neljapäev, 19. oktoober 2017

Mart Sander "Lux Gravis. Raske Valgus"

Ma ei ole küll suurem asi ulme lugeja, aga olles hiljuti lõpetanud Mart Sander "Litsid" ning nägin, et tal on uus raamat "Lux Gravis. Raske valgus", tegelikult oleks õigem öelda eesti keelde tõlgitud, siis laenutasin selle. Ma ei olnud väga palju varem kuulnud sellest raamatust, aga need vähesedki kuuldused olid ülimalt positiivsed. Ja mulle tohutult meeldib Mart Sander, äärmiselt andekas inimene, siis suure tõenäosusega kaotada ei ole midagi. 

"Lux Garvis. Raske valgus"-pimedus, mis pimestab pimeduse. Kogu tegevus toimub neljas ajajärgus, aastatel 383, 1037,1691 ja 2345, mille vahemik on täpselt 654,321 aastat. Kõiki neid ühendab Kivi, mida varjatakse ja kaitstakse. Kivi, mis asub krüptis ja kus lugejad käivad ülekandjatelt saamas sõnumeid, keda Raske Valgus peegeldab. Aastal 383 on Kivi koopas, 1037 ja 1691 aastatel on kivi kaitseks klooster, milles on tegevus äärmiselt salajane ja organiseeritud. Aastal 2345 on Kivi kaitseks Keskus, mis on väga utoopiline ja vanad kloostrimüürid on kaetud võimsa tehnikaga. Meistrid, agendid, ohvitserid, kõik nad elavad selle nimel, et saada sõnumeid, neid tõlgendada. Aga mitte kõik ei suuda viibida krüptis, mõnel jääb õhust puudu, hakkab ninast verd jooksma või silmad kipitama, Kivi juurde pääsevad ainult valitud. Mis aga juhtub siis kui on reetur? Kui kõik, kes peaksid ühise eesmärgi suunas liikuma ja elama, ei teegi seda päriselt, vaid loodavad leida mingit teist tõde? Et tulevikust ja minevikust saadetav info on ainult illusioon? 

Peamine ja olulisem sündmustik toimub aastal 1691, mis viib kõik lõpplahenduseni, aga teised ajajärgud ja neis toimuv toetab kõike seda. Mulle isegi oleks meeldinud kui seda päris utoopilist aastat 2345 oleks pisut rohkem olnud.

Usun, et nii mõneski võib tekitada kahtluse, et kas ja kui hea raamat "Raske Valgus" on. Tegelikult ma isegi kartsin, et ehk jääb mulle liiga keeruliseks ja raskeks. Praegu oma kokkuvõtet vaadates näen ka, et siin olen vist kasutanud ohtralt numberid ja seda kõike pole nii lihtne haarata. Kui aga algusest peale kohe mõttega lugeda, saada süsteemile pihta, siis ei ole midagi hullu. Tegelasi on palju, aga kui kohe ära selekteerida, et kes ja mis nimed, millises ajajärgus on, siis lihtsam. Mul jäi pisut siis toppama kui läks päris füüsikaks, lugesin mõnda lehekülge korduvalt üle. Ning tegelikult on raamatu lõpus lisa, kus on lähemalt lahti seletatud tegelasi, ehk on abiks kui lugeda see kõigepealt läbi ja siis alustada algusest.

Mulle näib, et "Lux Garvis" on saanud oluliselt vähem tähelepanu kui Mart Sanderi "Litsid". Ehk seetõttu, et puudub nii intrigeeriv pealkiri? Või siis sellepärast, et tegemist ei ole ju nö värske raamatuga? "Lux Gravis. Raske Valgus" on algselt kirjutatud inglise keelsena ning ilmunud limiteeritud tiraažis aastal 2008. Kui on aega süveneda ja kaasa mõelda, siis tasub lugeda.


Otse kirjastusest Paradiis
Osta: Rahva Raamat või Apollo
Veel mõni arvamus: Goodreads

teisipäev, 17. oktoober 2017

Rachel Abbott "Maga hästi"

Kohe kui ma nägin esimesi arvamusi Rachel Abbotti raamatu "Maga hästi" kohta ja kiirelt Goodreadsis kohe lugemislisti lisasin, nägin, et tegemist on sarja kolmanda raamatuga. Uus kiire otsing ja tulemuseks see, et antud autori ainuke eesti keelde tõlgitud teos. Mis siis ikka uudishimu sai võitu ja kuna raamatuid tõlgitakse ikka vastavalt lugejate nõudlusele, siis ehk annan minagi sellesse väikese panuse, et Rachel Abbottilt saaks veelgi lugeda eesti keeles.

"Maga hästi" on kohutav lugu Olivia Brookesist ja tema perest. Olivia kaotas oma esimese mehe, tütre isa Danushi ja vahetult peale mehe kadumist, surid tema vanemad õnnetuse tagajärjel. Kõigi nende traagiliste sündmuste ajal ilmub naise ellu Robert, mees, kes on äsja ostnud Olivia ja Dani ühise kodu, mille naine maha müüs kui lapsega kahekesi jäi. Lisaks oma sõprusele ja toele pakub Robert naisele kõike, mida ta parasjagu vajab, Olivia kolib tagasi oma müüdud koju ning üsna pea palub mees ta kätt. Olivia, uskudes vaid parimat nõustub, nende pere täieneb kahe lapse võrra. 
Peale seitsme aastast kooselu on ühel päeval mees lastega kadunud, naine kutsub politsei ning teatab oma pere kadumisest. Robert ilmub välja ning väidab, et ta oli naisega kokku leppinud, et läheb lastega üksi reisile, jättes mulje nagu oleks Olivia ise unustanud nende omavahelised kokkulepped. Politseile jääb kogu olukorrast kummaline mulje ning kaks aastat hiljem peavad nad taas külastama Brookeside maja, seekord on helistajaks Robert, tema naine ja lapsed on kadunud. Peale esimesi ülekuulamisi uurijate poolt, on selge, et kuskil on mingi viga, miski ei klapi, aga kas ja kes kui palju valetab? Uurija Tomile on Olivia tuttav tema eelmise mehe kadumise ja vanemate surma ajast, teine uurija, Becky on uus ning neile mõlemile näib, et siin on rohkem saladusi kui lahendusi. Järjest enam peavad hakkama uurijad hakkama otsima vihjeid ja ka aastate tagused sündmused vajavad uuesti üle kontrollimist. Kogu loos on üha enam segadust tekitavaid asjaolusid ning Roberti kodust lahkumine teeb kõik veel raskemaks.

Politsei hakkab jõudma tõe jälile ning see ei ole absoluutselt selline, mida nad vähimalgi määral oodanud oleks. Kõik hakkab justkui kiht kihi haaval lahti kooruma, aga sellegipoolest on veel liiga palju lahtiseid otsi ja ka uurimise käigus leitavad asitõendid viitavad sellele, et tegemist ei ole sugugi lihtsalt kadumisega ja nad peavad väga kiirelt tegutsema, et rohkem ohvreid ei oleks.

Iroonilisel kombel on raamat pealkirjaga "Maga hästi" täpselt selline, mida ei suuda lihtsalt käest panna ka siis kui kellale vaadates tean, et oleks tagumine aeg katkestada ja magama minna. Tohutult kaasahaarav ja iga lausega tekib üha enam soov teada, mis edasi juhtub ja millise lõpplahenduseni see keeruline uurimine jõuab. Kas Robert on tõesti süüda ja uurijad peavad ajaga võidu "jooksma", et leida Olivia lastega?

Nagu juba mainisin, siis ma väga loodan, et Rachel Abbotti raamatuid veel lugeda saan, ma olen kehv inglise keeles lugeja ja seetõttu jään ikka ootama eesti keelseid tõlkeid. Esmalt juba sellepärast, et näib nagu oleks uurija Tom Douglasel, kelle järgi on ka sarjal nimi, oma lugu, mis võib areneda väga põnevaks. "Maga hästi" on kolmas antud sarja raamat ning selles murtakse sisse Tomi suvemajja ja otsitakse tema surnud venna Jacki isiklikke dokumente. Paraku on jääb see hetkel kuidagi poolikuks, teadmata täpsemat eellugu. 

Racheli Abbotti "Maga hästi" on järjekordne raamat, mida ma julgelt soovitan, väga hästi ja huvitavalt kirjutatud, sündmuste käik detailselt läbi mõeldud ja parajalt närvesööv, et raske on jätta lugemata ja peale lõppu on kuidagi tühi tunne, nagu midagi äärmiselt olulist oleks otsa saanud. 

Osta Apollo. Rahva Raamatus ei ole hetkel saadaval.
Veel arvamusi Goodreads


esmaspäev, 9. oktoober 2017

Jo Nesbø "Nahkhiirmees"

Ma juba ükskord laenutasin Jo Nesbø raamatu, aga viisin selle lugemata tagasi, sest avastasin, et tegemist on sarja seitsmenda osaga ning mulle on alati meeldinud lugeda kõiki raamatuid järjest, isegi kui see ei ole nö kohustuslik. Seejärel jäi pikem paus sisse, sest mu raamatusoovide nimekiri on nii pikk ja nähes kui palju on Nesbø teoseid eesti keeles ning juba ette teades, et ma ei piirdu vaid ühega, siis mõtlesin, et sellele kuradile ma veel sõrme ei anna. Lõpuks ma murdusin ja mõtlesin, et ma ei saa ju ometi olen viimane krimiromaanide lugeja, kes ei ole lugenud Nesbøt. Alustasin aga otsast peale, "Nahkhiirmees" sai kaasa haaratud.

"Nahkhiirmees"  on Harry Hole sarja esimene raamat, mille tegevus toimub Sydneys, kuhu uurija saadetakse, sest mõrvatud on Norra naine Inger Holter. Harry saab oma panuse uurimisse anda koos kohaliku uurija Andrew Kensingtoniga, kes on tuttav ja teatud ringkondades, kus võiks leida inimesi, kellelt saada infot mõrva kohta. Harry kohtub tänu Andrewle kummaliste inimestega, tsirkuseartistist homoseksuaal Otto, poksija Toowoomba, diiler Evans White ja prostituudid, kõigil neil justkui näib olevat mingi seos selles loos. Kas ja kuidas tunneb üks Sydney politseiuurija nii palju kahtlaseid inimesi? Mis on see, mis neid ühendab? Lisaks mõrva uurimisele Harry Hole armub, Inger Holteri töökaaslasesse, Birgittasse, kes on samuti tuttav juba eelnevalt nimetatud inimestega. Kõigi sündmuste koosmõjuna langeb Harry oma minevikupahede küüsi ja see toob kaasa lisaks tööalastele probleemidele ka isikliku elu jamad. Kõik on ummikusse jooksmas ja Sydney uurijate andmetel on Hole naasnud Norrasse, aga kui mees ilmub välja oma teooriaga, toob see taas uut lootust lahenduse leidmiseks.

Tahaks kohe rohkem kirjutada, aga arvan, et see paljastaks liialt palju, sest mulle endale oli kogu sündmuste jada äärmiselt huvitav jälgida, mitte ainult oodata mõrvarini jõudmist. Kõik on äärmiselt segane ja põnev, ei näi nagu olevat ühtki lahendust ja järjest keerulisemaks läheb. Kellel on motiiv? Kas on alust kahtlustada sarimõrvarit? Just siis kui lahendus paistab nii lähedal olevat, tekivad uued takistused. Kas politsei on olnud koguaeg valedel jälgedel või viivad siiski lõpuks kõik teed ühte kohta?

Mul on hea meel, et ma siiski otsustasin lõpuks leida selle aja, mil hakata Nesbøt lugema, sest tegemist on tõesti väga kaasahaaravalt ja põnevalt kirjutatud raamatuga. Loodan, et ei pea pettuma sarja järgedes ja ausalt öeldes ei ole mul vähimatki alust seda karta. Ning ma usun, et on hea mõte alustada siiski esimesest osast, sest Harry Hole mineviku kohta on avaldatud nii palju infot, mis võib olla aluseks, et saada aru uurija edasistest tegudest sarjas. Ei jõua ära oodata, mil kodus olevad raamatud loetud saavad ning järgmist Jo Nesbø kirjutatut lugema saan hakata ja mitte ainult krimisarjas, vaid ka lasteraamatud on huvipakkuvad. 

Veel arvamusi: Goodreads
Osta: ApolloRahva Raamat 



esmaspäev, 2. oktoober 2017

S.K. Tremayne "Külmakaksikud"

Ma olen viimasel ajal lugenud päris palju raamatuid puhtalt mõne loetud arvamuse, soovituse pärast ning nii mõnelgi korral pettunud. Jah, on ka päris häid pärleid, aga siiski mitte valdavas enamuses, põhjus on lihtne, neist ükski pole olnud mulle meelepärane ja esimene valik just žanri osas. Läksin nüüd raamatukokku ja seisin konkreetselt põnevike riiuli ette ja hakkasin tuttvaid pealkirju otsima. Esimesena jäi silma S.K. Tremayne "Külmakaksikud", kiire pilt tagakaanel olevale tutvustusele ja sobis.

Sarah ja Angus on kaotanud õnnetuse tagajärjel ühe oma kaksikutest tütardest-Lydia. Ellujäänud tütar Kirstie tuleb aga üle aasta hiljem lagedale teatega, et tema on hoopis Lydia ning Kirstie on surnud. Sarah asub selle kohta tõendeid otsima, proovides Anguse eest kõike saladuses hoida, et teda mitte ärritada. Perekond loodab leida pääseteed ja uut algust kolimisest. Angus on vanaemalt saanud pärandiks saare, millel asub ainult majakas ning majakavahi majake. Sarah loodab, et kõik uus on ka tütrele hea ja toob selgust nende ellu. Kõik aga näib minevat hoopis vastupidi, mitte miski ei laabu, ilus saareke, lummavad vaated, aga maja vajab tohutult tööd ja remonti ning rahavarud aina kahanevad. Ka Kirstie uude kooli minek ei suju kuidagi, pigem saab sellest kohutav tagasilöök kogu perele. Lisaks Sarah saladusele kannab ka Angus endaga saladust, mida ta ei suuda kellelegi rääkida, ta küll usaldab oma sõpra Joshi, aga tedagi mitte täielikult. Kõik sündmused tekitavad üha enam lahkhelisid mehe ja naise vahel ning nad ei suuda enam kõike koos hoida.

Lõpp ootamatu ja üllatav, ma mõtlesin küll lugemise ajal välja mõned võimalikud variandid, aga ükski neist ei pidanud kaugeltki paika. Kogu sündmuste käik keerleb tütre identifitseerimise ümber, kas tõesti tegid vanemad, eriti just ema nii ränga vea, et matsid maha tütre, kes tegelikult on elus? Kumb on elus, Kirstie või Lydia? Kuidas seda tõestada kui kaksikud olid kõiges üksteise koopiad, mitte ühtegi silmaga eristatavat erinevust. Kõige taga on aga hoopis suuremad saladused kui esmalt arvatagi oskaks.

Tõesti üla pika aja raamat, mida ma lugesin nii huviga, et raske oli käest panna. Väga hästi kirjutatud, kaasahaarav ja põnev. Mitte võigas, pigem isegi leebe, tegelasi ei ole palju, kerge jälgida. 
Mõistlik ikka jääda oma lemmikute juurde ja leida üha uusi huvitavaid raamatuid.

Osta: Apollo või Rahva Raamat
Veel arvamusi: Goodreads



neljapäev, 28. september 2017

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

Ma ei ole väga tuttav Shakespeare loominguga, tean pealkirju ja tuntumate teoste sisu, aga mulle isegi ei meenu, et ma kooliajal kohustusliku kirjandusena oleks. Seda huvitavam oli kui minu üks kunagisi lemmikuid, Jeanette Winterson, jutustas "Talvemuinasjutu" ümber kaasaega.

"Sel pikal ajal" algab lühikese kokkuvõttega originaalteosest ning juba ainuüksi selle põhjal võin järeldada, et tegemist on üldjoontes väga sarnase ümberjutustusega. Koht ja aeg on teised, isegi nimed on samad.  Näib, et minu kokkuvõte on siinkohal üleliigne, aga ma siiski kirjutan, et kasvõi endal oleks hea hiljem lugeda.
Leo, edukas ärimees, on tohutult armukade oma abikaasa MiMi ja lapsepõlvesõbra Xeno peale, kahtlustades et neil on suhe ning rase naine ei ootagi tema last. Mees on armukadedusest täielkult pimestatud ja näeb igas asjas tõestust oma kahtlustele ega kuulagi kedagi, kes üritab vastupidist väita. Lõpuks läheb Leo oma tegudes täiesti pööraseks ja haub kättemaksu nii MiMile kui ka Xenole. Peale lapse sündi on mees veendunud, et tegemist on Xeno lapsega ja ta laseb aednikul beebi minema viia. Kahjuks aga ei jõua laps Xeno juurde ning aednik tapetakse. Aastaid hiljem viib aga elu kõik asjaosalised taas kokku.

Kuna tegemist on muinasjutuga, väga tänapäevasega, siis on lõpp õnnelik, isegi õnnelikum kui originaalteoses. Ma väga palju ei julge siin targutada, et kas ja kuidas, sest ega ma algteksti ju päriselt lugenud pole, aga ikkagi tundub olevat väga hästi kirjutatud lugu. Ma muidugi hetkekski ei kahelnud Jeanette Wintersonis, aga pisut hirmutas see Shakespeare. Nüüd võib isegi juhtuda, et loen vaba aja tekkimiselt tõesti mõne Shakespeare näidendi läbi.

Varrak on tulnud välja tõeliselt ägeda sarjaga "Hogarth Shakespeare". Ma arvan, et tänu sellele jõuab tunduvalt rohkemate inimesteni Shakespeare looming. Isegi minusugune, kes loeb päris palju, ei ole leidnud aega ja ehk ka tahtmist, et lugeda mõnda luulevormis lugu. Juba päris põnevusega ootan näiteks samas sarjas ilmuvaid raamatuid Gillian Flynnilt Ja Jo Nesbolt. Hetkel on juba olemas eesti keelde tõlgituna Howard Jacobsoni ümberjutustus "Shylock on mu nimi".


Osta otse kirjastusest Varrak või raamatupoest: Rahva Raamat või Apollo
Veel arvamusi: Goodreads

teisipäev, 26. september 2017

Maarja Kangro "Klaaslaps"

Maarja Kangro "Klaaslapse" kohta olin ma eelnevalt nii palju arvamusi lugenud, kõik seinast-seina, kord positiivsed, kord negatiivsed. Ja ma kartsin seda raamatut! Mõtlesin, et loen vaid siis kui see mulle nö ette satub ja ise sihilikult ei otsi. Aga just siis kui ma olin peaegu unustanud, jäi see silma ja ma ikkagi laenutasin. Õnneks ikka paraja portsu teisi raamatuid veel ja see andis mulle viivitamise aega juurde, kuni ühel hetkel oli "Klaaslaps" ainuke lugemata raamat. Mõtlesin siis, et mis see ikka nii hullu olla saab, mitte keegi ju ei sunni mind lõpuni lugema kui ma ei taha või ei suuda ja alustasin.

"Klaaslaps" on autori autobiograafiline raamat, lapse kaotusest. Õigem oleks isegi öelda laste, sest kuigi väga varases raseduse järgus ei peeta veel loodet lapseks, on siiski naisele ta juba keegi-laps. Ma isegi oska nagu päris hästi kirja panna lühikest kokkuvõtet, sest kõik kipub segunema sellega, mis mina arvasin ja mõtlesin kui lugesin. Kohutava uudise teada saamine looteanatoomias, raseduse katkestamise otsus, eelmise raseduse meenutamine ja katkemine. Kõige keskel mõned poliitilised arvamused, just nimelt raamatu keskel, algab ja lõpeb "klaaslapse" kaotamisega. Ma usun, et kui oleksingi lugenud ainult neid detailseid päevikuvormis kirjapanekuid raseduse katkestamisega, oleks see raamat olnud minu jaoks sügavama tähendusega. 

Ma ei oska itaalia ega ka saksa keelt, vene keelega saan kobamisi hakkama ja seetõttu mind pisut segasid need võõrkeeltes dialoogid, pikemad tekstid oleks võinud olla tõlgitud ning lühemad all märkusena eesti keeles. Olen mugav lugeja ja kui loen oma emakeeles, siis tahan kogu raamatu ühes keeles loetud saada, mitte peas oma kohmakaid tõlkeid mõelda ja ehk kaotada ka asja mõttest seeläbi.

Kartsin seda raamatut vist liialt. Arvasin et ühelt maalt ma nutan ja mõtlen kogu sellele traagikale, kuidas hõlpsalt saavad lapsi naised, kes neid ei tahagi ja need, kes pingutavad, soovivad, ootavad, jäävad emaks olemise õnnest ilma. Aga "Klaaslaps" ei olnud minu jaoks sugugi pisarakiskuja, pigem reaalne, valu ja viha, mitte hala ja itk. 

Kuigi raamatu teema on traagiline ja veel autori enda elust, ei pea panema kõigi lugejaid kaasa noogutama ja kiitma. Jah, kirjutaja võib kasutada täpselt sellist stiili nagu tahab või ropendada palju tahes. Aga lugeja ei pea jätma kõrvale kõike häirivat ning kiitma vaid sellepärast, et lapsekaotus on kohutav. Kui Maarja Kangro on otsustanud oma loo raamatuks kirjutada, siis usun, et ta oli valmis ka võimalikuks kriitikaks ning mitte ükski negatiivne arvamus või halb sõna ei pisenda tegelikult tema läbielamisi. Usun, et "Klaaslaps" tekitab igas lugejas erinevaid mõtteid ja emotsioone, see on nii isiklik teema, et vaidlema minna, kellele siiski rohkem õigus.

Lisaks arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.



neljapäev, 21. september 2017

Nicola Yoon "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel"

Nicola Yooni raamat "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" on taas raamat, mille ma valisin pealkirja järgi,lugesin küll põgusalt tagakaanelt tutvustust ja piisas. Tõesti, ei ole minu esimene valik, esmalt seetõttu, et ma ei ole selle raamatu sihtgrupp-noortekirjandus ning teiseks ei suuda ma enam oluliselt hästi kaasa elada imeilusale loole. Sellest hoolimata köitis mind pealkiri, kuidagi mõtlemapanev.


"Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" on lugu Madeleinest, kes põeb immuunpuudulikkust, kõik võib olla surmav. Tüdruk peab elama oma steriilses kodus, kus on õhk ära filtreeritud, et mitte miski ei ohustaks teda, ühtegi külalist pole lubatud ilma rangete kontrollideta. Juhtub aga see, mida oodata oligi, Madeleine armub naabermajja kolinud Ollysse, kuid ei nad ei saa suhelda ja kohtuda nagu tavalised teismelised. Internetis suheldes kasvab üha enam noorte soov kokku saada, päriselt. Madeleine palub oma hooldajalt Carlalt teenet ning salaja, ilma ema teadmata, käib Olly tüdrukul külas. Ainsaks tingimuseks, et nad ei tohi üksteist puutuda. Juhtub see, mida karta oligi, ema saab teada tütre armumisest ja seab talle rangema korra, ka internetikeelu. See kõik viib Madeleine ühe pöörase otsuseni.

Lõpp oli isegi pisut üllatav. Ma ootasin midagi tohutult traagilist, kuid ei ja ma isegi ei tea nüüd, kas see oleks olnud kuidagi parem. Ma arvan, et antud teema osas oleks saanud tunduvalt sügavama raamatu kirjutada, aga jällegi, ma ei ole selle teose sihtgrupp. See ongi noortekirjandus, lihtsalt ilus ja õnnelik lugu. Minu ootused olid kõrgemad ja need ajas nii kõrgeks "Elu helged paigad" autori Jennifer Niveni lause esikaanel-"See raamat murdis mu südame". Olles hiljuti lugenud Niveni raamatut, mis samuti oli noortekas, lootsin midagi taolist, midagi mõtlemapanevamat.


Raamatud, mida ma loen on jämedalt kahte tüüpi, need, mis ma loen lihtsalt läbi need, mida ma igale soovijale kiidan ja lugeda soovitan. Nicola Yooni "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" jääb sinna esimesse kategooriasse, armastuse lugu, mille järgi ma oleks 15 aastat tagasi õhanud, on nüüd lihtsalt üks armas lugu. Mind isegi pisut häiris selle raamatu "peatükkide" ülesehitus, samas tegi see lugemise kergemaks. Kord vestluse dialoog, siis mõni illustratiivne-informatiivne lehekülg, märkused ja siis klassikalised peatükid. Kiire lugemine, aga võtab raamatu "sügavust" vähemaks.
Seega kui oled 15-aastane ja elu tundub kurb ja mõttetu, siis loe!

Või raamatupoest: Rahva Raamat või Apollo
Veel arvamusi:Goodreads