Romaani „Raudrästiku aeg“ ja apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla hoogsa põnevusromaani sündmused keerlevad müstilise Merivälja objekti ümber, mida suure saladuskatte all kunagi otsiti. Arvatavalt oli Merivälja moreenikihil all peidus iidsel ajal sinna kukkunud maaväline objekt. Romaani, mis elustab pöörase 90ndate õhustiku, tegelasteks on Merivälja inimesed, kes otseselt või kaudselt olid seotud maavälise objekti otsingutega, ja nüüd tungib nende ellu keegi väljapressija, kes sunnib neid tegema kummalisi asju.
Ehkki romaan on kohati üsna humoorikas, on selles avanev lugu traagiline ja šokeeriv. Merivälja saladuse pärast on inimesi tapetud ja punutud kohutavaid vandenõusid, millesse on segatud nõiad, selgeltnägijad, KGB käsilased, pankurid ja poliitikud.
(Tutvustus Rahva Raamatu lehelt)
Ma olen Indrek Hargla totaalne fänn ja olin enam kui kindel, et "Merivälja" raamatu pean ma saama praktiliselt trükisoojana, aga peale seriaali vaatamist mu vaimustus vaibus. Mulle küll meeldisid sarja osatäitjad, kes kõik oma rollidesse ideaalselt sobitusid ja peaaegu lõpuni meeldis ka süžee, kuid see vajus kuidagi ära. Osad asjad jõudsid liiga kiirelt lahenduseni ja teisalt jäi lahtiseid otsi. Otsustasin peale seriaali, et raamatut loen ma siis kui see mulle põhimõtteliselt sülle kukub. Ei hakka ise ostma ega raamatukogudes taga ajama. Nüüd see siis lõpuks juhtus, luusisin raamaturiiulite vahel ja lootsin leida Hargla viimast raamatut, kuid lahkudes oli kaenlas "Merivälja".
Sisu ümber jutustamisele ma ridu raiskama ei hakka. Need, kes on seriaali näinud, seda ei vaja ja need, keda huvitab Merivälja saladus, on ilmselt juba otsinud selle kohta infot. Tegelastevaheliste sündmuste kirjaldamine avaldaks juba liiga palju, piisab kui üldjoontes teada, mille ümber tegevus aset leiab ja selle osa ma mugavalt kopeerisin Rahva Raamatu lehelt.
Kohe esimeste ridade lugemise hetkest hakkas mu mõtteis paralleelselt jooksma ka seriaal, see tähendab, et kui muidu ma ikka kujutan raamatutegelasi ja sündmuskohti kuidagi ette, siis "Merivälja" puhul tulid silme ette näitlejad ja kohad sarjast. Hea oli lugeda, ei pidanud järge ajama tegelaste osas, et kes ja kuidas kellega seotud, kõik oli selge ja lugemine läks ladusalt. Ilmselt see eelis puudub neil, kes pole sarja näinud, kuid samas on neil säilinud põnevus lõpu osas. Ma pisut lootsin, et äkki raamatus on midagi enamat, mõni suhteliin lisaks, mõni kummaline tegelane või hoopis mõni salajane seik. Minu jaoks olid raamat ja sari ikka päris üks ühele, täpselt nagu "Süvahavva". Kui ma peaksin võrdlema neid kahte teost, nii ekraanil kui raamatukaante vahel, siis minu jaoks on tugevam "Süvahavva", ehk on see teema autorile rohkem südamelähedane, sest Süvahavvat ja selle tegelasi on Hargla rohkem kasutanud oma kirjutistest, isegi "Meriväljast" käis üks neist nimepidi läbi.
Mulle tundub, et "Merivälja" on Indrek Hargla jaoks kuidagi nõrk, ma ootasin rohkemat. Sarja puhul mõistetav, eetriaeg on piiratud, aga raamat oleks võinud natuke rohkem üle võlli minna. Ja tegelikult oleks ma pidanud lugema enne raamatut, siis oleks mul ka lugemise ajal huvi rohkem säilinud, aga see on nii kõigi raamatutega, millest filmi näinud olen. Saan nüüd maha kriipsutada "Merivälja" oma lugemislistist ja olen ühe sammu võrra lähemal eesmärgile läbi lugeda kõik Indrek Hargla raamatud.
