esmaspäev, 1. mai 2017

Gillian Flynn "Paha paik"

Viimasel ajal loen ma väga palju kriminaal- ja põnevusromaane, need hoiavad kogu lugemise aja meeled erksana. Pean jälgima hoolega detaile, sest tahan ju ometi ise jõuda ka lahenduseni enne kui raamat lõpeb ja siis teada saada, kas mul oli õigus või jäi kuskil midagi tähele panemata. Eriti põnevad on veel sellised, kus tegevus toimub nii minevikus kui ka olevikus ja erinevate inimestega toimunud/toimuvad sündmused on kokku põimitud. Gillian Flynni "Kadunud" ei vaimustanud mind eriliselt, aga ometi kui nägin sama autori raamatut "Paha paik", tekkis kohe soov seda lugeda, ilmselt uudishimu.

"Paha paik" räägib loo Libbyst, kelle perekond, ema ja kaks õde, mõrvati aastaid tagasi väga julmalt ja kuriteo eest mõisteti vangi tema vanem vend Ben. Libby oli mõrvade ajal 7-aastane ja tema tunnistus sai määravaks oma venna süüdimõistmisel. Ta väitis, et kuulis ja nägi Beni tapmas ja on selles veendumuses elanud  kogu oma järgneva elu. Naine ei ole isegi püüdnud ega soovinud nende mõrvade kohta ja üldisemalt ka pere kohta midagi teada. Kui aga entusiastlik noormees salajasest mõrvaklubist temaga ühendust võtab ja teda ümber veenda üritab, hakkab ta isegi kahtlema ning on nõus aitama ja otsima kontakti võimalike kahtlusalustega. Esialgu viivad kõik kahtlused ja arvatavad mõrvarid vaid tupikusse ja Libby peab üha enam süvenema minevikus toimunule.

Kuna "Kadunud" ja "Paha paik" on mõlemad Gillian Flynni raamatud, siis ma natuke võrdlen neid, pigem enda jaoks, ehk ka kellelegi teisele infoks, kes on emba-kumba lugenud ja ei tea, kas võtta sama autori teisigi raamatuid. (Eesti keeles ilmunud ka "Lõikepind", kuid ma ei ole seda veel lugenud, teades ennast, lugemata ei jää.) 
Ma ei ole nüüd kindel, kas tegemist on mu värskete emotsioonidega, aga kui võrrelda, siis "Paha paik" meeldis rohkem kui "Kadunud". Põhjus võib olla ka selles, et "Paha paik" hoidis rohkem põnevust üleval kuni viimaste lehekülgedeni, ma ei olnud kuni lõpuni veendunud oma kuriteo lahenduse versioonist ja see oligi mingil määral erinev. Mulle väga meeldivad autori täpsed ja kohati võikad kirjeldused, aga mõlema raamatu lugemisel tundsin, et kuidagi venis algus, ei läinud piisavalt kiiresti põnevaks. 

Olles lugenud kahte Gillian Flynni raamatut, julgen öelda, et kuigi sündmused on erinevad, siis kirjutamisstiil on sama. Pikem eellugu, palju detaile, mis kohati ei klapi kokku, keerulised ja eksitavad sündmused minevikust, kuid lõpuks kulmineerub põneva ja ootamatu lõpuga. Ilmselt lugeda soovitaks neil, kellele meeldis "Kadunud", mitte sisu poolest, need on siiski erinevad, aga pigem autori stiili pärast. 



Loe Goodreadsi kasutajate arvamusi!
Osta Apollost või Rahva Raamatust, mõlemas hetkel soodushind.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar