pühapäev, 29. jaanuar 2017

Lars Kepler "Mänguväljak"

Lars Kepleri Joona Linna kriminaalromaanide sari on üks mu lemmikuid. Võiks isegi öelda, et tänu nendele raamatutele olen hakanud üha enam lugema põnevikke, kriminaalromaane, varem polnud mul mingeid eelistusi žanri osas, lugesin peaaegu kõike. Mul on lugemata viimati ilmunud Linna sarja raamat "Satlker" ning märtsis peaks veel kuues osa eesti keeles ilmuma. 
Peale "Mänguväljaku" sisututvustust tekkis mul koheselt soov  seda lugeda. Lootsin autori tuntud headusele ja eelnevate teoste meeldimisele, kuid "Mänguväljak" on hoopis erinev, müstiline põnevik. Absoluutselt ei ole sisu poolest saranane eelnevalt loetud Kepleri raamatutele, samas haaravalt kirjutatud.

"Mänguväljak" on  ühtaegu põnev ja absurdne raamat. Peamiselt toimub tegevus teispoolsuses, Sadamalinnas, kuhu peale südameseiskumist satuvad inimesed ootele, kas astuda edasi surnute poolele-laeva või naasta ellu. Peategelane Jasmine satub surnute linna esimest korda peale tööülesannete ajal toimunud rünnakut Kosovos. Ta üritab selle kohta uurida ja rääkida, kuid arvatakse, et see on vaid psühhoos ja määratakse ravile. Peale ravi lõppu saab Jasmine aru, et ainuke võimalus "normaalselt" elada, on mitte rääkida teispoolsusest ja mõelda, et kõik oli ettekujutuse vili. Kui ta aga autoavarii tõttu taas Surnute linnas viibib, tundub, et see siiski ei ole uni ja sealne tegevus, mis ajaliselt on reaalsusega väga nihkes, hirmutab teda. Jasmine südametöö taastub ning ta naaseb pärisellu. Sealt edasi aga muutub kogu raamatu tegevus väga ebareaalseks, Jasmine poeg Dante peab minema operatsioonile, kus ta süda pannakse seisma. Teades, kuhu poeg satub ja millised sündmused võivad aset leida, tunneb Jasmine, et peab kuidagi koos oma lapsega Surnute linna läbima, sest vastasel juhul ei pruugi operatsioon õnnestuda. 

Kuigi tegevustik muutub leht-lehelt järjest ulmelisemaks, ei suutnud ma lõpuks lugemist katkestada enne lõppu jõudmist. Lisandub veel erinevaid tegelasi ja situatsioone, mis põnevust tekitavad, enne kui lahenduseni jõutakse. Raamatu lõpp jääb veidi lahtiseks, mis annab alust arvata, et ehk on seegi planeeritud sarjana.

Minu meelest on Lars Kepleri raamatutes alati sees, see miski, mis paneb lugema, erinevad keerdkäigud, jälgede segamine, ebareaalsed kokkusattumused ning veidi "üle võlli" võimalused, kuni kurjuse kaotuse ja hea võiduni. "Mänguväljak" on hoopis erinev ja kui keegi (nagu mina isegi) loodab lugeda midagi Joona Linna sarja sarnast, siis seda ei leia. 

Loe veel arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.

pühapäev, 22. jaanuar 2017

Gillian Flynn "Kadunud"

Gillian Flynni "Kadunud" tekitas minus huvi peale raamatu ainetel linastunud filmi. Mu totter põhimõte, enne raamatut lugeda ja siis filmi vaadata, takistas mind kinno minemast. Ja peale seda muutus ka raamat oodatult populaarseks, mis tähendas, et raamatukogust laenutamiseks oleks pidanud end järjekorda panema. Aga kuidagi sujuvalt kadus mul soov "Kadunud" läbi lugeda. Kuni eelmine aasta sügisel ostsin raamatu, sest ma tahtsin ju seda ikkagi lugeda, päris täpselt mäletamata, miks.

Lõpuks kui kõik teised kodus olevad raamatud olid loetud jõudsin järjega "Kadunud" juurde. Esimesed umbes 150 lehekülge mõtlesin, et nojah, poleks eriline kaotus selle lugemata jätmine olnudki. Mis selles siis nii väga erilist ikka on? Naine kaob jäljetult oma kodust, põhiliseks kahtlusaluseks jääb abikaasa, kellel puudub alibi kuriteo toimumise ajaks ja vihjed järjest viitavad temale. Mõtlesin juba, et mul on riiulis ootamas oluliselt huvitavamad raamatud, mida kibelesin lugema. Õnneks edasi hakkasid sündmused arenema kiiremini ja põnevamalt. Lugu võttis järjest ootamatumaid pöördeid, kuigi oli ilmselge, et abikaasa pole oma naist mõrvanud ega ta kadumise taga, ei olnud siiski muu ootuspärane. Liiga konkreetselt vaid ühele süüdlasele viitavad asitõendid veidi panid kahtlema, et midagi on valesti, samas oli ka abikaasal piisavalt "luukeresid kapis", mis oleks andnud alust kuriteoks.

Kordamööda nii süüdistatava kui ka ohvri pilgu läbi kirja pandud peatükid hoiavad kuni viimaste lehekülgedeni lugeja tähelepanu. Nagu põnevus- ja kriminaalromaanide puhul peamiselt, on eellugu pikem ning põhjalikum kui juhtumi lahendus. Mulle endale meeldib küll lugeda ja kaasa mõelda, et kes on süüdlane, milliseid keerdkäike pidi on jälgi segatud, kuid samuti loeksin hea meelega pikemalt lahendusest. Kuidagi jooksevad kõik sündmused ja inimesed ühte punkti kokku ning juhtum lõpetatakse "paari leheküljega". "Kadunud" raamatus jäävad küll otsad uurijatele lahtiseks, mis annaks alust järje kirjutamiseks, lugeja aga saab kõik detailid teada.

Tagakaanel olevad ülistavad omadused raamatu kohta peavad paika küll- armutult kaasahaarav, ähvardav, võrratu. Isegi kui ma muidu ei kipu kohe raamatu põhjal tehtud filme vaatama, sest liialt täpselt veel mäletan ning jääksid häirima filmist puuduolevad sündmused, millest raamatust lugenud, siis seekord paistab olevat erand. Treiler oli küll üsna segane ilma raamatut lugemata, aga nüüd teades loo pointi, huvitav. 

Loe veel arvamusi Goodreadsist.
Raamat on läbi müüdud nii Apollos ( vaid e-raamatuna saadaval ) kui ka Rahva Raamatus. 

kolmapäev, 11. jaanuar 2017

Jussi Adler-Olsen "Faasanijaht"

Jussi Adler-Olseni "Faasanijaht" on Carl Morcki osakond Q kriminaalromaanide sarja teine raamat. Olin küll varasemalt poes vaadanud antud sarja esimest raamatut, kuid millegipärast ei tekkinud soovi lugeda. Nüüd käisin raamatukogus ja jäi silme ette teine osa, uurisin veidi ning selgus, et tegemist Lars Kepleri Joona Linna sarjaga üsna sarnaste raamatutega, see tähendab, et igas raamatus on erinev juhtum ja ei lähe olulist infot kaotsi neid mitte õiges järjekorras lugedes. Muidugi on lisaks konkreetsele osale sisu andvale kuriteole ka peategelase lugu, siinkohal siis Carl Morckiga seotud. Aga ma kavatsen selle ka kohe täpsemalt siiski teada saada, esimene raamat "Naine puuris" on juba riiulil ootamas järge.

"Faasanijaht" oli minu jaoks veidi nagu etteaimatav, lihtne. Osakond Q juhile Carl Morckile tekivad lauale erinevad vihjed ja andmed juba ammu lõpetatud kuriteost, aru saamata, kes neid jätab, hakkab ta oma abilise Assadiga uurima. Esmalt tekitab huvi isik, kes soovib, et seda vana juhtumit taas päevakorda võetaks. Leides piisava hulga tõendeid kahtlemiseks varasemas kohtuotsuses, hakkab osakond Q juhtumit uurima. Liiga palju asitõendeid, kokkulangevusi ja uurijate teele sattuvaid inimesi teevad loo lihtsalt aimatavaks. Samuti ka takistused, kõik need tulevad ühest suunast. Jah, ehk tõesti ei taba päris esimesi peatükke lugedes konkreetset kurjategijat, kuid siiski tõmmatakse kahtlusaluste ring üsna kitsaks. Veidi kauem oleks võinud hoida lugeja tähelepanu ja huvi üleval erinevate situatsioonide, isikute kirjeldamisega. Samas ei saa ma öelda, et lõpplahendus oleks olnud ootuspärane.

Paistab, et Põhjamaade krimiautorid koguvad järjest populaarsust, nende raamatute järgi tehakse filme, mis on jõudnud ka Eesti kinodesse, raamatud on poodide edetabelites ning ka raamatukogudes on järjekorrad. Jussi Adler-Olsen on minu jaoks uusim avastus ja kuigi esimesena loetud raamat "Faasanijaht" oli liialt etteaimatav, tekkis siiski huvi lugeda läbi ka teised eesti keelde tõlgitud osakond Q sarja teosed. Ehk vaatan kunagi ära ka filmid, mis raamatute ainetel tehtud, aga selleks peab veidi aega mööda minema, et ma enam nii täpselt ei mäletaks, Tavaliselt on raamatud detailsemd ja sisukamad kui filmid, mis on ka mõustetav, mahutada ligi 2 tunni sisse üle 300 lehekülje raamatut, midagi välja jätmata-praktiliselt võimatu. 


Loe lisaks arvamusi Goodreads´ist 

Osta Apollo või Rahva Raamatu kauplusest.