ilmaski loota, kuid muus osas jääb kõik kuidagi poolikuks. Ma tahaks loota, et selle ainetel võib oodata Melchiori sarjale veel järge, vähemalt lõpu põhjal võiks nagu lootust hellitada.

Kui ma enamike krimiraamatute lugemisel soovin ja proovin aimata sündmuste käiku ning oma mõtteis jõuda süüdlaseni, siis Hargla raamatute puhul ma loobusin sellest üpris kiirelt. Sellepärast, et ma lihtsalt ei saanud enam üldse aru, kes või mis või kuidas kui üritasin pingsalt ainult lahenduseni jõuda. Ning Melchiori sarja raamatutes nii võrratud ja kaasahaaravad Tallinna kirjeldused, et ma lausa tahan nendele vahest lausa üleliigset tähelepanu pöörata. 

Kõlab tõenäoliselt täieliku klišeena ja ma isegi ei imesta kui ma isegi seda korduvalt maininud olen, aga ka "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" (ja üleüldse Indrek Hargla teosed) on ootuspäraselt hea. Kordagi, ka siis kui jälle Lübeckis toimuv peatükk vahel oli, ei tekkinud tunnet, et see ei ole nüüd küll nii põnev või et jääks mõnele eelnevale osale alla. 
Ma jään jälle huviga ootama järgmist kirjutist Hargla sulest ning õnneks ei pea seda kaua ootama. Tõsi, tegemist pole küll apteeker Melchiori lugudega, aga uus sari "Merivälja" peaks saama ka raamatukaante vahele ja ma loodan, et ei pea selles pettuma, ei sarjas ega raamatus.

Loe veel arvamusi: Goodreads
Osta Apollost või Rahva Raamatust.

esmaspäev, 21. august 2017

Ketlin Priilinn "Kas keegi kuuleb mind?"

Kui juba on kaks järjestikust osa ühest raamatusarjast korraga käes, siis on raske midagi muud vahepeal lugeda. Nii läkski, peale esimese osa "Enne kui on hilja" lõpetamist asusin kohe lugema teist osa "Kas keegi kuuleb mind?". Tegemist on taas taolise sarjaga, mida ilmtingimata ei peagi lugema õiges järjestuses, mina aga alati eelistan alustada esimesest osast. Olen ühe raamatusarjaga proovinud seda segamini lugemist, aga see ei sobi kuidagi mulle. 

"Kas keegi kuuleb mind?" algab taas kadunud inimesega, seekord noor, 17-aastane Stefan. Kui poisi ema Mona on teavitanud politseid oma poja kadumisest, tekib kõigepealt kahtlus, kas ikka Stefan on kadunud või taas ära jooksnud. Nimelt on poiss varem kodust kaks korda ära läinud ning ilmunud mõne päeva pärast välja. Kõigi lootused on selle peale pandud, kuid hoolimata poisi minevikutegudest asutakse teda otsima. Kahjuks ei ole lootust kauaks antud, Stefani surnukeha leitakse Metsakalmistu lähedalt metsast, piinatud ning kinniseotud poisi surnukeha on maha maetud. Kriminaalpolitsei asub küsitlema Stefaniga seotud inimesi, kuid liiga kiirelt saabub info, et ka poisi isa Jaak on kadunud, kes leitakse samuti surnuna. Nüüd on uurijatel kiire, sest on alust arvata, et peale poja ja ise kadumist on järgmine ohver ema. Paraku aga näib, et mitte ükski perekonnaga lähedalt seotud isik ei oska anda vajalikku infot ning lausa varjatakse kohati, arvates, et tegemist pole kadumisega seotud asjadega. Järgmisena kaobki jäljetult Mona, kuid tema surnukeha ei leita, mis annab politseile alust arvata, et ehk on naist võimalik päästa. 

Lõpp kisub liiga "seebikaks", liialt palju segaseid olukordi, mis minevikust välja tulevad ja mis asjaosaliste sõnul polnud kasulikud süüdlase otsimisel. Ka selles loos on autor väga hästi kõik kirja pannud, jälgi seganud ja hoiab lahendust viimase hetkeni saladuses. Paraku on see lahendus aga nii segane, et tekib küsimus, kuidas järsku selleni jõuti, mitte ükski asitõend ei näi viitavat antud suunas ja lõpp läheb väga kiirelt, ilma tagamaid selgitamata, süüdlase leidmiseni.

"Kas keegi kuuleb mind?" keskendub päris palju juba esimeses osas ("Enne kui on hilja") uurijate-Rebecca, Andersi, Martini, Karli-probleemidele, nende omavahelisele seotusele. Lisaks on meeskonnaga liitunud Pärnust uurija Maria, kes üritab end ametialaselt tõestada. Seetõttu oli kohati pisut igav lugeda, samas jälle on see eelis sellisele lugejale, kes alustabki lugemist teisest osast, infot väga puudu ei jää. Mina isiklikult oleks eelistanud kiiremat sündmuste käiku. Aga sellegipoolest, tasub lugeda, loodan, et ka järgmine osa on tulemas, sest lõpp annab aimu, et lisaks kuritegevusele peavad uurijad hakkama ka oma isiklikele suhetele rohkem tähelepanu pöörama ning leidma sealgi lahendusi, mis rahuldaks kõiki osapooli.

Hetkel veel küll arvamusi pole, aga hindeid on antud: Goodreadsis

neljapäev, 17. august 2017

Ketlin Priilinn "Enne kui on hilja"

Ma olen kuulnud päris palju kiidusõnu Ketlin Priilinna kohta, just lastekirjanduse autorina ning kuna olen võtnud omale eesmärgiks lugeda rohkem eestlaste raamatuid, läksin otsima ka Priilinna teoseid. Olen varasemalt lugenud ühte ta raamatut ja teadsin, et võin leida kindlasti ka midagi täiskasvanutele, eriline vedamine on muidugi see, et just krimiromaane. Haarasin kohe kaks raamatut, Rebecca Lindebergi sarja esimese "Enne kui on hilja" ja teise "Kas keegi kuuleb mind?". Esimene raamat on nüüd loetud ning aeg muljeid jagada.

Margareth Kivilaan läheb sõbrannaga linna kohtuma kui saab rongiga sõites kummalise kõne, mis ajab ta täiesti endast välja. Õhtul teatab ta elukaaslane Tanel naise kadumisest ning ka sõbranna Eveliniga kohtumisele Margareth, keda kutsutakse pigem Reedaks, ei ilmunud. Muidu alati täpse ja kohusetundliku naise käitumine tekitab omastes kahtlusi ning on alust arvata, et Reet on kadunud. Juba järgmisel päeval näeb prügiauot juht katki rebenenud prügikotis kätt. Sündmuskohale tulnud politsei tuvastab kiirelt, et tegemist on Margareth Kivilaanega, kes on võikalt tapetud. Kriminaalpolitsei asub küsitlema lähedasi, tuttavaid, kõik kinnitavad justkui ühest suust, et tegemist on väga sõbraliku naisega, kel justkui polegi ühtki pattu hingel ega oska aimatagi, kes võinuks Margarethi tappa. Paistab nagu uurimine hakkab tupikusse jõudma, ei ühtki niidiotsa, mis viiks süüdlaseni. Lõpuks hakkab ilmsiks tulema asju, mis esialgu lähedastele ei meenu.

Uurijate tuumiku moodustavad Rebecca, Anders, Martin ning Karl. Mõrva taustal saavad vähest tähelepanu ka nende eraelu- ja suhteprobleemid. Rebecca Lindeberg on hiljuti uurijana alustanud ning Margareth Kivilaane juhtum on tema esimene suurem ja tähtsam töö, milles ta tunneb, et peab end tõestama. Keeruliseks teeb olukorra naise jaoks armumine oma paarilisse Andersisse, samal ajal kui temast on sisse võetud hoopis Martin.

Lugesin Goodreadsist paar arvamust  ja need olid ülivõrdes (lisaks päris kõrge keskmine hinnang) , et tegemist on tõeliselt hea ja põneva kriminaalromaaniga, eriti veel Eesti autori kohta. Pean nõustuma. Ütlen ausalt, et mul ei olnud õrna aimugi, kes võiks olla süüdlane, millise lahenduse lõpuks jõutakse ja ükski mu kahtlus ei vastanud tõele. Ikka päris pingeline ja huvitav on lugeda kui lõpp pole põrmugi etteaimatav, üllatus viimse hetkeni. 

Jätkan kindlasti kohe järgmise osa lugemist ja loodan, et saan taas mõelda, et Eesti autorite sulest järjest ja järjest paremaid raamatuid ilmub. Lisaks proovin leida ka aega, et tutvuda Ketlin Priilinna lasteraamatutega, sest vaevalt needki kehvemad on, tundub, et tegemist on kirjanikuga, kes oskab kaasahaaravalt ja huvitavalt kirjutada.

Paar arvamust ja hinded Goodreadsist.
Osta Apollost või Rahva Raamatust.

esmaspäev, 14. august 2017

Gillian Flynn "Lõikepind"

Ma ikka ei suuda kaua lugeda midagi muud, kisub kohe selle põnevuse ja kriminaalsete lugude poole. Gillian Flynn on üks vähestest autoritest, kelle kõik hetkel eesti keelde tõlgitud raamatud olen läbi lugenud. Ma küll ei ole tohtult vaimustuses varasemalt antud autori loetud raamatutest, kuid siiski mõtlesin lugeda ka selle kolmanda saadaval oleva läbi. Pisut küll tagurpidi on mul see lugemine läinud, aga mis teha kui niiviisi nad ilmunud meil on. Nimelt on "Lõikepind", mida mina nüüd lugesin kolmanda, Gillian Flynni esikromaan.

"Lõikepind" on lugu ajakirjanikust, Camillest, kes saadetakse oma kodulinna, kus ta pole käinud 8 aastat, uurima kahe väikese tüdruku kummalist kadumist ja surma. Ann, kadunud ja leitud surnuna, hambad välja tõmmatud, üheksa kuud enne Camille Wind Gapi naasmist. Natalie, kelle otsingud alles käivad, on äsja kadunud. Camille loodab saada kiirelt looga ühele poole, et ei peaks jääma kauaks väikelinna, kust teda keegi ei oota, ei ta ema Adora, kasuisa Alan ega poolõde Amma. Paraku ei lähe kõik ootuspäraselt ning ta peab peatuma oma lapsepõlvekodus ema juures, kes temast justkui ei hooli ja näib tüdrukute surmast ülearu suures šokis olevat. Camilla kummalisena käituv poolõde Amma on aga nagu Wind Gapi ebajumalanna, kelle käske pimesi täidetakse ja kes naudib oma võimu, kuid koduseinte vahel on emale nunnu tütreke. Järjest enam hakkab kooruma sündmusi, mis ei heida Camilla eliitperele sugugi head valgust.

Ma ütleks, et "Lõikepind" on Gillian Flynni loetud raamatutest kõige parem, kõige kaasahaaravam, kiirem, põnevam ja võikam. Kõigis tema teostes on peategelasteks naised, kes on vaimselt haiged, see on peamine läbiv joon. Ja teiseks sarnasuseks mingisugune (haige) side perekonnaga. "Lõikepind" on kiire sündmuste arenguga, juba esimestel lehekülgedel hakkavad sündmused pihta. Tõsi, kogu esialgse loo taustal hargneb lahti ka minevik, mis mängib sama tähtsat ja kohati isegi tähtsamat rolli kogu sündmuste jadas.

Osta ApollostRahva Raamatust või kirjastusest Varrak.
Veel arvamusi: Goodreads

neljapäev, 3. august 2017

Clare Mackintosh "Ma lasen sul minna"

Ma olin meeldivalt üllatunud kui nägin, et Petrone Prindi kirjastuse poolt on tõlgitud Clare Mackintoshi "Ma lasen sul minna". Mitte sellepärast, et ma oleks enne eesti keeles ilmumist autorist või raamatust kuulnud, vaid mulle kuidagi väga on meeldinud, mõningate mööndustega, aga siiski, Petrone Prindi nime alt ilmunud raamatud ja üks põnevik ainult täiustab seda.

Peale emaks saamist lähevad mulle tohutult hinge raamatud, kus lastega midagi juhtub, eriti just väikelastega, vist emaduse "kutsehaigus". "Ma lasen sul minna" algabki just sellega, väike, viie aastane poiss kaotab oma elu autoõnnetuses. Juht põgeneb sündmuskohalt. Politsei hakkab lugu uurima, kuid kõik jookseb tupikusse, ühtegi tunnistajat ega asjalikku vihjet ei laeku, ema kaob jäljetult. Kriminaaluurija Kate jätkab looga tegelemist ka siis kui juba ülemustelt on tulnud käsk lõpetada. Ta suudab hoida ka oma kollegi Ray huvi piisavalt kõrgel, et mees soostub paluma luba, et avaldada meedias taas õnnetuse kohta infot, lootuses, et ehk keegi teab, kellelegi meenub. Imekombel ilmub välja mees, kes mäletab õnnetuse päevast midagi, lõngakera hakkab lahti hargnema.

Raamat on jaotatud kaheks osaks. Esimene osa on justkui õnnetus ning selle tagajärgede hääbumine. Politsei veel vaikselt küll hoiab toimunut uurimisel, kuid mitte avalikult. Lapse emast pole jälgegi ning süüdlasest ammugi mitte. Tekib tunne nagu loeks raamatut, mille algus on sama, aga kaks tegevusliini liiguvad täiesti erinevas suunas, eeldatavalt ühise lõpu suunas.
Teine osa on juba põnevam ning siin ei julge ma midagi mainida, sest igasugune kirjeldus võib olla liialt reetlik. Minul tekkis teise osa alguses täielik segadus, et mis asja, lausa lugesin esimesed paar peatükki uuesti läbi, sest tundus nagu oleks midagi olulist tähelepanuta jäänud.

Olin Clare Mackintoshi "Ma lasen sul minna" kohta kuulnud vaid head, lugenud kommentaare, kus ei hoitud tagasi kiidusõnadega ning raamatu kaas on ka täis erinevate krimiautorite positiivseid arvamusi. Ma pean ühinema nendega. Tõesti põnev, huvitav sündmuste kulg, isegi ootamatu, täiesti ettearvamatu viimase peatükini. Ma sõna lugesin raamatu läbi ühe jutiga läbi, lihtsalt ei suutnud ega tahtnud käest panna, just raamatu teises osas.
Loodan üsna pea lugeda ka Mackintoshi raamatut "Ma näen sind" ja ootused on igatahes kõrgeks seatud. 

Veel arvamusi: Goodreads

teisipäev, 1. august 2017

Hannes Võrno "Missioon"

Mulle meeldib Hannes Võrno, tõsi küll, peamiselt Kreisiraadiost, ema-Strömina või siis "Ken, Kevin sööma!" hüüdmas. Ise ma Võrnot Facebookis ei jälgi, aga sageli vilksatavad kellegi poolt "laigituna" tema postitused minu esilehel ning needki on alati läbimõeldult ja arukalt kirjutatud, mitte suvaline lahmimine. Kuigi raamat "Missioon" pole isegi ligilähedale Kreisiraadiole või muule säärasele pullitegemisele, otsustasin siiski läbi lugeda.

Mingit sisukokkuvõtet oleks ülearune teha. Mis siin ikka ümber kirjutada-Afganistanis poole aasta jooksul peetud päevik. Kord tõuse, kord mõõne, kord paremad, kord kehvemad päevad. Kui ma olin läbi lugenud umbes veerand raamatust, siis jäi mulle silma väga sage armastuse avaldamine oma perele, sealhulgas naisele, Hälile. Ma pole kuu pealt kukkunud ja ikka pisut olen näinud siin-seal Hannes Võrno lahkumineku saaga pealkirju, kuid kordagi polnud avanud ühtki artiklit. Võtsin kätte ja googeldasin, et mis värk siis ikkagi on ja tuli välja, et see sama raamat, "Missioon", on räme lähedaste mustamine. Ise mõtlesin, et mis asja, kuidas? Kas ma loen erinevat raamatut? Sage kirjavahetus ja telefonikõned, pea iga päeviku sissekande lõpus ainult soojad sõnad pere suunas, kus on siis see avalik mustamine? Olgu, mõned kohad küll olid sellised, mis just ei ülistanud naist ja poegi, kuid minu kui võõra inimese jaoks ei midagi kohutavat.
Pigem oli häirivam lugeda tihti korduvat kontingendi ülema ja kaplani kritiseerimist. Ma ei leia, et Võrno oleks kellegi suhtes tohutult ülekohtune olnud, vaid hoopis ise ennast avalikult "alasti kiskunud" ja oma sisemised heitlused ilmarahvale ette laotanud.

Sageli selliseid päevikuvormis raamatuid lugedes on mulle tunne nagu ületaks mingi isikliku piiri, kas ma ikka peaksin lugema, samas kui on avalikustatud, siis ei peaks ju mina lugejana pead murdma selle üle, mida ja kui palju endast autor raamatusse kirjutanud. Hannes Võrno justkui otsiks oma kohta siin maailmas, pidevad meelemuutused, igatsus millegi järele, mida ei näi kuskilt saabuvat.

Ja kuigi ma kahtlen, kas Hannes Võrno oma eluõhtul uhkusega vastu rinda taob ja peab "Kreisiraadiot" parimaks saavutuseks, siis kahtlen, kas raamat "Missioongi" esikoha vääriline on. Jah, missioon ise, seda küll, kuid raamat oli pisut negatiivse alatooniga, kuigi samas näis nagu Võrno siiski oleks uhke Afganistanis käigu üle- "Hakkama sain!"
Õnneks või kahjuks ei suutnud, see raamat minu arvamust Hannes Võrnost muuta, pisut küll kõigutas, aga pean teda siiski üheks asjalikumate sõnavõttude ja arvamustega meheks, kes ka vajadusel oskab nalja teha.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreads.

esmaspäev, 31. juuli 2017

Jennifer Niven "Elu helged paigad"

Ma ei ole juba päris ammu lugenud ühtegi noortekat, kuigi kunagi oligi taoline kirjandus mul igapäevaselt käsil. Nii armas, roosamanna tänapäeva muinasjutt.  Ühel hetkel ma kasvasin sellest välja, ei köitnud enam nunnud keskkooliarmumised, tühine klatš ja intriigid ega õnnelikud lõpud. Aeg-ajalt ma ikka mõne lihtsalt uudishimust loen. Ilma eelneva uurimiseta, sõna otseses mõttes jäi ette Jennifer Niveni "Elu helged paigad", pealkirja järgi otustasin ja kaasa haarasin.

"Elu helged paigad" on Violeti ja Theodore Finchi lugu. Violet, koolis populaarne tüdruk, meeldib kõigile, kaasa arvatud popimale poisile, kuid kelle elu ei ole peale õe surma enam endine. Finch, keda kutsutakse friigiks, kellel on pidevad pahandused ja teda ähvardab koolist välja viskamine. Poiss ja tüdruk on samaaegselt kooli kellatorni karniisil, ise üksteise sealolekut teadmata. Kes kelle päästab? Koolis muidugi hakkab levima "ainuõige" lugu, kuidas Violet päästis friigi. Üsnagi ootsupäraselt tekib kahe katkise hinge vahel rohkemat kui kõrvalseisjad seda ootaks või eeldaks.

Esimesed sada lehekülge loetud, mõtlesin jackpot, see ongi see, mida ma lugeda tahtsin, vaheldus krimi- ja põnevusraamatutele.Täpselt see, mille järgi ma oleks 15 aastat tagasi õhanud "nii ilus!". Kooli armastatuim tüdruk ja vihatuim poiss saavad kõigi kiuste õnnelikuks, ükskõik, mis takistused neile teele ette ka ei jää, koos nad ületavad need. Armastus võidab kõik!  Ja siis ühelt maalt võttis kogu lugu pöörde, mida ma ei oodanud. Mis mõttes? Õnnelik lõpp? Kuigi ma lugesin kogu raamatut üsna tuimalt, ilma sellesse imelisse armastusse kaasa elamata, läks lõpp mulle hinge. 

Mul tekkis paar korda peas väike võrdlusmoment John Greeni "Süü on tähtedel" raamatuga, kuid tegelikult peale peategelaste, lootuse kaotaonud noorte, ei ole seal oluliselt palju ühist. Pisut ehk võib tõmmata paralleele ka lõpu osas, aga kogu üldmõte on siiski midagi muud. 

Ma ei ole kindel, et Jennifer Niveni "Elu helged paigad" on parim noortekas, mida ma lugenud olen viimaste aastate jooksul, aga kindlasti on see ühe sügavama mõttega. Ehk oskan ja loen nüüd taolisi raamatuid hoopis teise pilguga, täiskasvanulikuma pilguga kui varem.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Lisaks arvamusi: Goodreadsist.