teisipäev, 26. september 2017

Maarja Kangro "Klaaslaps"

Maarja Kangro "Klaaslapse" kohta olin ma eelnevalt nii palju arvamusi lugenud, kõik seinast-seina, kord positiivsed, kord negatiivsed. Ja ma kartsin seda raamatut! Mõtlesin, et loen vaid siis kui see mulle nö ette satub ja ise sihilikult ei otsi. Aga just siis kui ma olin peaegu unustanud, jäi see silma ja ma ikkagi laenutasin. Õnneks ikka paraja portsu teisi raamatuid veel ja see andis mulle viivitamise aega juurde, kuni ühel hetkel oli "Klaaslaps" ainuke lugemata raamat. Mõtlesin siis, et mis see ikka nii hullu olla saab, mitte keegi ju ei sunni mind lõpuni lugema kui ma ei taha või ei suuda ja alustasin.

"Klaaslaps" on autori autobiograafiline raamat, lapse kaotusest. Õigem oleks isegi öelda laste, sest kuigi väga varases raseduse järgus ei peeta veel loodet lapseks, on siiski naisele ta juba keegi-laps. Ma isegi oska nagu päris hästi kirja panna lühikest kokkuvõtet, sest kõik kipub segunema sellega, mis mina arvasin ja mõtlesin kui lugesin. Kohutava uudise teada saamine looteanatoomias, raseduse katkestamise otsus, eelmise raseduse meenutamine ja katkemine. Kõige keskel mõned poliitilised arvamused, just nimelt raamatu keskel, algab ja lõpeb "klaaslapse" kaotamisega. Ma usun, et kui oleksingi lugenud ainult neid detailseid päevikuvormis kirjapanekuid raseduse katkestamisega, oleks see raamat olnud minu jaoks sügavama tähendusega. 

Ma ei oska itaalia ega ka saksa keelt, vene keelega saan kobamisi hakkama ja seetõttu mind pisut segasid need võõrkeeltes dialoogid, pikemad tekstid oleks võinud olla tõlgitud ning lühemad all märkusena eesti keeles. Olen mugav lugeja ja kui loen oma emakeeles, siis tahan kogu raamatu ühes keeles loetud saada, mitte peas oma kohmakaid tõlkeid mõelda ja ehk kaotada ka asja mõttest seeläbi.

Kartsin seda raamatut vist liialt. Arvasin et ühelt maalt ma nutan ja mõtlen kogu sellele traagikale, kuidas hõlpsalt saavad lapsi naised, kes neid ei tahagi ja need, kes pingutavad, soovivad, ootavad, jäävad emaks olemise õnnest ilma. Aga "Klaaslaps" ei olnud minu jaoks sugugi pisarakiskuja, pigem reaalne, valu ja viha, mitte hala ja itk. 

Kuigi raamatu teema on traagiline ja veel autori enda elust, ei pea panema kõigi lugejaid kaasa noogutama ja kiitma. Jah, kirjutaja võib kasutada täpselt sellist stiili nagu tahab või ropendada palju tahes. Aga lugeja ei pea jätma kõrvale kõike häirivat ning kiitma vaid sellepärast, et lapsekaotus on kohutav. Kui Maarja Kangro on otsustanud oma loo raamatuks kirjutada, siis usun, et ta oli valmis ka võimalikuks kriitikaks ning mitte ükski negatiivne arvamus või halb sõna ei pisenda tegelikult tema läbielamisi. Usun, et "Klaaslaps" tekitab igas lugejas erinevaid mõtteid ja emotsioone, see on nii isiklik teema, et vaidlema minna, kellele siiski rohkem õigus.

Lisaks arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar