esmaspäev, 20. märts 2017

Krystyna Kuhn "Org I"

Krystyna Kuhni "Org" on raamatusari, mida mulle soovitati, haarasin selle ilma süvenemata. Ei viitsinud isegi lugeda tagakaanel olevat lühitutvustust.
Kuna "Org I" sarjas on eesti keeles ilmunud kolm osa- "Mäng", "Katastroof" ja "Torm" ning need on seotud nii tegelaste kui ka sündmustega, siis teen ühise postituse. Kõigist kolmest osast kirjutan vahetult peale lugemist, omamata arvamust veel järje kohta.

"Mäng"
Pealkiri on tabav, mäng on see esimene osa tõesti, isegi lausa eelmäng. Julia ja Robert saabuvad Kaljumäestikus asuvasse Grace´i kolledžisse nädal peale teisi tudengeid. Nad hoiavad kokku, ei usalda kedagi ning tekitavad vastakaid tundeid. Robertit peetakse peale esimesel ööl juhtunut veidrikuks ja edasised sündmused vaid süvendavad seda. Julia aga meeldib neile, kellega lähemalt tuttav, ülejäänutes tekitab temagi küsimusi. Tüdrukute ja poiste neljatoalises korteris elavatest noortest tekib raamatu põhituumik-Julia, Robert, Debbie, Katie, Rose, David, Chris ja Benjamin. Kuigi üksteist ei usaldata piisavalt ja igaks kannab endaga kaasas saladust minevikust, hakkavad nad uurima kolledžis toimuvat.
Nagu ümber kuuma pudru käimine, kes usaldab keda, kes on halb, kes on hea. Lugejale on ilmselge, et midagi väga olulist varjatakse, sündmused hakkavad hargnema, ilmnevad segavad faktorid, täiesti tüüpiline, kuid selles raamatus kuidagi igav. Ei oskagi põhjendada kuidas, kõigil on mingi saladus ja ma ei saanudki aru, kelle oma olulisem ja kelle oma laheneb. Autor vist sai ka aru, et pole mõtet kauem keerutada ja viimasele kümnele leheküljele pani lõpuks kirja ka midagi lugejale põnevat. Igal juhul nii palju tekitasid need viimased leheküljed huvi, et hakkan lugema ka teist osa.

"Katastroof"
Kui esimene osa "Mäng" on pigem keskendunud Juliale, siis teise osa nö peategelaseks on Katie, korealanna, kes on kaaslastele jätnud vaikse ning tagasihoidliku mulje. Õnneks puudub teises osas pikk sissejuhatus ning sündmused hakkavad kohe veidi põnevamalt pihta. Paraku ikka kuidagi poole peal vajuvad ära. Noored asuvad kolledži kohal kõrguvat Ghosti mäge vallutama, plaaniga tuleb lagedale Katie, temaga lähevad kaasa Julia, David, Chris, Benjamin ning Ana, kes tunneb mäge ja liitub hiljem. Seltskonda aga üllatab Paul, kes on kõigile võõras, kuid on kuidagi saanud infot plaanitud mäevallutusest ja soovib liituda, trumbiks kaart orust, mida keegi pole varem näinud. Enne teele asumist saab Katie aga kummalise hoiatuse, eriti kummalisel viisil, sellegipoolest ei jäta ta plaani katki.
Teele sattuvate ootamatustega rinda pistes, lahkarvamusi lahendades ja üksteist paremini mõista püüdes jõuab nende retk lõpule. "Katastroof" aga lõppeb nii põnevalt, et peale sellele lausele punkti panemist asun lugema kohe kolmandata osa "Torm".

"Torm"
Kolmandas osas jäävad Orgu tormivangi Julia, Debbie, Chris, Benjamin ja Rose. Veidi rohkem kergitab autor katet Debbie ja Chrisi saladuselt. Debbie on kogu kooli silmis lobamokk, Chris on aga jätnud kummalise mulje, kord olles rahulik ja kindel, teisalt jälle närviline. Kogu sündmuste jada saab alguse autoõnnetusest, mille tõttu peavad noored loobuma võimalusest kolledžist lahkuda ja naasevad läbi tugevneva tormi tagasi kooli. Seal hakkavad toimuma kummalised sündmused, mis paneb arvama, et neid jälgitakse ja mitte miski pole päris nende endi otsustada. Kohati meenutas tegevuskäik "Labürindijooksjat" ja "Näljamänge", keegi nagu kontrollib kõike, kuid ei tea kes ja täpsemalt mis kavatsustega. 
Tundub, et alles kolmandas osas saab autor õige "hoo sisse", piisavalt põnevust, kiirelt uued situatsioonid, muutused, kõike parajas koguses, lõpuks tundsin, et elan kaasa kogu hingest. Tekkisid peas kahtlused, lahendused. Lõpeb taas väga põnevalt, paraku on see antud sarja viimane eesti keelde tõlgitud raamat. Loodan vaid, et ei pea seda nii kaua ootama, et eelnevalt loetu unustada jõuan.

Kui tavaliselt kipub olema nii, et esimene osa on väga hea ning järjed kuidagi vajuvad ära, siis "Org I" on pigem vastupidi. Esimest osa lugesin tundega, et noohh, millal midagi päriselt põnevat juhtuma hakkab, teine osa juba andis rohkem vihjeid, tekkis suurem huvi ja kolmandat osa lihtsalt lugesin, lugesin, lugesin, et teada saada mis edasi juhtub. Mulle tundub, et mida rohkem ma tean, milliseid mineviku saladusi tegelased varjavad, seda enam tekib soov saada rohkem infot. 

"Org I" kõik osad on üsna kiiresti loetavad, minul kulus ühe raamatu lugemiseks umbes 1-2 õhtut. Esimene osa lihtsalt ei vajanud oluliselt palju kaasamõtlemist ja järjed olid piisavalt põnevad, et need kiirelt läbi lugeda, Veidi ulmelised sündmused, kohati küll etteaimatavad, aga mõni üllatus ikka leidus, Kui nüüd tõlgitakse eesti keelde ka järgnevad osad siis usun, et loen needki läbi. Kogu sari koosneb kaheksast raamatust, neli esimest osa "Org I"-s ja ülejäänud neli "Org II"-s.


Goodreadsist arvamused (enamus saksa keeles): "Mäng", "Katastroof" ja "Torm"
Osta Apollost või Rahva Raamatust.

esmaspäev, 13. märts 2017

Gerald Durrell "Minu pere ja muud loomad"

Mul on alati pooleli mitu raamatut, enamasti jäävad lõpuni lugemata need teosed, mis juba varem loetud, aga huvi ja soov uuesti lugeda. Üks nendest oli, tegelikult siiani on, ei välista veelkord lugemist, Gerald Durrelli "Minu pere ja muud loomad". Ma ei nimetaks seda küll oma eriliseks lemmikuks, aga see on täpselt selline raamat, mida saab pooleli jätta ja siis mõne aja pärast taas lugeda. Tegemist on autori lapsepõlvemälestustega Korfu saarel ja seal pole vaja oluliselt palju luua seoseid eelnevates peatükkides toimunuga ja põhiline ikka meeles on.

"Minu pere ja muud loomad" peategelasteks on pereema, kes kõike rahulikult üritab ohjes hoida, vanim poeg Larry, kellel on alati igas olukorras lahendus pakkuda, poeg Leslie, kelle kireks on püssid ja jahipidamine, pere ainus tütar Margo ning noorim poeg Gerry, kes on suur loodushuviline. Lisaks suur hulk muid elusolendeid, kes ühel või teisel moel selle pere juurde satub. Kui koerad on üsna tavapärased lemmikloomad, siis tuvid, harakad, nastikud, kajakas, skorpion, gekod ei vaimusta igaüht oma kodus, nimelt need on osad loomad, kes asuvad ühel või teisel moel samuti elama selle kirju seltskonnaga ühe katuse alla. Muidugi ei ole see kõigile pereliikmetele meeltmööda ja seetõttu tekivad aeg-ajalt arusaamatused ja sõnelused, millele ema alati lahenduse leida püüab. 

Üks põhjuseid, miks mulle Gerald Durrelli raamat meeldib, on tema huvitavad iseloomustused, nii situatsioonide kui inimeste kohta. Humoorikalt ja tabavalt on kirja pandud ka kõige tavalisem looduse või looma kirjeldus, rääkimata peresisestest sekeldustest. Koerapulm, ema supeltrikoo, Leslie jahilkäik, Margo südamevalu, kõik nii detailselt ja kohati irooniliselt kirjutatud, et ajab muigama.

Minul on selle raamatu 1976.-nda aasta eesti keelne trükk, mille viimastel lehekülgedel on Rein Saluri (üks tõlkijatest) kirjutanud samal aastal, et linna inimesed on jäänud kaugeks loodusele ja loomadele. Seda on ligi 40 aastat hiljem veider lugeda, mil linnastumine veel enam süvenenud. Mulle isiklikult tundub, et minu lapsepõlv, mis jäi eelmise sajandi lõpukümnendisse, oli siiski veel üsna looduslähedane võrreldes praegusega.

"Minu pere ja muud loomad" on mõnus ja kerge lugemine kõigile, ei vaja väga palju süvenemist ja saab nii mõnegi humoorika seigaga end naerutada. Eriti aga vaimustuvad ilmselt need, kelle huvid ühtivad raamatu autori omadega looduse ja loomade vastu. 

Loe veel arvamusi Goodreadsist.
Osta Apollost või Rahva Raamatust.

esmaspäev, 6. märts 2017

Mirjam Johannes "Minu Barcelona"

Olin umbes 7-8 aastat tagasi ja vist pisut siiani olen Hispaania fänn, mulle kuidagi väga on alati meeldinud see riik, millegipärast pole aga kunagi sinna jõudnud. Ka "Minu"-sarja avastasin tänu Anna-Maria Penu "Minu Hispaaniale", nimelt ostsin ma tollel ajal päris palju Hispaaniga seotud asju, raamatuid kaasa arvatud. Ja just nimelt Hispaania, riik tervikuna, mitte kordagi ei pööranud ma sealsetele piirkondadele tähelepanu eraldi. Lõpuks avas mu silmad Mirjam Johannese "Minu Barcelona".

"Minu Barcelona" ostsin samuti ajendatuna oma kunagisest Hispaania vaimustusest, ometi pidi see raamat ootama oma korda nii pikalt. Ma ei teagi miks, ostsin selle eelmine suvi ja kuidagi alati lugema asudes lükkasin kõrvale. Lõpuks on loetud! Võin isegi öelda, et veidi taaselustas mu "fännamist". Nii täpselt ja hästi kirja pandud kirjeldused linnaosadest, üritustest, vaatamisväärsustest, kohvikutest-söökidest-jookidest. Raamatu esimestel lehekülgedel asuvast kaardist ajasin pidevalt näpuga järge kui uue peatükini jõudsin. Niivõrd kuivõrd üks joonistatud kaart kahel väiksel leheküljel annab aimu suurlinnast, aga mulle piisas. Isegi julgeks seda soovitada turistile, kes on Barcelonasse minemas ja soovib leida paiku, mida külastada. Peatükkide pealkirjade järgi leiab kiirelt raamatust üles huvipakkuva teema.

Minu jaoks jäi natuke vajaka autori isklikku elu, olen ilmselt liiga uudishimulik, kuid meelsasti oleksin lugenud pidudest ja sõpradest enam. Jah, oli tõesti juttu korterikaaslastest, poiss-sõbrast, töökohast, pidudest. Enim meeldisidki need osad, kus ei olnud kuivad faktid Barcelonast vaid toodud välja seosed ja võrdlused kellegagi. Näiteks sõprade arvamused Katalooniast, jõulude tähistamised, meeleavaldused, aga needki läksid kiirelt üle ajaloost ja poliitikast kirjutamisele. 

Ma isegi ei tea, mulle meeldis "Minu Barcelona", lugesin mõnda osa nii suure huviga ja samas jälle olid mõned kohad sellised, mis lasin silmadega üle. Olengi veidi kahevahel, iseenesest asjalik raamat, palju infot ühe ilukirjandusliku teose kohta, aga jäi puudu see miski. Õnneks tekitas see taas minus huvi Hispaania vastu ja lugeda taas läbi oma varasemalt kokku rabatud info ning ehk ühel toredal päeval avan ma uuesti "Minu Barcelona" ja loen läbi pilguga, et milliseid vaatamisväärsusi siis külastada-vaadata.



Loe teiste arvamusi Goodreadsist.