esmaspäev, 29. mai 2017

Lars Kepler "Stalker"

See hetk kui lugemishuvi on suurem kui sissetulek ja jõuad lugemiseni alles siis kui kõigil teistel loetud ja järg juba ilmunud. "Stalker" on Lars Kepleri Joona Linna sarja viies raamat, aga hiljuti ilmus ka kuues "Küülikukütt", seega ei saanud enam kauem viivitada lugemisega. Kui ma varem siin Eesti kirjanike osas olen kiitnud Indrek Harglat, siis minu vaieldamatu lemmik välisautor(id) on Lars Kepler. Mõlemaid olen soovitanud kõigil lugeda, kes vähegi küsinud mu arvamust ja seni pole kellelegi pettumust valmistanud. Seega ei tasu imestada, et kogu järgnev tekst on peamiselt kiitus.

"Stalkeri" paremaks arusaamiseks on siiski vaja lugeda läbi eelnevad Joona Linna sarja osad, et mõista kõike. Isegi mina, kes ma olen neid lugenud, pidin pisut täpsemalt meenutama, kuidas ja millega lõppes eelmine osa. Stalker filmib oma ohvreid ning saadab need politseisse. Sellel ajal kui politseis tegeletakse filmitud isiku tuvastamisega on jälitaja juba kuritöö toime pannud. Kogu kriminaalpolitsei osakond, Joona Linna asemele võetud Margoti juhtimisel, on stalkeri otsinguil.
Algus on pisut ebatavaline, kuid üsna pea jätkub kõik nagu varasemalt, ei ole ilmselt väga palju reedetud kui öelda, et ilmselgelt naaseb Joona Linna. Tema asendaja, Margot, kes ei tee esialgu takistusi kui Joona soovib teada juurdluse detaile, kuid kogu juhtum võtab uue ja ootamatu pöörde ning naine muudab oma meelt. 150 lehekülge enne raamatu lõppu on politseil kahtlusalune, koos asitõenditega ja ometi liigub kõik totaalselt vales suunas. Mitte miski ei lähe nagu loodetud, olin nii haaratud sellest sündmuste käigust, et ei suutnud isegi sekundiks lugemist katkestada. Põnev ja tohutult närvesööv, tahaks kohe pikemalt kirjutada, aga siis juba avalikustaks liialt palju. 

See on lihtsalt kõige paremas mõttes jõhker, kuidas Lars Kepleri raamatud mu endasse neelavad. Ma ei tea ühtegi teist autorit, kelle teosed loen läbi õhtu või paariga, sest lihtsalt ei suuda käest panna. Jah, on selliseid kergeid lugemisi, mis lihtsalt haarad hoobilt, ilma liigset süvenemist vajamata, aga Joona Linna sarja ma lihtsalt ahmin sisse, sõna otseses mõttes. Kui lõpuks raamat läbi loetud, on peas selline mõtete virr-varr, et raske on kohe midagi uut lugema hakata, veel tükk aega mõtlen ja "seedin" neid sündmusi.

Lars Kepler on nii populaarne, et vaevalt tema raamatud mingeid soovitusi vajavad ja usun, et ükski kriminullide lugeja ei pea "Stalkeris" pettuma. Juhul kui keegi alles otsib lugemiseks väga head krimikirjandust, siis Kepleri raamatud on selleks ideaalsed. Kõik mu seni loetud viis osa Joona Linna sarjast on väga detailsed, keerukate sündmuste arenguga ja hästi jälgitavalt kirjutatud. Nii põnevad ja huvitavate tegelastega, et lausa lust (kui nii üldse on sobilik öelda raamatute kohta, mille sisuks on peamiselt mõrvad) on lugeda. Mul on juba ette kõrged lootused "Küülikuküti" osas ning usun, et pettuma ei pea.



 Arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar