esmaspäev, 29. mai 2017

Lars Kepler "Stalker"

See hetk kui lugemishuvi on suurem kui sissetulek ja jõuad lugemiseni alles siis kui kõigil teistel loetud ja järg juba ilmunud. "Stalker" on Lars Kepleri Joona Linna sarja viies raamat, aga hiljuti ilmus ka kuues "Küülikukütt", seega ei saanud enam kauem viivitada lugemisega. Kui ma varem siin Eesti kirjanike osas olen kiitnud Indrek Harglat, siis minu vaieldamatu lemmik välisautor(id) on Lars Kepler. Mõlemaid olen soovitanud kõigil lugeda, kes vähegi küsinud mu arvamust ja seni pole kellelegi pettumust valmistanud. Seega ei tasu imestada, et kogu järgnev tekst on peamiselt kiitus.

"Stalkeri" paremaks arusaamiseks on siiski vaja lugeda läbi eelnevad Joona Linna sarja osad, et mõista kõike. Isegi mina, kes ma olen neid lugenud, pidin pisut täpsemalt meenutama, kuidas ja millega lõppes eelmine osa. Stalker filmib oma ohvreid ning saadab need politseisse. Sellel ajal kui politseis tegeletakse filmitud isiku tuvastamisega on jälitaja juba kuritöö toime pannud. Kogu kriminaalpolitsei osakond, Joona Linna asemele võetud Margoti juhtimisel, on stalkeri otsinguil.
Algus on pisut ebatavaline, kuid üsna pea jätkub kõik nagu varasemalt, ei ole ilmselt väga palju reedetud kui öelda, et ilmselgelt naaseb Joona Linna. Tema asendaja, Margot, kes ei tee esialgu takistusi kui Joona soovib teada juurdluse detaile, kuid kogu juhtum võtab uue ja ootamatu pöörde ning naine muudab oma meelt. 150 lehekülge enne raamatu lõppu on politseil kahtlusalune, koos asitõenditega ja ometi liigub kõik totaalselt vales suunas. Mitte miski ei lähe nagu loodetud, olin nii haaratud sellest sündmuste käigust, et ei suutnud isegi sekundiks lugemist katkestada. Põnev ja tohutult närvesööv, tahaks kohe pikemalt kirjutada, aga siis juba avalikustaks liialt palju. 

See on lihtsalt kõige paremas mõttes jõhker, kuidas Lars Kepleri raamatud mu endasse neelavad. Ma ei tea ühtegi teist autorit, kelle teosed loen läbi õhtu või paariga, sest lihtsalt ei suuda käest panna. Jah, on selliseid kergeid lugemisi, mis lihtsalt haarad hoobilt, ilma liigset süvenemist vajamata, aga Joona Linna sarja ma lihtsalt ahmin sisse, sõna otseses mõttes. Kui lõpuks raamat läbi loetud, on peas selline mõtete virr-varr, et raske on kohe midagi uut lugema hakata, veel tükk aega mõtlen ja "seedin" neid sündmusi.

Lars Kepler on nii populaarne, et vaevalt tema raamatud mingeid soovitusi vajavad ja usun, et ükski kriminullide lugeja ei pea "Stalkeris" pettuma. Juhul kui keegi alles otsib lugemiseks väga head krimikirjandust, siis Kepleri raamatud on selleks ideaalsed. Kõik mu seni loetud viis osa Joona Linna sarjast on väga detailsed, keerukate sündmuste arenguga ja hästi jälgitavalt kirjutatud. Nii põnevad ja huvitavate tegelastega, et lausa lust (kui nii üldse on sobilik öelda raamatute kohta, mille sisuks on peamiselt mõrvad) on lugeda. Mul on juba ette kõrged lootused "Küülikuküti" osas ning usun, et pettuma ei pea.



 Arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.

esmaspäev, 22. mai 2017

Paulo Coelho "Spioon"

Ma kunagi, umbes 10 või rohkem aastat tagasi, avastasin Paulo Coelho, lugesin kõik toona eesti keeles ilmunud raamatud jutiga läbi. Kõik ei meeldinud, oluliselt palju neid muidugi siis veel polnud, aga ometi ei suutnud ma kõigist teostest leida seda fenomeni, millest kõik rääkisid. Ja järsku oli saanud Coelhost totaalne lemmik, kõigil, kes teadsid ja parimal juhul olid lugenud "Alkeemikut". Ma ei taha üldistada ega kuidagi kellegi lugemiseelistusi kritiseerida, kuid pigem oli populaarne "mu lemmik on Coelho" just noorte hulgas, kes väga palju ei lugenud muidu, aga just olid leidnud oma elu tõe ja parima raamatu maailmas. Koos üha kasvava menuga, minu huvi järjest hääbus.

Eelmine aasta ilmus eesti keeles Paulo Coelho "Spioon" ja ma olin lugenud selle lühitutvustust, tekkis soov lugeda. Esmaste arvamuste kohaselt tundus, et see on erinev kui sama autori teised raamatud. "Spioon" on ilukirjanduslik kokkuvõte Mata Hari elust. Biograafia sugemetaga, mida on Coelho rikastanud väljemõeldud dialoogidega, mis võisid aset leida, arvestades sündmuste kulgu. Ma isegi ei oska ega teagi, mida täpsemalt kirjutada sisu kohta, sest kokkuvõtteks põhjust pole, Mata Hari kohta leidub internetis hulgaliselt materjali, mis on suure tõenäosusega ka informatiivsem kui Coelho raamat. Võib-olla ehk seda, et väga ladusalt ja kergesti loetavalt, ilma täpsustavate daatumiteta, kirja pandud jutustus.

Tegemist on kerge, kiire ühe õhtu lugemisega, ei vaja erilist süvenemist ega kaasa mõtlemist. Ma isegi ausalt öeldes, et soovitaks seda kellelegi, kuigi tegemist pole halva raamatuga, siis midagi erilist ta lugejale ei anna. Kindlasti on Paulo Coelhol paremaid raamatuid, milles rohkem sisu.
Neile, kes soovivad lugeda rohkem ja täpsemat Mata Hari elulugu, võiksid mõne teise raamatu ette võtta. Samuti ei liigitaks ma "Spiooni" klassikaliste Paulo Coelho teoste hulka, sest sellest ei leia autorile omast stiili, kus raamatu peamine mõte on peidus ridade vahel.  Kui ma viimases eksin, siis seetõttu, et ei ole päris pikalt enam Coelho raamatuid lugenud ja teen järelduse vaid oma loetu põhjal.


 Loe arvamusi Goodreadsi kasutajatelt!
Osta Apollost või Rahva Raamatust.



esmaspäev, 15. mai 2017

Donna Tartt "Salajane ajalugu"

Ma isegi ei tea mis, aga on midagi, miks ma jälle loen Donna Tartti raamatut. Ei, sarnasus mu harva esineva perekonnanimega ei ole piisav põhjus. Eelmine aasta lugesin ma "Ohakalindu", see oli kummaline raamat, mul olid kogu lugemise ajal erinevad arvamused, jätsin korra isegi pooleli, kuid kui läbi loetud, tundus väga hea ja olen isegi soovitanud teistele. Ometi teades, et äkki olen taas sarnase olukorra ees, et raamat ei köida piisavalt ja tekib soov pooleli jätta, võtsin ikkagi lugemiseks Tartti teisegi raamatu "Salajane ajalugu". Ning olidki enam vähem samad mõtted, aga pooleli ei jätnud!

"Salajane ajalugu" on oma sisu ülesehituse poolest erinev, juba proloogis saab lugeja teada põhisündmuse, mille ümber kogu tegevustik toimuma hakkab. Hampdeni kolledži kuuest üliõpilasest koosnev sõpruskond on tapnud ühe endi seast, Bunny, tõuganud ta alla järsakult, jättes mulje justkui tegemist oleks matkaõnnetusega. Nende geniaalse plaani järgi oleks pidanud juhuslik mööduja leidma laiba, kuid paraku hakkab ootamatult sadama lund, mis raskendab olukorda.
Raamatu minategelane Richard soovib Hampdenisse õppima asudes jätkata kreeka keele õpinguid, kuid kuna õppejõud Julian võtab oma kursusele vastu õpilasi vastavalt oma äranägemisele, on see pisut raskendatud. Richard peab valetama ja elu ilustama, ent ta saavutab eesmärgi. Kursuse teised üliõpilased Henry, Bunny, Francis, Camilla ja Charles on kõik omamoodi, varjates oma saladusi sama kiivalt kui Richard isegi.

Raamat jaguneb kaheks eraldi osaks. Esimeses osas liiguvad kõik sündmused Bunny tapmiseni ja teises osas sellest jälle eemale. Minu jaoks oli kogu raamat nagu veidi lugejat narriv, õrritav. Esimene jagu, ligi 300 lehekülge Richardi meenutusi, kuidas kõik kahtlased tegevused saavad lahenduse, mõistliku seletuse, saladusi tuleb üha enam ilmsiks, mis kulmineerub Bunny järsakult alla lükkamisega. Teine osa hakkab päev päeva haaval liikuma mõrvast kaugemale. Tekivad salasepitsused, kellel on alibi, kellel mitte, erinevad spekulatsioonid Bunny kohta. Lõpuks laguneb sõpruskond tekkinud pingest, ilmsiks tulevate valede ja saladuste koorma all. Sellegipoolest hoiab neid üksteise suhtes valvsana ühine hävitav saladus, mille tõttu nad kõik pidevas hirmus elavad.
"Salajane ajalugu" jääb nö traditsioonilise lahenduseta. Kas ja millist karistust kannavad süüdlased?

Tegemist ei ole raamatuga, mida igaühele soovitaks, peaks eelnevalt teadma eelistusi. Tegemist pole klassikalise mõrvalooga, milles juhtumit asutakse lahendama. Pigem on see hoopis ühe kolledži sõpruskonna juhtum, millele lahendust ei leidu, aga üha enam tuleb ilmsiks valesid, mis järjest enam raskendavad sõpruse jätkumist. Põnevust ja pinget on, aga see kohati vaibub, mis tekitab vastakaid arvamusi.



Goodreadsist leiab veel arvamusi!

"Salajane ajalugu" on nii Apollos kui Rahva Raamatus läbi müüdud, tegemist on 2007 aastal eesti keelsena ilmunud raamatuga.

esmaspäev, 8. mai 2017

Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"

Indrek Hargla raamatuteni jõudsin ma tänu apteeker Melchiori kriminaalromaanidele. Ma käisin ikka päris tükk aega raamatukogus nagu silmaklappidega, laenutasin Hargla teostest vaid konkreetselt Melchiori raamatuid ja kõik. Tegelikult oli juba sellel ajal antud autoril nii palju raamatuid, et oleks väiksema riiuli täitnud. Õnneks tänu "Süvahavva" sarjale, mida ma ei vaadanud, aga mille menu pani mind seda raamatut lugema, tekkis juba suurem huvi. Hetkel tasapisi olen üritanud kõige uue ja huvitava vahel läbi lugeda järjest enam Hargla raamatuid ja veendun üha enam, et tema menu ja loetavus on täiesti õigustatud. Julgelt ütlen, et Indrek Hargla on mu vaieldamatult lemmik kodumaine autor, ma isegi ei piiritle kuidagi žanriga oma eelistust.

"Suudlevad vampiirid" on jutukogumik, lisaks nimiloole leiab sealt lisaks seitse lühijuttu.
Raamatule pealkirjaks olev pikim lugu "Suudlevad vampiirid" on küll põnev, kaasahaarav, huvitava lahendusega, aga minu jaoks mitte parim sellest kogumikust. Jah, seal on Harglale omaseid absurdseid situatsioone, mida lugedes tekib alati mõte, et kuidas küll autor kõige selle peale tuleb. Lugejale on huvitav jälgida, kohe alates esimesest lausest hakkab tegevus pihta ning läheb hoogsalt, ilma liigseid detaile lahkamata lõpuni. Minategelane saab kõne oma eksabikaasalt Bethanylt, kes annab talle ülesande. Teise olulise tegelasena tuleb sisse Pat, kes on jõudmas oma uurimisega vampiiride jälile, neile lausa väga lähedale kui juhtub midagi ootamatut, millest saavad alguse sündmused, mis viivad läbi takistuste lahenduseni.

Ma isegi ei hakka eitama, et selle raamatu võtsin ma lugemiseks ikkagi peamiselt seetõttu, et sisaldab kahte Melchiori juttu "Apteeker Melchior ja katustel tantsija" ning "Apteeker Melchior ja Zarieli raamat", mille headuses ma ei kahelnudki. Olles lugenud läbi kõik apteeker Melchiori sarja raamatud, on need kuidagi nii tuttavad, kiiresti haaratavad. Ka teised jutud ei valmistanud sugugi pettumust.  Näiteks "Minu päevad Liinaga" ja "Tema päevad Liinaga" on minu jaoks selle kogumiku parimad. "Raudhammas" oli huvitava sisuga, tegevus toimus kahes maailmas, ootamatu lõpuga, isegi võiks öelda järsu lõpuga, mis jätab lugejale mõtlemisainet. "Kadunud hingede ajaraamat" on neist seitsmest loos kõige absurdsem minu jaoks, pidin lausa mõnda lõiku mitu korda üle lugema, et kas ikka sain õigesti aru ja ma pole tegelikult veenudunud, et sain. "Jõgeva elavad surnud" tundus esialgu kuidagi igav, õigemini mitte igav, aga erinev. Kolmekümne lehekülje peale muidugi mingit eriti pikka ja venivat algust ei kirjuta, kuid lugemise ajal ootasin, et millal siis läheb päris tegevuseks, mis siis ikkagi lõpuks juhtub.

Selliseid jutukogumikke on hea vahelduseks lugeda, vajadusel jätsin pooleli ja võtsin mõne teise raamatu ette, ilma kartmata, et äkki läheb midagi olulist meelest. Isegi oli kohati hea see "tuulutamine" ja mitte jutiga lugemine. Ma vahest süvenen raamatusse nii palju, et selliste lühilugude puhul jääb mõte veel natukeseks ajaks loetut seedima ja siis ei tahagi kohe ropsuga jätkata järgmisel lehel hoopis uute tegelaste ja sündmustega.

Raamatu eessõna koostanud Jüri Kallas imestab selle üle kui paljud siiski ei tea Indrek Harglat aastal 2011, siis ma olen temaga sama meelt käesoleval aastal. Ja ma ei pea siin silmas neid, kes kauges kaares raamatutest mööda käivad, sest tegelikult peaks ka neile olema Hargla tuttav teleekraanilt, vaid just inimesi, kes tegelikult loevad. Seega lugemist ja avastamist on jätkuvalt kõigil ja autori fantaasia ei saa küll kedagi külmaks jätta-kas meeldib väga või siis üldse mitte.


Mõned arvamused ka Goodreadsi kasutajatelt.
Osta Apollost või Rahva Raamatust.



esmaspäev, 1. mai 2017

Gillian Flynn "Paha paik"

Viimasel ajal loen ma väga palju kriminaal- ja põnevusromaane, need hoiavad kogu lugemise aja meeled erksana. Pean jälgima hoolega detaile, sest tahan ju ometi ise jõuda ka lahenduseni enne kui raamat lõpeb ja siis teada saada, kas mul oli õigus või jäi kuskil midagi tähele panemata. Eriti põnevad on veel sellised, kus tegevus toimub nii minevikus kui ka olevikus ja erinevate inimestega toimunud/toimuvad sündmused on kokku põimitud. Gillian Flynni "Kadunud" ei vaimustanud mind eriliselt, aga ometi kui nägin sama autori raamatut "Paha paik", tekkis kohe soov seda lugeda, ilmselt uudishimu.

"Paha paik" räägib loo Libbyst, kelle perekond, ema ja kaks õde, mõrvati aastaid tagasi väga julmalt ja kuriteo eest mõisteti vangi tema vanem vend Ben. Libby oli mõrvade ajal 7-aastane ja tema tunnistus sai määravaks oma venna süüdimõistmisel. Ta väitis, et kuulis ja nägi Beni tapmas ja on selles veendumuses elanud  kogu oma järgneva elu. Naine ei ole isegi püüdnud ega soovinud nende mõrvade kohta ja üldisemalt ka pere kohta midagi teada. Kui aga entusiastlik noormees salajasest mõrvaklubist temaga ühendust võtab ja teda ümber veenda üritab, hakkab ta isegi kahtlema ning on nõus aitama ja otsima kontakti võimalike kahtlusalustega. Esialgu viivad kõik kahtlused ja arvatavad mõrvarid vaid tupikusse ja Libby peab üha enam süvenema minevikus toimunule.

Kuna "Kadunud" ja "Paha paik" on mõlemad Gillian Flynni raamatud, siis ma natuke võrdlen neid, pigem enda jaoks, ehk ka kellelegi teisele infoks, kes on emba-kumba lugenud ja ei tea, kas võtta sama autori teisigi raamatuid. (Eesti keeles ilmunud ka "Lõikepind", kuid ma ei ole seda veel lugenud, teades ennast, lugemata ei jää.) 
Ma ei ole nüüd kindel, kas tegemist on mu värskete emotsioonidega, aga kui võrrelda, siis "Paha paik" meeldis rohkem kui "Kadunud". Põhjus võib olla ka selles, et "Paha paik" hoidis rohkem põnevust üleval kuni viimaste lehekülgedeni, ma ei olnud kuni lõpuni veendunud oma kuriteo lahenduse versioonist ja see oligi mingil määral erinev. Mulle väga meeldivad autori täpsed ja kohati võikad kirjeldused, aga mõlema raamatu lugemisel tundsin, et kuidagi venis algus, ei läinud piisavalt kiiresti põnevaks. 

Olles lugenud kahte Gillian Flynni raamatut, julgen öelda, et kuigi sündmused on erinevad, siis kirjutamisstiil on sama. Pikem eellugu, palju detaile, mis kohati ei klapi kokku, keerulised ja eksitavad sündmused minevikust, kuid lõpuks kulmineerub põneva ja ootamatu lõpuga. Ilmselt lugeda soovitaks neil, kellele meeldis "Kadunud", mitte sisu poolest, need on siiski erinevad, aga pigem autori stiili pärast. 



Loe Goodreadsi kasutajate arvamusi!
Osta Apollost või Rahva Raamatust, mõlemas hetkel soodushind.