esmaspäev, 8. mai 2017

Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"

Indrek Hargla raamatuteni jõudsin ma tänu apteeker Melchiori kriminaalromaanidele. Ma käisin ikka päris tükk aega raamatukogus nagu silmaklappidega, laenutasin Hargla teostest vaid konkreetselt Melchiori raamatuid ja kõik. Tegelikult oli juba sellel ajal antud autoril nii palju raamatuid, et oleks väiksema riiuli täitnud. Õnneks tänu "Süvahavva" sarjale, mida ma ei vaadanud, aga mille menu pani mind seda raamatut lugema, tekkis juba suurem huvi. Hetkel tasapisi olen üritanud kõige uue ja huvitava vahel läbi lugeda järjest enam Hargla raamatuid ja veendun üha enam, et tema menu ja loetavus on täiesti õigustatud. Julgelt ütlen, et Indrek Hargla on mu vaieldamatult lemmik kodumaine autor, ma isegi ei piiritle kuidagi žanriga oma eelistust.

"Suudlevad vampiirid" on jutukogumik, lisaks nimiloole leiab sealt lisaks seitse lühijuttu.
Raamatule pealkirjaks olev pikim lugu "Suudlevad vampiirid" on küll põnev, kaasahaarav, huvitava lahendusega, aga minu jaoks mitte parim sellest kogumikust. Jah, seal on Harglale omaseid absurdseid situatsioone, mida lugedes tekib alati mõte, et kuidas küll autor kõige selle peale tuleb. Lugejale on huvitav jälgida, kohe alates esimesest lausest hakkab tegevus pihta ning läheb hoogsalt, ilma liigseid detaile lahkamata lõpuni. Minategelane saab kõne oma eksabikaasalt Bethanylt, kes annab talle ülesande. Teise olulise tegelasena tuleb sisse Pat, kes on jõudmas oma uurimisega vampiiride jälile, neile lausa väga lähedale kui juhtub midagi ootamatut, millest saavad alguse sündmused, mis viivad läbi takistuste lahenduseni.

Ma isegi ei hakka eitama, et selle raamatu võtsin ma lugemiseks ikkagi peamiselt seetõttu, et sisaldab kahte Melchiori juttu "Apteeker Melchior ja katustel tantsija" ning "Apteeker Melchior ja Zarieli raamat", mille headuses ma ei kahelnudki. Olles lugenud läbi kõik apteeker Melchiori sarja raamatud, on need kuidagi nii tuttavad, kiiresti haaratavad. Ka teised jutud ei valmistanud sugugi pettumust.  Näiteks "Minu päevad Liinaga" ja "Tema päevad Liinaga" on minu jaoks selle kogumiku parimad. "Raudhammas" oli huvitava sisuga, tegevus toimus kahes maailmas, ootamatu lõpuga, isegi võiks öelda järsu lõpuga, mis jätab lugejale mõtlemisainet. "Kadunud hingede ajaraamat" on neist seitsmest loos kõige absurdsem minu jaoks, pidin lausa mõnda lõiku mitu korda üle lugema, et kas ikka sain õigesti aru ja ma pole tegelikult veenudunud, et sain. "Jõgeva elavad surnud" tundus esialgu kuidagi igav, õigemini mitte igav, aga erinev. Kolmekümne lehekülje peale muidugi mingit eriti pikka ja venivat algust ei kirjuta, kuid lugemise ajal ootasin, et millal siis läheb päris tegevuseks, mis siis ikkagi lõpuks juhtub.

Selliseid jutukogumikke on hea vahelduseks lugeda, vajadusel jätsin pooleli ja võtsin mõne teise raamatu ette, ilma kartmata, et äkki läheb midagi olulist meelest. Isegi oli kohati hea see "tuulutamine" ja mitte jutiga lugemine. Ma vahest süvenen raamatusse nii palju, et selliste lühilugude puhul jääb mõte veel natukeseks ajaks loetut seedima ja siis ei tahagi kohe ropsuga jätkata järgmisel lehel hoopis uute tegelaste ja sündmustega.

Raamatu eessõna koostanud Jüri Kallas imestab selle üle kui paljud siiski ei tea Indrek Harglat aastal 2011, siis ma olen temaga sama meelt käesoleval aastal. Ja ma ei pea siin silmas neid, kes kauges kaares raamatutest mööda käivad, sest tegelikult peaks ka neile olema Hargla tuttav teleekraanilt, vaid just inimesi, kes tegelikult loevad. Seega lugemist ja avastamist on jätkuvalt kõigil ja autori fantaasia ei saa küll kedagi külmaks jätta-kas meeldib väga või siis üldse mitte.


Mõned arvamused ka Goodreadsi kasutajatelt.
Osta Apollost või Rahva Raamatust.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar