esmaspäev, 27. veebruar 2017

Väino Laisaar "4x4 reisid. Elu läbi kolme silma"


Väino Laisaare "4x4 reisid. Elu läbi kolme silma" on vist esimene raamat meie kodus, mille kohta ma mõtlesin, et pole minu teema, ei viitsi lugeda. Olen näinud mõned üksikud osad reiside saateid ja mulle hetkel justkui piisas. Ometigi jäi kripeldama, mis mõttes ei ole minu teema, loen ju sageli reisikirjeldusi, miks nüüd see raamat siis lugemata jätta. Kiirelt vaatasin paar osa Youtubest suvaliselt ära, et oleks veidi aimu, kes on nö tegelased ja hakkasin pihta. Terve lugemise aja kõlas mu peas Väino Laisaare hääl, justkui ta ise loeks seda ette. 

Raamatu kohta mingit sisukokkuvõtet oleks üleliigne kirjutada, kogu materjal on internetist kiirelt leitav saadete näol. Ning isegi minusugusele, kes ei ole tervet sarja jälginud, ei ole "4x4 reisid" tundmatu teema. Minu jaoks on saated huvitavamad jälgida, seda mitmel põhjusel, Esiteks puudub raamatus vahetu emtsioon, mis on nähtav saadetes. Ma saan aru, et autor siiski paneb kirja kõik läbi oma vaatevnkli, kuid tegemist on suurema pundiga, kes neist retkedest osa võtsid ja oleks tahtnud lugeda rohkem teiste arvamusi.  Teiseks olen ma täielik võhik autonduses, ok, ma tean, mis on amordid, aga kardaanirist-pole aimugi. Enamus autodega teel juhtunud tehnilised rikked olid minu jaoks kui hiina keel, lugesin ja nentisin fakti, et nüüd on jama, aga kui suure ulatusega ning milline peaks olema lahendust, seda ei mõistnud, Õnneks on kõik enamvähem kirjas, et mis vajas keevitust, mis uuega asendust, aga siiski videopildis saaks ehk rohkem aimu. Kuigi ega ma ei looda ühe ekstreemse autoretke saate vaatamisega ja raamatu lugemisega automehhaanikuks saada.

Mulle väga meeldis Väino Laisaare kirjutamisstiil, õigemini sõnade ja väljendite valik, Loen, aga tundub nagu keegi jutustaks mulle seda lugu. Pole igav sõnade jada paberil. Samas kohati nagu oleks oodanud rohkem dialooge kohalikega, mitte vaid vestluse kirjeldust. Näiteks lubade saamise saagad, oleks minu jaoks olnud mõnusam lugeda dialoogina, mitte, et keegi käis ja rääkis nii, vastati naa. 

Vist üle pika aja, kui mitte lausa esimene raamat, peale mille lugemist ma tahan vaadata saadet. Ehk mängib rolli ka see, et enamasti loen ma raamatuid, mille ainetel on tehtud film, siinkohal aga on vastupidi, enne saade, siis raamat. Just huvitab see, et kui palju ja millised on siis looduse poolt teele seatud takistused erinevad minu lugemise ajal tekkinud ettekujutusest. Lisaks näen siis ka ülejäänud reisiseltskonna arvamusi ja emotsioone ning ehk suudan ka paremini nimed-näod kokku viia. 

"4x4 reisid. Elu läbi kolme silma" on kindlasti raamat, mida meestele soovitada, tundub rohkem nende "maailm", samas huvitav lugeda kõigil, keda vähegi huvitavad reisiseiklused. 



Paar üksikut arvamust Goodreadsi kasutajatelt.
Osta Apollost või Rahva Raamatust.

Loe lisaks autori blogi: http://www.laisaar.com/the-dude/

esmaspäev, 20. veebruar 2017

Jussi Adler-Olsen "Naine puuris"

Enne raamatu lugemist on mul alati kuidagi kujunenud mingid ootused, eeldused, isegi mingi ebamäärane ettekujutus tegelastest, seda kõike eelnevalt loetud arvamuste või siis kellegi soovituste põhjal. Enamasti ma loen kommentaare, arvustusi, vaatan näiteks Goodreadsist raamatule antud hindeid, vahest harva haaran ka suvalise raamatu, loen vaid tagakaanel olevat ning langetan otsuse, kas lugeda või mitte. Jussi Adleri-Olseni "Naine puuris" jõudis minuni vaid seetõttu, et eelmine kord raamatukogus käies sattus mu kätte selle raamatu järg "Faasanijaht". Tundus mõistlik lugeda läbi ka esimene osa, kuigi neis kahes on vaid põhitegelased ühised-kuritegude uurijad osaknd Q-st. Tänu asjaolule, et ma olin lugenud enne läbi teise raamatu, olid mul kuidagi kõrgemad ja kindlamad ootused esimesele osale. Mõneti see raamat ületas mu ootusi.

Tagakaanel olev küsimus: "Kas Carl ja Assad jõuavad kurjategijat takistada või saavad ka neist tema ohvrid?" on liiga palju sisu kohta reetev. Muidugi paneb see lootma õnnelikule lõpule nii uurijate kui ka ohvri osas, aga kriminaalromaanist, mille põhitegevus peaks minu silmis olema lugejale põnev ja kaasahaarav, ootan ma enim üllatavat lõppu. Teisalt kiites, ma olen nii palju juba taolisi raamatuid lugenud ja alati mõtlen kaasa, kes on süüdlane, mis põhjustel on valitud keegi ohvriks, siis siin oli korralikult jälgi segatud. Mu tähelepanu hajus ka veidi ehk seetõttu, et olles lugenud sarja teist osa, jäid sealt vastuseta küsimused ja tegevused, millele lootsin ja sain vastused esimeset osa lugedes.

Peale kurjategija ilmsikstulekut liigub sündmusteahel oodatava lõpu poole, Kõik vihjed ja asitõendid on suunatud vaid ühele inimesele. Otseloomulikult enne päris lahenduseni jõudmist tuuakse lugejani erinevaid situatsioone ja takistusi, mis oleks võinud aset leida ükskõik millal, aga et natukenegi veel põnevust hoida, on need toimunud vahetult enne juhtumi lõppu. "Naine puuris" lõpp jääb lahtiseks, mis siis ikkagi päriselt ohvriga juhtus, samas kuritegu on lahendatud.

Kuigi olen mitmete taoliste raamatusarjade osas kuulnud ja isegi andnud soovitusi, et ei ole vahet millises järjekorras raamatuid lugeda, siis ma ise ikka eelistan alustada esimesest. Jah, igas osas on lahendada erinev juhtum, mis ei ole kuidagi sõltuv eelnevast ega jätku järgnevas, aga peategelastel- uurijatel, on kuritegude taustal oma lugu, mida mulle meeldib jälgida. Jussi Adler-Olseni "Naine puuris" ja "Faasanijaht" on osakond-Q sarjast, mille peategelaseks Carl Morck ja tema abiline Assad, neil mõlemal on saladused ja minevik. 

Kokkuvõtvalt öeldes ei erine "Naine puuris" ei ole kuidagi eriliselt silmapaistev või millegi ootamatuga tabav kriminaalromaan, aga seejuures pole ka sugugi halb. Täiesti loetav ja huvitav raamat neile, kellele antud žanr meeldib. Ka selle raamatu ainetel on tehtud film, ise veel niipea ei kavatse vaadata, aga ehk kaugemas tulevikus.

Apollos veel saadaval DVD ja raamatu komplektid, Rahva Raamatus soodushinnaga hetkel.

Goodreadsist võimalik lugeda lisaks arvamusi,

pühapäev, 12. veebruar 2017

Paula Hawkins "Tüdruk rongis"

Enne Paula Hawkinsi "Tüdruk rongis" lugema asumist, jäid mulle Goodreadsis silma kommentaarid, kus võrreldi seda Gillian Flynni raamatuga "Kadunud". Kuna ma olen totaalselt uudishimulik ja mind sugugi ei häiri kui tean lõppu ette (aga kunagi ei loe ma läbi raamatu viimaseid lehekülgi, et kiiremini teada saada), siis oli tohutu tahtmine lugeda ka mõnda spoilerit, suutsin siiski lehe kinni klõpsata enne raamatu avamist. Eriti jäi silma arvamus, et kui ei meeldinud "Kadunud", siis "Tüdruk rongis" ilmselt ka mitte. Lootsin vaid, et ei oleks nii pikka venivat eellugu, enne kui päriselt põnevaks läheb, sest muus osas oli "Kadunud" hea.

Rachel näeb igapäev rongiga möödudes ühe paari hoovi, kujutab ette nende ideaalset elu, mõtleb neile ise nimed-Jess ja Jason, kuid siis ühel hommikul purustab Jess selle illusiooni. Kogu sündmustik aga hakkab arenema järgmise päeva õhtul, mil alkoholiprobleemidega Rachel läheb maha jaamas, mis asub nii Jessi ja Jasoni kui ka tema enda eksabikaasa ja uue naise maja lähedal. Hommikul ärgates ei mäleta Rachel eelmisest õhtust palju, kuid "kahjusid" hinnates aimab, et midagi halba juhtus. Saades teada, et Jess ehk päriselt Megan on kadunud, asub ta uurima, mis toimus temaga tol õhtul ja keda ta nägi. Segadust tekib rohkem kui selgust, hargenvad erinevad suhteliinud, minevikust tuuakse lagedale kohutavaid sündmusi.

Kui välja jätta asjaolu, et umbes poole raamatu lugemise ajast ma mõtlesin, miks neid kahte-"Tüdruk rongis" ja "Kadunud" üldse võrreldakse, siis suht põnev ja huvitav. Aga see polnud päris selline närvekõditav põnevus, mis paneb soovima kiiremini lugeda, et ometi teada saada, milline lahendus on. Pigem nagu, et noh, mis siis järgmiseks, kes on Megani kadumise taga, kes lihtsalt jälgede segamiseks. Kuidagi kohati veniv, mitme erineva aja ja tegelase vahel hüplev, ebavajaliku teema ümber pikalt keerutamine. Lõpp oli veidi üllatav, kuna ma ei viitsinud lugemise ajal nii palju ette mõelda, et kes võiks olla süüdlane. Ma vist eeldasin või ootasin pisut teistsugust lahendust loole ja seetõttu jäi ära see "vau"-efekt. 

Taas, raamatu ainetel on tehtud film, mida ma pole näinud ja ei oska kuidagi võrrelda raamatuga, kahtlen, kas üldse vaatan. Ei tekkinud peale raamatu lugemist mõtet, et kui palju erinevad tegelased minu ettekujutusest või kuidas mõni situatsioon võiks filmis lahendatud olla.


Loe teiste arvamusi Goodreadsist.

esmaspäev, 6. veebruar 2017

Terhi Pääskylä-Malmström "Minu Tallinn"

Ei kuule just sageli soomlaste poolt kiitvaid sõnu Eesti kohta. Isegi eestlane vaatab Soomet kui imedemaad, kus kõik on ainult ja ainult hea. Seetõttu ongi Terhi Pääskylä-Malmström "Minu Tallinn" nagu väike pai. Nii mõnusalt ja ladusalt kirjutatud. Need väikesed miinused, mis autorile Eestiga seonduvad ei muuda positiivsust millega jääb raamat meelde.

Kuidagi tuttav ja oma on lugeda Tallinnast või ka üldisemalt Eestist. Eriti veel kui autor on nii “kodus” siin. Ka raamatust läbi käinud võrdlus venelaste osas tuleb mulle esimesena meelde. Kui palju on neid, kes elavad Eestis, tahtmata või viitsimata õppida keelt, tunda huvi meie kultuuri vastu. Ja siis on üks soomlane, kes tuleb siia, õpib ära keele, kirjutab eesti keeles ja nagu sellest veel vähe oleks ka laulab kooris, ilma et selleks vähimatki sundust oleks. Ja kõige tipuks kirjutab sellest veel raamatu. Paratamatult tekitab see trotsi inimeste vastu, kes elavad Eestis, kuid ei tunne huvi keele õppimise osas.

Ma olen ja jään veendumusele, et ükskõik, mis rahvusest olla, saab inimene hakkama igas riigis kui vaid tahta ja osata. Sellegipoolest on hea tõdeda et vahest leiavad soomlased omale tasuva ja huvitava töö eestis, mitte alati vastupidi. Jah, töökohad küll tihedalt seotud Soomega, aga siiski. Autori esimene töökoht saatkonnas ja sealsed juhtumid muidugi veidi kinnitavad, et enamus soomlasi kipub tulema Eesti pidu panema ja elu nautima. Linna tänavatel just neid purjutajaid kõige rohkem kohtab ja kui kõik baarid-pubid uksed avali ootavad ja hindadega meelitavad, siis pole ka midagi imestada.

"Minu Tallinnat" lugedes mõtlesin igakord auroti nimetatud kohtadele, et kas olen ise käinud või külastanud. Mitte väga ammu olin ma Tallinnas ikka totaalselt eksinud ja korra trammiga Kadrioru asemel Koplisse sõitnud. Nüüd sain nii mõnelgi korral lugedes mõelda, et seal olen käinud, eriti veel Aia tänava Rimis, mis jääb mu enda teele sageli suunal Viru Keskus-Balti Jaam.

Terhi Pääskylä-Malmströmi "Minu Tallinn" veidi taastas mu usku ja soovi edaspidigi lugeda "Minu"sarja raamatuid. Väga ei liialdagi kui nimetan seda raamatut enda jaoks üheks parimaks selles sarjas. Nendin, et võib-olla tõstab seda "pjedestaalil" veidi Eestist kirjutamine, aga mõte jääb samaks. Hea kiire lugemine meie pealinnast kirja pandud läbi tõelise Tallinna fänni silmade.


Loe teiste arvamusi Goodreadsist.