pühapäev, 28. jaanuar 2018

Geir Tangen "Maestro"

Mul oli Geir Tangeni "Maestro" pikalt lugemislistis, ei huvitanud täpsem sisu, pigem sai määravaks autor. Nimelt on Geir Tangen tuntud Norra blogija, kes kirjutab krimikirjandusest. Tõelise krimifännina kirjutab ta "Maestro", et lisaks raamatutest kirjutamisele ka ise üks valmis kirjutada ning kasutada ära selles kõik oma tähelepanekud. Geir Tangeni teos sai väga kiiresti populaarseks, kõigepealt Norras, kus tal ilmselt lugejatest tänu blogile puudust ei tulnud, kuid raamat on saavutanud ka rahvusvahelise menu. Lugesin kuskilt, et on oodata ka järge, ei taha küll ette rutata, aga mulle tundus see lugu täielikult tervik, et ei kujutaks ettegi, mille baasil sealt järge teha. Ilmselt siis luues uusi kuritegusid, mida hakkavad uurima juba "Maestrost" tuttavad uurijad.

"Maestro" on esialgu üsna segane, kaks erinevas ajas lugu, millel näib olevat ainuke seos ajakirjanikuga kohalikust ajalehest, Viljar Ravn Gudmundsson. Mees saab kahtlase sisuga kirja, milles anonüümne autor lubab hakata õiglust jalule seadma, tappes inimesi, kes ei ole oma süütegude eest karistust kandnud. Esimesest kirjast ei tee ajakirjanik väga välja, arvates, et tegemist on nõmeda naljaga. Kui aga teda saadetakse kirjutama lugu rõdult alla kukkunud naisest ja politseilt kommentaari küsides saab ebaleva vastuse, millest võib järeldada, et tegemist ei olnud õnnetusega, hakkab mees mõtlema, et äkki tasub kirjale siiski rohkem tähelepanu pöörata. Viljar saadab kirja edasi politseile, Lotte Skeisvollile, keda ta tunneb ja kes talle ajalehe jaoks politsei poolse arvamuse andis. Lotte ei jäta asja sinnapaika ning kutsub ajakirjaniku koheselt oma jutule. Ülekuulamise ajal aga saab Viljar järgmise kirja, koheselt reageerib sellele politsei ning hakatakse autorit otsima, samaaegselt püüdes vihjete abil välja selgitada järgmist ohvrit. Aeg on limiteeritud, "õigusemõistja" annab aega ainult järgmise hommikuni. Viljaril on alust kahtlustada, et seoseid võib otsida ka tema nelja aasta tagusest artiklist, mille tõttu kannatasid paljud. Politseile ta aga oma mõtteid ei avalda, püüdes kõigepealt ise selgusele jõuda.

Nende kahe kirjaga asi ei piirdu. Iga ajakirjanikule laekunud kirjaga surub kirjutaja meest üha enam nurka, soovides meedia tähelepanu rohkem kui seda seni on olnud. Politseisse saabub appi uurija Oslost, Olav Scheldrup Hansen, kes ei klapi isiklikul tasandil uurimist juhtiva Lotte Skeisvolliga. Liigne energia kulub nende omavahelisele arvete klaarimisele ning selle tõttu saab kurjategija järgmise ohvri segamatult tappa. Mõistes asja tõsidust ning jättes eriarvamused tahaplaanile, suudavad Skeisvoll ja Hansen teha koostüüd, aga kas nende põikpäisus ja rumalus ei ole ehk liialt uurimist seganud?

Kui jätta välja see, et esimestes peatükkides ei saanud ma üldse aru, kes või mis on kuidagi seotud, nii on üsna sageli, et tegevus algab ilma pikema eelloota ja lugeja lihtsalt peab sellest läbi närima või siis loobuma, siis ma olin täiesti uskumatul kombel naelutatud selle raamatu külge peaaegu lõpuni.Ja siis järsku läks jaburaks, ausalt täitsa jaburaks, õnneks paber kannatab kõike ja saab kirjutada ju mida iganes, aga see tundus lausa nii veider, et ma tahtsin võimalikult kiiresti lugeda, et teada saada, mis lahendus siis kogu lool lõpuks on. Ma tahaks kohe pikemalt kirjutada sellest lõpuosast, aga samas oli see päris korralik püant, et targem on mitte reeta.

Autor on raamatusse tõesti pannud kõikvõimalikud sündmused, mis ühes või tegelikult lausa kolmes krimiromaanis olla võiks. Kohati on kõike liiga palju, aga kui hoolega jälgida, siis täiesti loetav. Nagu eelnevalt mainisin, siis jäi kuskil ette info, et "Maestrole" on oodata järge, suure tõenäosusega oleks ma selle järje lugeja puhtalt uudishimust, aga enam mitte autori osas, vaid sisu, sest ma ei kujuta ettegi, mida sealt oodata.
Kuna autor Geir Tangen on üsna hästi kursis krimikirjandusega, eriti Norra autoritega, on seda ka tema raamatus mitmel korral mainitud ja üheks läbivaks jooneks kuritegude vahel.
Ja raamatupealkirja "Maestro" järgi ei tasu arvata, et oleks vaja muusika erialaseid teadmisi, et seda lugeda. 


Otse kirjastusest Varrak
Lisaks: Goodreads

Ketlin Priilinn "Kommionu"

Kui ma nägin raamatukogu uue kirjanduse riiulil Ketlin Priilinna raamatut "Kommionu", oli selge, et ilma selleta ma ei lahku. "Kommionu" on Rebecca Lindebergi sarja kolmas raamat, eelnevad kaks osa on mul loetud ning jäin nendega üsna rahule. Seda enam, et mulle väga meeldib lugeda Eesti autoreid, neil on tohutult väike lugejaskond ja ma ei jaksa ega tahagi osta iga ilmunud raamatut, siis annan oma panuse raamatukogust laenutajana.

"Kommionu" pealkiri on üsna paljuütlev, ilma tagakaanelt tutvustust lugemata aimasin ma juba, millega võib tegu olla.
Järjest kaovad kolm väikest tüdrukut ning politsei on juba õsna meeleheitel, ei ühtki võimalikku kahtlusalust, mitte ühtegi niidiotsa, ka tüdrukute vahel puudub igasugune seos. Kahjuks ei jää need kolm last viimasteks, kommionu ei olnud veel sugugi lõpetanud. Nüüd on uurijatel vaja olla eriti tähelepanelik, hakata küsitlema ka kõiki neid, kellel esialgu puudub vähimgi motiiv või seos kadunud tüdrukutega. Nagu uurijad oma kõige süngemates mõtetes kardavad, leitakse ühe lapse laip. Tegusteda tuleb kiirelt, muidu ei pruugi politsei leida teisi tüdrukuid elusana.

Oh, ma nii pingutasin ja punnitasin seda lühikest kokkuvõtet kirjutada, ei tahtnud liialt avaldada, midagi nagu ikka peaks kirjutama sisust, seejuures mitte end kordama jäädes, et kogu uurimine on tupikus.  Samas ei tahtnud juba tuttavat juttu raamatukaanelt ümber kirjutada. Raske on niiviisi, ei taha avaldada, aga teisalt jälle tahaks tohutult palju öelda. Otseloomulikult ei jää see juhtum lahendamata, see on selge kõigile. Lihtsalt mul endal ei olnud mitte ühtegi aimdust kurjategija osas ja ma ei tahaks oma kirjutatuga seda põnevust rikkuda.

Taas üks raamat, mida ma lugesin oma unetundide arvelt ja neid ei ole tegelikult palju, raamatuid, ma mõtlen, mitte unetunde. Lihtsalt ei suutnud katkestada, pisut ehk mängis autor lugeja emotsioonidega, milline ema suudaks lugeda ükskõikselt raamatut kadunud lastest? Kuigi mul hetkel tekkis mõte, et tegelikult oli kogu loos üsna vähe tähelepanu tüdrukute emadel. Ilmselt nii paljude ohvritega loos ei olegi võimalik väga detailselt iga seotud inimest kirjeldada, vaid keskenduda üldpildile. Ja mulle tohutult meeldis, et raamat ei lõppenud kurjategija leidmisega, vaid kõik saab lugejale lahti seletatud kui Rebecca Lindeberg läheb vanglasse süüdlast külastama ja loodab saada selgitusi, mitte õigustusi, aga pisut püüda aru saada motiivist.

Minu meelest on Eesti krimikirjandus üha enam tõusuteel ja ootan põnevusega uusi lugusid Ketlin Priilinna sulest, eriti Rebecca Lindebergi sarjast. Kas autor kirjutab sisse ka peategelase lapse? Kuidas üldse laps sobituks taolistesse raamatutesse? On mida oodata!


Nagu ikka Eesti raamatute puhul, on Goodreadsis arvamusi üsna vähe, keskmine hinne üsna kõrge (ilmselt väheste hindajate tõttu, kes leiavad, et raamat on väga hea, kaasa arvatud mina ise)-Goodreads.



esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut"

Mulle ei ole väga pikka aega raamatuid kingitud, seda enam ei suuda ma meenutada ühtegi korda kui raamat oleks kingitud üllatusena.  Esiteks on raamatute kinkimisel risk, et see ikkagi pole päris see, mida saada soovitakse ja juhul kui ei olda ka kingisaaja koduse raamaturiiuliga tuttav, on oht, et kingitav teos juba olemas. See harukordne olukord, kus mulle kingitakse raamat ja veel nii, et ma ei ole seda ise valinud, sai jõulude ajal teoks. Kuna ma tunnen kinkijat läbi ja lõhki, tegemist päris raamatukauge inimesega, siis aimasin ma, mis mind ees ootab. Õnneks ei valmistanud see mulle kingitusena pettumust-Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut", olin isegi plaaninud esitlusele minna, aga kuidagi tuli elu vahele kui ma plaane tegin.

Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut" osas olid mul ootused kõrged, jälle see "Kreisiraadio" teema, mis Hannes Võrnogagi. Mulle kõnes meeldib Peeter Oja huumor ja kui ta kõrval on veel keegi, kes sellega kaasa läheb, siis saab kindlasti naerda. Eriti lootsingi ma raamatuesitlusele minna, sest Peeter Ojaga koos vestles lugejatega Mart Juur ja see duo ei jäta just paljusid külmaks. Piisab kui osatakse nalja teha ja ma olen müüdud. 
Võtsin siis suure innuga "Kuidas kirjutada raamatut" ette ja mehh, pettusin juba pea esimestel lehekülgedel. Siinkohal mainin ära, et eelmist Peeter Oja raamatut, pigem küll brošüüri, ei olnud ma lugenud, ei osanud midagi oodata ega arvata autori kirjutamise stiilist. 
Ootasin ägedaid ja värvikaid võrdlusi, ootasin peent sarkasmi, ootasin "ärapanemist", aga sain hoopis midagi vastupidist. Ma arvasin, et itsitan seda raamatut lugedes omaette ja vaatan, keda saaks eriti vaimukate kohtade ettelugemisega tüütama hakata, tegelikkuses lugesin raamatu ühe jutiga läbi ja tänasin taevast, et see nii kiiresti läbi sai. 

Päris üdini ma negatiivne olla siiski ei tahaks, mõned eredamad lõigud ju siiski olid, lihtsalt need kadusid muu jutu sisse. Krimiromaani ja eluloo kirjutamise soovituste juures isegi mõned korrad muigasin. Ja kui lugemisele lisaks ette kujutada, kuidas Peeter Oja seda kõike räägiks, siis tunduks see kindlasti naljakamana. Mõnele lihtsalt sobibki rohkem rääkimine kui kirjutamine, sest rääkides saab oluliselt rohkem emotsioone edasi anda, mis paberil kaotsi lähevad. Aga joonistused olid küll täpselt sellised nagu ma ootasin, lihtsakoelised nagu "Ärapanijas" nähtud.

Kiire ja lihtne lugemine, soovitama ei hakka, aga kes tahab, lugegu omal vastutusel. Kõik, kes panevad Peeter Oja ja huumori vahele võrdusmärgi, ilmselt ei vaimustu ülemäära, samas ei või iial teada.  Mina eelistan edaspidi Peeter Oja kuulata, mitte lugeda. Julgemad mitte ainult ei loe seda raamatut, vaid hakkava selle järgi enda oma kirjutama!

Ehk tekib aja jooksul veel arvamusi ja hindeid: Goodreads

Osta Rahva Raamatust või Apollost.







esmaspäev, 8. jaanuar 2018

David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju"


Mulle tohutult meeldis Stieg Larssoni Milleniumi triloogia ja kui ilmus teiselt autorilt neljas osa "See, mis ei tapa", ma pisut kartsin, et ehk on see kirjutatud puhtalt eelmiste osade menule tuginedes ja jääb lahjaks. Tegelikult oli Dvaid Lagercrantz kirjutanud väga haaravalt ja huvitavalt. Võib olla oli hea nii pikk vahe kahe erineva autori raamatutel samas sarjas, vähemalt minu seisukohast, kes ma lugesin Larssoni poolt kirjutatud kolm osa läbi kohe ühe jutiga, nii "ununes" ära Larssoni stiil ja ei hakanud otsima võrdlusmomente Lagercrantziga. Nüüd, mil on ilmunud juba viies osa Milleniumi sarjast, triloogiast on see juba välja kasvanud, teadsin, et kindlasti pean seda lugema. Raamatukogus oli esialgu pikk järjekord ning siis rabasin tuhinas endale rohkem raamatuid mõistlik oleks olnud. Detsembris lõpus jõudis minuni "Mees, kes otsis oma varju". Nagu ka mõne muu eriti suurte ootustega raamatu puhul, ei lugenud ma ühtegi arvamust ega kommentaari antud raamatu kohta.

"Mees, kes otsis oma varju" algab üsna segaselt, kuigi eelmise osaga ei ole eriti palju aega vahele jäetud. Lisbeth Salander on vanglas ning palub Mikael Blomkvistil uurida Leo Mannheimeri kohta. Esialgu näib, et ajakirjanikul ei õnnestu Mannheimeri kohta mingit erilist infot hankida, seda enam, et Lisbeth ei anna talle ka ühtki vihjet, miks või millest alustada. Blomkvist ei ole aga ajakirjanik, kes loobuks, eriti kui talt on seda uurimist palunud Lisbeth, kes ei teeks seda kindlasti alusetult. Nagu aimata võibki, hakkab kooruma lugu, kus ei puudu ka mõrvad, sest saladused, mis ilmsiks tulemas on, ei puuduta ainult ühte inimest. Lisaks sellele on Lisbeth võtnud nõuks kaitsta vanglas Faria Kazit, kes on sattunud kogu vangla suurima hirmu, Benito, ohvriks. Lisbeth ei suuda taluda ebaõiglust ega sedagi, et vanglaametnikud pigem pigistavad probleemi ees silma kinni kui seda lahendada püüaks. Väljaspool vanglamüüre aga hakkab Mikaelil tekkima aimdus Mannheimeri loo kohta. Kui aga ootamatult tapetakse Lisbethi endine esindaja Holger Palmgren ning Mikael veel viimasel minutil surija juurde jõuab, saab ta järgmise vihje, mis annab üha enam aimu ees ootavast ning tegutseda tuleb kiiresti.

Otseloomulikult uurib Mikael Blomkvist Mannheimeri lugu selleks, et saada ajakirja Milleniumi jaoks lugu. Lisbeth vabastatakse vanglast enne tähtaegselt ning ta asub uurima Faria Kazi lugu, jõudes ka sellega tõeni. Peale Lisbethi enda ei näi olevat ühtegi sidet, mis ühendaks Leo Mannheimeri ja Faria KAzi lugu.

Kuigi kogu lugu on väga sisutihe ja kiiresti kulgev, tundub mulle, et see on veidi üle pingutatud. Praktiliselt terve lugemise aja ma mõtlesin, et kas tõesti on käes see hetk, mil ma arvan, et üks raamatusari võiks lõppeda. Sisu poolest ei oleks nagu midagi ette heita, aga kui palju seda Lisbeth Salanderi teemat veel jaksatakse keerutada. Selge, et tegemist on imeinimesega, kelle oskused on piiritud, aga jäädagi ainult ümber selle kõike looma, tundub liiast. Ükskõik, millise teise tegelaskuju või raamatu puhul ei oleks mul mõttesegi tulnud, et midagi on valesti. David Lagercrantz paistab olevat väga andekas kirjanik ning on tehtud õige valik, et just tema jätkab Stieg Larssoni sarja kirjutamist aga ma meelsasti loeks midagi muud tema sulest. Raamatu lõpp aga annab aimu, et midagi siiski võib veel tulemas olla. Oma uudishimu teades, et pruugi järje ilmumise korral mul see muidugi lugemata jääda, aga enam ei oota ma seda pikisilmi.

Osta kirjastusest Varrak

Veel arvamusi Goodreadsist