teisipäev, 29. august 2017

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat"

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" lausa karjus riiulis "loe mind!", aga ma olin raamatukogust rabanud nii suure hunniku raamatuid ja kohusetundest teiste lugejate suhtes loen alati esmalt läbi need, mis vaja tagastada, isiklikud raamatud võivad oodata. Küll see ootamine oli pikk. Ma isegi hoidusin lugemast arvamusi eelnevalt. Esiteks, et mitte veel enam lugemist oodata ja teiseks, et jumala eest mitte ainsatki reetvat kokkuvõtet näha. Hargla raamatuid loen ma alati suurima hea meelega ja ühegi kommentaariga mind lugema meelitada ei ole vaja ja eemale peletamine on samuti üsna võimatu.

Melchiori sarja kuuendas raamatus toimub tegevus kahes paigas, Tallinnas, kus tegutseb jätkuvalt apteeker Melchior ja Lübeckis, kuhu on läinud apteekritarkusi omandama noor Melchior. Paraku ei ole isa ja poja ootused ja soovid samad ning seda teades ei julge ega taha poeg isale avalikustada on tegelikke tegemisi. Noore Melchiorini jõuab info, et Tallinnasse on minemas Gotlandi kurat ning see tundmatu võib olla ohuks tema isale. Viivitamatult soovib ta läkitada Tallinna poole hoiatuse, kuid kiri jõuab adressaadini loodetust hiljem. Apteeker saab väga kummalise kutse sureva kaupmehe Duseborghi juurde, kes palub talt lausa võimatut. Kaupmehe viimane soov on nii segane, kuid Melchior ei saa antud lubadust täitmata jätta. Lisaks jõuab temani kiri, mis hoiatab Gotlandi kuradi eest. Mees peab hakkama surnu viimset soovi täitma ja ka uurima ohtu, mis teda varitseda võib. 

Minu jaoks jääb noore Melchiori tegevusliin pisut mõttetuks, pigem nagu mõne põnevama peatüki venitamiseks. Lübeckis toimuvad sündmused on iroonilisel kombel täpselt need, mida isa oma pojalt ei oskaks ilmaski loota, kuid muus osas jääb kõik kuidagi poolikuks. Ma tahaks loota, et selle ainetel võib oodata Melchiori sarjale veel järge, vähemalt lõpu põhjal võiks nagu lootust hellitada.

Kui ma enamike krimiraamatute lugemisel soovin ja proovin aimata sündmuste käiku ning oma mõtteis jõuda süüdlaseni, siis Hargla raamatute puhul ma loobusin sellest üpris kiirelt. Sellepärast, et ma lihtsalt ei saanud enam üldse aru, kes või mis või kuidas kui üritasin pingsalt ainult lahenduseni jõuda. Ning Melchiori sarja raamatutes nii võrratud ja kaasahaaravad Tallinna kirjeldused, et ma lausa tahan nendele vahest lausa üleliigset tähelepanu pöörata. 

Kõlab tõenäoliselt täieliku klišeena ja ma isegi ei imesta kui ma isegi seda korduvalt maininud olen, aga ka "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" (ja üleüldse Indrek Hargla teosed) on ootuspäraselt hea. Kordagi, ka siis kui jälle Lübeckis toimuv peatükk vahel oli, ei tekkinud tunnet, et see ei ole nüüd küll nii põnev või et jääks mõnele eelnevale osale alla. 
Ma jään jälle huviga ootama järgmist kirjutist Hargla sulest ning õnneks ei pea seda kaua ootama. Tõsi, tegemist pole küll apteeker Melchiori lugudega, aga uus sari "Merivälja" peaks saama ka raamatukaante vahele ja ma loodan, et ei pea selles pettuma, ei sarjas ega raamatus.

Loe veel arvamusi: Goodreads
Osta Apollost või Rahva Raamatust.

esmaspäev, 21. august 2017

Ketlin Priilinn "Kas keegi kuuleb mind?"

Kui juba on kaks järjestikust osa ühest raamatusarjast korraga käes, siis on raske midagi muud vahepeal lugeda. Nii läkski, peale esimese osa "Enne kui on hilja" lõpetamist asusin kohe lugema teist osa "Kas keegi kuuleb mind?". Tegemist on taas taolise sarjaga, mida ilmtingimata ei peagi lugema õiges järjestuses, mina aga alati eelistan alustada esimesest osast. Olen ühe raamatusarjaga proovinud seda segamini lugemist, aga see ei sobi kuidagi mulle. 

"Kas keegi kuuleb mind?" algab taas kadunud inimesega, seekord noor, 17-aastane Stefan. Kui poisi ema Mona on teavitanud politseid oma poja kadumisest, tekib kõigepealt kahtlus, kas ikka Stefan on kadunud või taas ära jooksnud. Nimelt on poiss varem kodust kaks korda ära läinud ning ilmunud mõne päeva pärast välja. Kõigi lootused on selle peale pandud, kuid hoolimata poisi minevikutegudest asutakse teda otsima. Kahjuks ei ole lootust kauaks antud, Stefani surnukeha leitakse Metsakalmistu lähedalt metsast, piinatud ning kinniseotud poisi surnukeha on maha maetud. Kriminaalpolitsei asub küsitlema Stefaniga seotud inimesi, kuid liiga kiirelt saabub info, et ka poisi isa Jaak on kadunud, kes leitakse samuti surnuna. Nüüd on uurijatel kiire, sest on alust arvata, et peale poja ja ise kadumist on järgmine ohver ema. Paraku aga näib, et mitte ükski perekonnaga lähedalt seotud isik ei oska anda vajalikku infot ning lausa varjatakse kohati, arvates, et tegemist pole kadumisega seotud asjadega. Järgmisena kaobki jäljetult Mona, kuid tema surnukeha ei leita, mis annab politseile alust arvata, et ehk on naist võimalik päästa. 

Lõpp kisub liiga "seebikaks", liialt palju segaseid olukordi, mis minevikust välja tulevad ja mis asjaosaliste sõnul polnud kasulikud süüdlase otsimisel. Ka selles loos on autor väga hästi kõik kirja pannud, jälgi seganud ja hoiab lahendust viimase hetkeni saladuses. Paraku on see lahendus aga nii segane, et tekib küsimus, kuidas järsku selleni jõuti, mitte ükski asitõend ei näi viitavat antud suunas ja lõpp läheb väga kiirelt, ilma tagamaid selgitamata, süüdlase leidmiseni.

"Kas keegi kuuleb mind?" keskendub päris palju juba esimeses osas ("Enne kui on hilja") uurijate-Rebecca, Andersi, Martini, Karli-probleemidele, nende omavahelisele seotusele. Lisaks on meeskonnaga liitunud Pärnust uurija Maria, kes üritab end ametialaselt tõestada. Seetõttu oli kohati pisut igav lugeda, samas jälle on see eelis sellisele lugejale, kes alustabki lugemist teisest osast, infot väga puudu ei jää. Mina isiklikult oleks eelistanud kiiremat sündmuste käiku. Aga sellegipoolest, tasub lugeda, loodan, et ka järgmine osa on tulemas, sest lõpp annab aimu, et lisaks kuritegevusele peavad uurijad hakkama ka oma isiklikele suhetele rohkem tähelepanu pöörama ning leidma sealgi lahendusi, mis rahuldaks kõiki osapooli.

Hetkel veel küll arvamusi pole, aga hindeid on antud: Goodreadsis

neljapäev, 17. august 2017

Ketlin Priilinn "Enne kui on hilja"

Ma olen kuulnud päris palju kiidusõnu Ketlin Priilinna kohta, just lastekirjanduse autorina ning kuna olen võtnud omale eesmärgiks lugeda rohkem eestlaste raamatuid, läksin otsima ka Priilinna teoseid. Olen varasemalt lugenud ühte ta raamatut ja teadsin, et võin leida kindlasti ka midagi täiskasvanutele, eriline vedamine on muidugi see, et just krimiromaane. Haarasin kohe kaks raamatut, Rebecca Lindebergi sarja esimese "Enne kui on hilja" ja teise "Kas keegi kuuleb mind?". Esimene raamat on nüüd loetud ning aeg muljeid jagada.

Margareth Kivilaan läheb sõbrannaga linna kohtuma kui saab rongiga sõites kummalise kõne, mis ajab ta täiesti endast välja. Õhtul teatab ta elukaaslane Tanel naise kadumisest ning ka sõbranna Eveliniga kohtumisele Margareth, keda kutsutakse pigem Reedaks, ei ilmunud. Muidu alati täpse ja kohusetundliku naise käitumine tekitab omastes kahtlusi ning on alust arvata, et Reet on kadunud. Juba järgmisel päeval näeb prügiauot juht katki rebenenud prügikotis kätt. Sündmuskohale tulnud politsei tuvastab kiirelt, et tegemist on Margareth Kivilaanega, kes on võikalt tapetud. Kriminaalpolitsei asub küsitlema lähedasi, tuttavaid, kõik kinnitavad justkui ühest suust, et tegemist on väga sõbraliku naisega, kel justkui polegi ühtki pattu hingel ega oska aimatagi, kes võinuks Margarethi tappa. Paistab nagu uurimine hakkab tupikusse jõudma, ei ühtki niidiotsa, mis viiks süüdlaseni. Lõpuks hakkab ilmsiks tulema asju, mis esialgu lähedastele ei meenu.

Uurijate tuumiku moodustavad Rebecca, Anders, Martin ning Karl. Mõrva taustal saavad vähest tähelepanu ka nende eraelu- ja suhteprobleemid. Rebecca Lindeberg on hiljuti uurijana alustanud ning Margareth Kivilaane juhtum on tema esimene suurem ja tähtsam töö, milles ta tunneb, et peab end tõestama. Keeruliseks teeb olukorra naise jaoks armumine oma paarilisse Andersisse, samal ajal kui temast on sisse võetud hoopis Martin.

Lugesin Goodreadsist paar arvamust  ja need olid ülivõrdes (lisaks päris kõrge keskmine hinnang) , et tegemist on tõeliselt hea ja põneva kriminaalromaaniga, eriti veel Eesti autori kohta. Pean nõustuma. Ütlen ausalt, et mul ei olnud õrna aimugi, kes võiks olla süüdlane, millise lahenduse lõpuks jõutakse ja ükski mu kahtlus ei vastanud tõele. Ikka päris pingeline ja huvitav on lugeda kui lõpp pole põrmugi etteaimatav, üllatus viimse hetkeni. 

Jätkan kindlasti kohe järgmise osa lugemist ja loodan, et saan taas mõelda, et Eesti autorite sulest järjest ja järjest paremaid raamatuid ilmub. Lisaks proovin leida ka aega, et tutvuda Ketlin Priilinna lasteraamatutega, sest vaevalt needki kehvemad on, tundub, et tegemist on kirjanikuga, kes oskab kaasahaaravalt ja huvitavalt kirjutada.

Paar arvamust ja hinded Goodreadsist.
Osta Apollost või Rahva Raamatust.

esmaspäev, 14. august 2017

Gillian Flynn "Lõikepind"

Ma ikka ei suuda kaua lugeda midagi muud, kisub kohe selle põnevuse ja kriminaalsete lugude poole. Gillian Flynn on üks vähestest autoritest, kelle kõik hetkel eesti keelde tõlgitud raamatud olen läbi lugenud. Ma küll ei ole tohtult vaimustuses varasemalt antud autori loetud raamatutest, kuid siiski mõtlesin lugeda ka selle kolmanda saadaval oleva läbi. Pisut küll tagurpidi on mul see lugemine läinud, aga mis teha kui niiviisi nad ilmunud meil on. Nimelt on "Lõikepind", mida mina nüüd lugesin kolmanda, Gillian Flynni esikromaan.

"Lõikepind" on lugu ajakirjanikust, Camillest, kes saadetakse oma kodulinna, kus ta pole käinud 8 aastat, uurima kahe väikese tüdruku kummalist kadumist ja surma. Ann, kadunud ja leitud surnuna, hambad välja tõmmatud, üheksa kuud enne Camille Wind Gapi naasmist. Natalie, kelle otsingud alles käivad, on äsja kadunud. Camille loodab saada kiirelt looga ühele poole, et ei peaks jääma kauaks väikelinna, kust teda keegi ei oota, ei ta ema Adora, kasuisa Alan ega poolõde Amma. Paraku ei lähe kõik ootuspäraselt ning ta peab peatuma oma lapsepõlvekodus ema juures, kes temast justkui ei hooli ja näib tüdrukute surmast ülearu suures šokis olevat. Camilla kummalisena käituv poolõde Amma on aga nagu Wind Gapi ebajumalanna, kelle käske pimesi täidetakse ja kes naudib oma võimu, kuid koduseinte vahel on emale nunnu tütreke. Järjest enam hakkab kooruma sündmusi, mis ei heida Camilla eliitperele sugugi head valgust.

Ma ütleks, et "Lõikepind" on Gillian Flynni loetud raamatutest kõige parem, kõige kaasahaaravam, kiirem, põnevam ja võikam. Kõigis tema teostes on peategelasteks naised, kes on vaimselt haiged, see on peamine läbiv joon. Ja teiseks sarnasuseks mingisugune (haige) side perekonnaga. "Lõikepind" on kiire sündmuste arenguga, juba esimestel lehekülgedel hakkavad sündmused pihta. Tõsi, kogu esialgse loo taustal hargneb lahti ka minevik, mis mängib sama tähtsat ja kohati isegi tähtsamat rolli kogu sündmuste jadas.

Osta ApollostRahva Raamatust või kirjastusest Varrak.
Veel arvamusi: Goodreads

neljapäev, 3. august 2017

Clare Mackintosh "Ma lasen sul minna"

Ma olin meeldivalt üllatunud kui nägin, et Petrone Prindi kirjastuse poolt on tõlgitud Clare Mackintoshi "Ma lasen sul minna". Mitte sellepärast, et ma oleks enne eesti keeles ilmumist autorist või raamatust kuulnud, vaid mulle kuidagi väga on meeldinud, mõningate mööndustega, aga siiski, Petrone Prindi nime alt ilmunud raamatud ja üks põnevik ainult täiustab seda.

Peale emaks saamist lähevad mulle tohutult hinge raamatud, kus lastega midagi juhtub, eriti just väikelastega, vist emaduse "kutsehaigus". "Ma lasen sul minna" algabki just sellega, väike, viie aastane poiss kaotab oma elu autoõnnetuses. Juht põgeneb sündmuskohalt. Politsei hakkab lugu uurima, kuid kõik jookseb tupikusse, ühtegi tunnistajat ega asjalikku vihjet ei laeku, ema kaob jäljetult. Kriminaaluurija Kate jätkab looga tegelemist ka siis kui juba ülemustelt on tulnud käsk lõpetada. Ta suudab hoida ka oma kollegi Ray huvi piisavalt kõrgel, et mees soostub paluma luba, et avaldada meedias taas õnnetuse kohta infot, lootuses, et ehk keegi teab, kellelegi meenub. Imekombel ilmub välja mees, kes mäletab õnnetuse päevast midagi, lõngakera hakkab lahti hargnema.

Raamat on jaotatud kaheks osaks. Esimene osa on justkui õnnetus ning selle tagajärgede hääbumine. Politsei veel vaikselt küll hoiab toimunut uurimisel, kuid mitte avalikult. Lapse emast pole jälgegi ning süüdlasest ammugi mitte. Tekib tunne nagu loeks raamatut, mille algus on sama, aga kaks tegevusliini liiguvad täiesti erinevas suunas, eeldatavalt ühise lõpu suunas.
Teine osa on juba põnevam ning siin ei julge ma midagi mainida, sest igasugune kirjeldus võib olla liialt reetlik. Minul tekkis teise osa alguses täielik segadus, et mis asja, lausa lugesin esimesed paar peatükki uuesti läbi, sest tundus nagu oleks midagi olulist tähelepanuta jäänud.

Olin Clare Mackintoshi "Ma lasen sul minna" kohta kuulnud vaid head, lugenud kommentaare, kus ei hoitud tagasi kiidusõnadega ning raamatu kaas on ka täis erinevate krimiautorite positiivseid arvamusi. Ma pean ühinema nendega. Tõesti põnev, huvitav sündmuste kulg, isegi ootamatu, täiesti ettearvamatu viimase peatükini. Ma sõna lugesin raamatu läbi ühe jutiga läbi, lihtsalt ei suutnud ega tahtnud käest panna, just raamatu teises osas.
Loodan üsna pea lugeda ka Mackintoshi raamatut "Ma näen sind" ja ootused on igatahes kõrgeks seatud. 

Veel arvamusi: Goodreads

teisipäev, 1. august 2017

Hannes Võrno "Missioon"

Mulle meeldib Hannes Võrno, tõsi küll, peamiselt Kreisiraadiost, ema-Strömina või siis "Ken, Kevin sööma!" hüüdmas. Ise ma Võrnot Facebookis ei jälgi, aga sageli vilksatavad kellegi poolt "laigituna" tema postitused minu esilehel ning needki on alati läbimõeldult ja arukalt kirjutatud, mitte suvaline lahmimine. Kuigi raamat "Missioon" pole isegi ligilähedale Kreisiraadiole või muule säärasele pullitegemisele, otsustasin siiski läbi lugeda.

Mingit sisukokkuvõtet oleks ülearune teha. Mis siin ikka ümber kirjutada-Afganistanis poole aasta jooksul peetud päevik. Kord tõuse, kord mõõne, kord paremad, kord kehvemad päevad. Kui ma olin läbi lugenud umbes veerand raamatust, siis jäi mulle silma väga sage armastuse avaldamine oma perele, sealhulgas naisele, Hälile. Ma pole kuu pealt kukkunud ja ikka pisut olen näinud siin-seal Hannes Võrno lahkumineku saaga pealkirju, kuid kordagi polnud avanud ühtki artiklit. Võtsin kätte ja googeldasin, et mis värk siis ikkagi on ja tuli välja, et see sama raamat, "Missioon", on räme lähedaste mustamine. Ise mõtlesin, et mis asja, kuidas? Kas ma loen erinevat raamatut? Sage kirjavahetus ja telefonikõned, pea iga päeviku sissekande lõpus ainult soojad sõnad pere suunas, kus on siis see avalik mustamine? Olgu, mõned kohad küll olid sellised, mis just ei ülistanud naist ja poegi, kuid minu kui võõra inimese jaoks ei midagi kohutavat.
Pigem oli häirivam lugeda tihti korduvat kontingendi ülema ja kaplani kritiseerimist. Ma ei leia, et Võrno oleks kellegi suhtes tohutult ülekohtune olnud, vaid hoopis ise ennast avalikult "alasti kiskunud" ja oma sisemised heitlused ilmarahvale ette laotanud.

Sageli selliseid päevikuvormis raamatuid lugedes on mulle tunne nagu ületaks mingi isikliku piiri, kas ma ikka peaksin lugema, samas kui on avalikustatud, siis ei peaks ju mina lugejana pead murdma selle üle, mida ja kui palju endast autor raamatusse kirjutanud. Hannes Võrno justkui otsiks oma kohta siin maailmas, pidevad meelemuutused, igatsus millegi järele, mida ei näi kuskilt saabuvat.

Ja kuigi ma kahtlen, kas Hannes Võrno oma eluõhtul uhkusega vastu rinda taob ja peab "Kreisiraadiot" parimaks saavutuseks, siis kahtlen, kas raamat "Missioongi" esikoha vääriline on. Jah, missioon ise, seda küll, kuid raamat oli pisut negatiivse alatooniga, kuigi samas näis nagu Võrno siiski oleks uhke Afganistanis käigu üle- "Hakkama sain!"
Õnneks või kahjuks ei suutnud, see raamat minu arvamust Hannes Võrnost muuta, pisut küll kõigutas, aga pean teda siiski üheks asjalikumate sõnavõttude ja arvamustega meheks, kes ka vajadusel oskab nalja teha.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreads.