pühapäev, 29. jaanuar 2017

Lars Kepler "Mänguväljak"

Lars Kepleri Joona Linna kriminaalromaanide sari on üks mu lemmikuid. Võiks isegi öelda, et tänu nendele raamatutele olen hakanud üha enam lugema põnevikke, kriminaalromaane, varem polnud mul mingeid eelistusi žanri osas, lugesin peaaegu kõike. Mul on lugemata viimati ilmunud Linna sarja raamat "Satlker" ning märtsis peaks veel kuues osa eesti keeles ilmuma. 
Peale "Mänguväljaku" sisututvustust tekkis mul koheselt soov  seda lugeda. Lootsin autori tuntud headusele ja eelnevate teoste meeldimisele, kuid "Mänguväljak" on hoopis erinev, müstiline põnevik. Absoluutselt ei ole sisu poolest saranane eelnevalt loetud Kepleri raamatutele, samas haaravalt kirjutatud.

"Mänguväljak" on  ühtaegu põnev ja absurdne raamat. Peamiselt toimub tegevus teispoolsuses, Sadamalinnas, kuhu peale südameseiskumist satuvad inimesed ootele, kas astuda edasi surnute poolele-laeva või naasta ellu. Peategelane Jasmine satub surnute linna esimest korda peale tööülesannete ajal toimunud rünnakut Kosovos. Ta üritab selle kohta uurida ja rääkida, kuid arvatakse, et see on vaid psühhoos ja määratakse ravile. Peale ravi lõppu saab Jasmine aru, et ainuke võimalus "normaalselt" elada, on mitte rääkida teispoolsusest ja mõelda, et kõik oli ettekujutuse vili. Kui ta aga autoavarii tõttu taas Surnute linnas viibib, tundub, et see siiski ei ole uni ja sealne tegevus, mis ajaliselt on reaalsusega väga nihkes, hirmutab teda. Jasmine südametöö taastub ning ta naaseb pärisellu. Sealt edasi aga muutub kogu raamatu tegevus väga ebareaalseks, Jasmine poeg Dante peab minema operatsioonile, kus ta süda pannakse seisma. Teades, kuhu poeg satub ja millised sündmused võivad aset leida, tunneb Jasmine, et peab kuidagi koos oma lapsega Surnute linna läbima, sest vastasel juhul ei pruugi operatsioon õnnestuda. 

Kuigi tegevustik muutub leht-lehelt järjest ulmelisemaks, ei suutnud ma lõpuks lugemist katkestada enne lõppu jõudmist. Lisandub veel erinevaid tegelasi ja situatsioone, mis põnevust tekitavad, enne kui lahenduseni jõutakse. Raamatu lõpp jääb veidi lahtiseks, mis annab alust arvata, et ehk on seegi planeeritud sarjana.

Minu meelest on Lars Kepleri raamatutes alati sees, see miski, mis paneb lugema, erinevad keerdkäigud, jälgede segamine, ebareaalsed kokkusattumused ning veidi "üle võlli" võimalused, kuni kurjuse kaotuse ja hea võiduni. "Mänguväljak" on hoopis erinev ja kui keegi (nagu mina isegi) loodab lugeda midagi Joona Linna sarja sarnast, siis seda ei leia. 

Loe veel arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar