esmaspäev, 26. juuni 2017

Sofi Oksanen "Norma"

Sofi Oksaneni raamatute ilmumisel olen ma alati elevil. Kui ma muidu ei viitsi lugeda mingit mõistujuttu, kus pool raamatu mõtet on ridade vahel, siis Sofi Oksaneni puhul teen ma erandi. Seda kõike ainult tema raamatu "Puhastus" pärast. See meeldis mulle tohutult, see kahes ajas kirjutatud lugu, millel oli tunduvalt sügavam mõte kui ainult see, mis kirjas. Need emotsioonid-armastus, igatsus, viha, reetmine, süütunne, seda kõike olen lootnud leida ka teistes Oksaneni raamatutes, nii ka "Normas".

Norma, raamatu nimitegelase, ema Anita sureb kahtlastel asjaoludel. Matustel kohtab ta meest ema minevikust ega suuda leida seost, miks ta oli seal ja mida tahtis. Kodus püüab Norma leida mingisugustki märki oma emalt, selgitust, lahkumiskirja, midagi, mis annaks aimu, kas ema tõesti sooritas enesetapu. Anita asju läbi otsides leiab ta aga hoopis rohkem kui oodanud oleks. Ta saab oma soovitud selgituse, aga sellega koos on ta väga keerulises olukorras, kus usaldada ei saa mitte kedagi. Samas lisaks ema saladustele peab varjama ka kiivalt enda oma. Ometi peab Norma langetama otsuse, mis saab edasi. Edasi varjata ei ole võimalik, samas ei ole ka tõde võimalik rääkida.

Minu jaoks võtab kogu raamatu tabavalt kokku üks tsitaat sellest:
"Lambertid on suurusehullud, nad tahavad omada kogu maailma ja nad on oma ristiretked oskuslikult valinud. Kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi. Kes valitseb naiste paljunemisvõimet, valitseb ka mehi. Kes suudab teha õnnelikuks naised, teeb õnnelikuks ka mehed, ja kes annab juuksed kiilaspäisele või lapse viljatule, on nende kuningas."

Lõpp on ootamatu. 

Kuigi "Normas" on seda kõike, mida ma ootasin, polnud see siiski "päris see". Sofi Oksanen oskab kirjutada teemadel, mis lähevad korda, mis panevad kaasa mõtlema, kuid seekord ma ei tundnud ennast piisavalt puudutatuna. Jah, naisena võiksin, ehk lausa peaksin isegi, väga olema kõigutatud "Norma" sisust, see peaks tekitama minus rohkem emotsioone, aga ei. Võib-olla jääb see minu jaoks hetkel kaugeks? Äkki ma lihtsalt ignoreerin neid probleeme? Ma ei tea, aga seda tunnet, mida ma lugemisest lootsin ja ootasin, ei tekkinud. Ma ehk võrdlen natuke võrreldamatut. "Puhastust" ja "Normat", aga minu jaoks sättis Oksanen esimsega lati väga kõrgele. Sellegipoolest, mõtlemisainet andev raamat.

Osta Rahva Raamatust või Apollost.
Arvamusi lisaks Goodreadsist.




esmaspäev, 19. juuni 2017

Ruth Ware "Pimedas, pimedas metsas"

Ma alles mõtlesin, et võiks täitsa vahelduseks lugeda rohkem midagi toredamat, kus kedagi ei tapeta, piinata ega röövita ja ikka leian, et olen laenutanud terve portsu krimi ja põnevust.
Juba pealkiri "Pimedas, pimedas metsas" tõotab huvitavat lugemist ja puhtalt seetõttu oma soovilisti selle lisasin, Hiljem sain kinnitust lugedes arvustusi ning täiesti juhuslikult oli raamatukogus uue kirjanduse riiulil see olemas. Ma pisut pelgasin seda pealkirja ja ei tahtnud lugema asuda kui olin üksi kodus, tegelikult ei olenud selleks hirmuks erilist alust, lihtsalt kujutlusvõime tegi oma töö.

"Pimedas, pimedas metsas" tegevustik on vägagi salapärane. Ootamatult saab Nora kutse oma kooliaegse parima sõbranna Clare tüdrukuteõhtule. Ta pole Clarega suhelnud 10 aastat ega mõista, miks ta kutsutud on. Nähes kutsutute nimekirjas veel teistki kooliaegset sõbrannat Ninat, lepivad nad kokku, et lähevad koos. Jõudes peopaika, mis on maja keset metsa, tekitab see kahtlusi ja küsimusi, miks selline paik ja miks Nora üldse kutsutud oli? Juba esimesel õhtul tekib seltskonnas lahkhelisid ning järgmisel hommikul kui lahkub Clare sõbranna Melanie, tundub Norale ja Ninale, et peavad jääma, olenemata soovist samuti ära minna. Flo, pidu korraldav sõbranna, ei ole just välja mõelnud klassikalisi tüdrukuteõhtu tegevusi, vaid hoopis üsnagi ebatavalisi- savituvide laskmine, vaimude väljakutsumine. Kogu olukord võtab järjest põnevamaid ja ärevamaid pöördeid.

Raamat algas üsna vaikselt, keereldes ümber Nora ja Clare saladuse-miks nad siis pole nii pikalt suhelnud? Miks on Nora kutsutud tüdrukuteõhtule, aga mitte pulma? Miks toimub pidu majas, keset metsa, kus pole telefonilevi? Kui järjest hakkavad ilmsiks tulema saladused, tekivad esimesed mõtted, et mis võiks järgmiseks juhtuda. Kuni lõpuni väga kaasahaarav, iga lausega üha enam soov edasi lugeda. Sõna otseses mõttes huvitav viimase lauseni.

Raamatukaanel on märge-ideaalne täitmaks seda tühjust, mille jättis "Tüdruk rongis". Mul ei olnud selle "tühjusega" probleemi enne, aga peale Ruth Ware "Pimedas, pimedas metsas" lugemist on. Tõesti väga hea raamat,huvitava süžeega, kergesti jälgitav, sündmuste areng kiire, ootamatu ja põnev. Ei teki kordagi momenti, et millal see lõpuks läbi saab, miks nii pikalt venitada ühel kohal, pigem vastupidi, tahaks aina enam teada saada enne järgmise peatüki algust. Tõpselt parajas koguses vihjeid ja jälgede segamist, justkui oled jõudnud lahenduseni kui kõik jälle segi paisatakse.
Juba nägin, et eesti keeles on ilmunud järgminegi Ruth Ware raamat "Naine kajutist nr 10", jään lootma, et seegi on sama hea ja köitev.


Lisaks arvamusi: Goodreads
Osta Rahva Raamatust või Apollost.

esmaspäev, 12. juuni 2017

Leena Lehtolainen "Kiusatute kaitsja"

Ma ei julge küll pead anda, aga olen üsna veendunud, et Leena Lehtolaineni "Kiusatute kaitsja" on kõige tutikam raamat, mille ma raamatukogust laenutanud olen. Isegi Goodreadsi ei olnud veel eesti keelset tõlget lisatud. Ma lugesin hiljuti läbi ka esimese Leena Lehtolaineni Maria Kallio sarja raamatu "Minu esimene mõrv", aga see ei tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, ei positiivseid ega negatiivseid. Polnud nagu halb, aga samas olen lugenud tunduvalt paremaid krimiromaane, lihtsalt oli loetav. Ometi otsustasin, et loen ikka järgneva osa ka, erilisi ootusi ei seadnud, aga Soomes on tegemist väga populaarsete teostega.

"Kiusatute kaitsjas" on Maria Kallio loobunud politseis töötamisest ning asunud tööle advokaadibüroosse. Ta elab koos Anttiga ja  neil on ees perekondlik pidu, kuhu on kutsutud sugulased ja peretuttavad. Maria tutvub seal Armiga, Antti õemehe venna elukaaslasega, kellega lepivad kokku peojärgsel päeva kohtumise. Kohale jõudes tabab teda ebameeldiv üllatus, Armi on tapetud vahetult enne tema tulekut. Esimese kahtlusalusena vahistab politsei Armi elukaaslase Kimmo, kelle vastu on piisavalt süütõendeid. Kimmo palub Maria Kallio oma advokaadiks. Kõik, kaasaarvatud pereliikmed ja sugulased, näivad uskuvat Kimmo süüd. Maria, kes on veel ainsana veendunud mehe süütuses, astub üle oma õigustest ning volitusest ja hakkab seda juhtumit uurima. Kogu lugu võtab ootamatud pöörded, minevik ei lase end unustada. Kahtlusaluste ring tõmbub üha enam koomale, kellel oli motiiv tappa Armi?

Lisaks mõrvaliinile on raamatus ka peategelase Maria Kallio isiklik elu. Kogu keerulises sündmuste rägastikus peab Maria hoidma oma suhet, mis ei toimigi nii ideaalselt kui algus tõotas. Ta on sattunud perekonda, mida on raputanud traagilised sündmused, kus kõik ei ole nii korras kui pealtnäha arvata võiks. Kõik inimesed on omavahel seotud, aga samas justkui ei hoolikski üksteisest, lepivad paratamatusega, tahtmata näha teist võimalust.

Ma lugesin esimese osa "Minu esimene mõrv" läbi ja sealt jäi häirima pidev rõhutamine, et naist politseis ei võeta tõsiselt. Nüüd teises osas samuti oli sellele mitmeid vihjeid, aga mitte nii häirivalt. Oleks ma mees, siis just minusuguste mölakate pärast selliseid teemasid saab raamaatus käsitleda, Ja sellest johtuvalt tabasin end mõttelt, et ega ma polegi lugenud palju (või kas üldse) krimiromaane, milles uurijaks on naine, enamasti on naised ohvrid. Ehk ongi see põhjuseks, miks ma ei vaimustu Sellest Maria Kallio sarjast.  Mulle kui lugejale on kuidagi harjumatu. Liiga naiselik? Vähe võikaid kirjeldusi? Need raamatud ongi nagu veidi pehmemad krimkad, natuke armastust ja keerulisi suhteid, samas jällegi põnevad. Õnnelik lõpp ei olegi ainult kuriteo lahendus, vaid saavad klaarimaks ka inimeste vahelised suhted.

Ma ei tea, igatahes kavatsen ma ikka edasi lugeda Leeno Lehtolaineni raamatuid kui neid tõlgitakse eesti keelde. Pisut olengi üllatunud, et soomlaste seas nii populaarne raamatusari, mis alanud juba 90.-ndatel, tõlgitakse alles nüüd eesti keelde.

Osta Rahva Raamatust või Apollost.

esmaspäev, 5. juuni 2017

Petrone Print "Kirju"

Mul on mustandites ootamas täiendamist ja avaldamist kolm Petrone Prindi "Kirju" sarjast ilmunud raamatut, mida olen lugenud. Need on sellised mõnusad, kerged ühe-kahe õhtu lugemised ja ma pole tahtnud imeda pastakast mingit suvalist teksti, et saada üks normaalse pikkusega postitus. Seetõttu koondan ühte kokku kolme erineva raamatu kohta arvamused.

Evelin Ilves "Kirju"
2015 aastal, mil see raamat ilmus, tekkis minul esmakordselt rohkem huvi Evelin Ilvese osas. Jah, muidugi jõudis ka minuni kollane ajakirjandus, mis pealkirjadega lugejaid meelitas, kuid ma polnud viitsinud avada ega süveneda. Minu arvamus toonasest presidendiprouast oli neutraalne, kuid järsku lahvatas skandaal ja rahvas jagunes Evelin toetajateks või vihkajataks.
Nüüd, kui ma olen läbi lugenud raamatu "Kirju" olen ma jätkuvalt seal meeldimise ja mitte meeldimise keskel, aga nüüd juba pigem positiivses suunas. Minu arvamust ei mõjutanudki mitte nii väga need ammu avaldatud ja nüüd kokku kogutud kirjutised, vaid just Epp Petrone tehtud intervjuud. Kõik muu selles raamatus oli minu jaoks taustaks, varasemalt ilmunud ja mitte enam nii aktuaalsed teemad, millest ma ka kuulnud olin ja end kõigutada ei lasknud. Jah, võib ju arvata, et selle raamatu ilmumise aeg oli hästi valitud ja Evelin Ilvese sooviga end kogu jamast puhtaks pesta, aga sellisel juhul minule see mõjus.


Hedvig Hanson "Kirju mandrilt"
Ma pidin kohe enne "Kirju mandrilt" lugemise alustamist googeldama Hedvig Hansonit, sest ma isegi ei teadnud, kas ta on parasjagu millegagi kuskil aktiivselt pildil, ei olnud/ole, just nii nagu arvasin. Raamatukaanel on kirjas, et kõik kirjad on kirjutatud ühe aasta jooksul-kevadest kevadeni, aga mul oli tunne, nagu loeksin kogu aeg sügisest, selline melanhoolne. Isegi mõnusal kastesel suvehommikul oli kurb alatoon, alati igatsus, kellegi või millegi järele. Argimured, jagamine end linna- ja maaelu vahel, ootus. Tänu Hedvig Hansoni muusikale, tundub ta selline õrn ja habras naine, seda arvamust ta kuidagi muuta ei suutnud.
Raamatu sisu osas jääb lugeja otsustada, kas need kirjad on Hedvig Hanson kirjutanud päriselt olemas olevale inimesele või on saaja väljamõeldud. Minule jäi just selle igatsuse ja kurbuse põhjal mulje nagu need kirjad adressaadini jõudnud ei ole. Aga äkki siiski on olemas see keegi imeline mees saarelt, kes paneb õhkama ja ootama?


Justin Petrone "Kirju Eestist"
Mulle on jätnud Justin Petrone nii sümpaatse mulje, kuidagi muhe. Olen kõik ta eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugenud ja mõned tekstid isegi duubeldanud, olles neid eelnevalt kolumnidena lugenud. Eriti kihvt on olnud jälgida Justini raamatutest tema väikest arengut eestlaste osas, alustades lugemist "Minu Eesti" esimesest osast, mil  ameeriklane tutvus arglikult selle tundmatu maa inimeste ja kommetega.
"Kirju Eestist" on kokkuvõtvalt kirjutatud erinevatest inimestest ja situatsioonidest Eestis ja eestlastega. Mulle tohutult meeldib Justin Petrone mõnus, humoorikas ja kohati lapseliku uudishimuga suhtumine, vähemalt selline tunne jääb kui lugeda tema raamatuid. Just see igapäevase elu kajastamine tulebki autoril kõige paremini välja, olukorrad, mis meile näivad nii loomulikud on välismaalase pilgu läbi hoopis teistsugused ja ajavad vahest naerma lausa. 
Väga, väga tore lugemine! Kui võrreldagi neid kolme "Kirju" sarja raamatut, siis mu totaalne lemmik! 


Ma tegelikult olen lugenud veel teisigi "Kirju" sarja raamatuid ja seetõttu julgen kokkuvõtvalt soovitada neid kergeks suvelugemiseks. Suure tõenäosusega leian endki üsna pea jälle mõnda selle sarja raamatut lugemas!