laupäev, 29. detsember 2018

Piret Tali "Minu Pärnu"

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll.
Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.
Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end
 turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu.

(Tutvustus raamatu tagakaanelt.)

Ma lugesin paar aastat tagasi läbi praktiliselt kõik "Minu"-sarja raamatud, kuid see jäi kuidagi soiku, ei mäletagi enam, mis selle põhjuseks olla võis. Haarasin raamatukogust reisile kaasa "Minu Pärnu", ehkki olin lugenud siit-sealt, et tegemist ei ole sarja parima raamatuga ja kohati isegi negatiivseid arvamusi, tundus mulle paslik alustada taas selle sarja lugemist just antud raamatuga. Pärnu ei ole minu kodulinn, ses mõttes et ma ei ole seal sündinud, samuti ei ole see ka mu elukoht enam, kuigi haldusreformi järgselt on mu koduses aadressis nimetus "Pärnu linn". Ma olen elanud praktiliselt kõigis Pärnu linnaosades, välja arvatud Raekülas, kust on pärit raamatu autor Piret Tali. 

Alustasin lugemist üsna skeptiliselt, just nimelt nende (eel)arvamuste tõttu, mida olin lugenud. See raamat ei ole mitte kellegi teise kui ainult autori Pärnu, liiga isiklik ja ei anna võõrale linna kohta suurt midagi. Jah, Pärnu ajaloo kohta küll pisut, kuid seegi on põimitud autori või tema lähedaste tegemistega. Näiteks koolid, ma ei ole siiani aru saanud Pärnu koolidest numbrite järgi, tean neid vaid praeguste nimede järgi ja vaevalt need nimedki praegu mitte kohalikele midagi ütlevad.  Samas osa sellest nö negatiivsest ka kohati minu jaoks raamatu tugevaim pool. Ma kolisin Pärnusse suht suvaliselt 2005 aastal, olin seal nagu turist võõras linnas ja hakkasin uudistama, nüüd 2018 aastal on see tohutult muutunud, kõigest 13+ aastat ja lugedes "Minu Pärnut" läbi autori mälestuste, tekkis mu silme ette pilte kolmest erinevast Pärnust, minu esimesed muljed, praegune Pärnu ja Piret Tali Pärnu, mõned asjad isegi ühtisid. Ai, pisut ikka nurisen veel, pildimaterjali osas, oleks meelsamini vaadanud pilte Pärnust, mitte autori lähedastest. 
Kardan, et minu arvamust raamatust mõjutab enim see, et ma olen Pärnusse sisse rännanud, see linn on mulle küll tuttav, kuid ei ole päris "minu linn". Need, kellel on tekkinud mälestused Pärnust autoriga samal ajal, loevad raamatut totaalselt erineva pilguga, ei teki neid emotsioone raamatus kirjeldatud kohtadega ja oleks võib-olla rõhku pannud hoopis millelegi muule. Ning need, kes ei ole Pärnuga kuidagi seotud, neile jääb see raamat lihtsalt kaugeks, selles on minimaalselt juttu praegusest Pärnust, mida seal teha või kuhu minna. Näiteks neile, kes käivad Pärnus harva, ei teki mingeid seoseid autori kirjeldatud kohtade või hoonetega. Ilmselt oleks hoopis teistsuguse raamatu Pärnust kirjutanud inimene, kes ei ole sealt pärit. 

Iga "Minu"-sarja raamat on ise nägu ja erineva stiiliga, see ongi antud raamatute puhul iseloomulik ja mõni on tugevam, mõni nõrgem, aga kõigi puhul võiks öelda ühise nimetajana, et tegemist on kerge ajaviite lugemisega. Selleks, et riigist või linnast objektiivsem arvamus tekiks, ei piisa ainult ühe inimese kirjutatud raamatust. Piret Tali "Minu Pärnut" soovitan lugeda endasugustel, kes Pärnusse on mingil hetkel elama asunud ja on huvitatud linna ajaloost, kuid mitte ainult faktidest, vaid kellegi isiklikust loost. 

Loe katkendeid raamatust ja osta Petrone Prindi kodulehelt: "Minu Pärnu"

laupäev, 28. juuli 2018

Holly Seddon "Püüa mitte hingata"

Alex Dale on omadega puntras. Ennasthävitav elustiil on talle maksma läinud abielu ja ajakirjanikukarjääri. Talle on jäänud vaid harjumused: hommikune jooksmine, kuni keha valutab, siis mõni tund hajevil tööd, kuni minevik temast võitu saab ja teda põhja veab. Iga päev on justkui vee peal kõndimine ja iga öö nagu uppumine. Aga siis avastab Alex artikli jaoks intervjuusid tehes Amy Stevensoni. Amy Stevensoni, kes oli kuni hetkeni, kui ta pärast armutut kallaletungi teadvusetuna leiti, üks täiesti tavaline väikelinnas elav tüdruk. Amy Stevensoni, kes on maailmast unustatuna viisteist aastat koomas olnud. Amy Stevensoni, kes – arstide teadmata – on oma keha vang, teadvusel, ent halvatud, ning kes elab uuesti läbi mineviku sündmusi.
Peagi kuuluvad Alexi päevakavasse ka haiglakülastused ning seejärel rünnaku algsete kahtlusaluste küsitlemine. Aga portreeloost saab ajakirjaniku kinnisidee. Kuidas lahendada kuritegu, kui ainus tunnistaja pääses küll eluga, kuid ei saa ütlusi jagada? Suutmata loobuda kujuteldamatu tõe paljastamisest, taipab Alex, et ta ei aja taga vaid head lugu – ta otsib lunastust.
(Kirjeldus raamatu tagakaanelt)

Mõni raamat on selline, mis juba ainuüksi pealkirjaga lausa kutsub lugema, üks neist on Holly Seddoni "Püüa mitte hingata". Ma olin näinud Facebooki raamatugrupis seda pidevalt loetavat ja arvamusi, millest ma ühtegi polnud lugenud rohkem kui paar rida, sest kardsin liiga palju teada saada.
Üsna veider, et raamatu kaanel on eraldi ära märgitud, et unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud, sest just nimelt raamatuga "Tüdruk rongis" leidsin mitmeid ühiseid jooni. Näiteks kasvõi peategelane ise, alkohoolikust naine, kes on mehega lahku läinud ja mees on eluga edasi liikunud, samas naine pole sugugi suhtest üle saanud. Lisaks see, et kumbagi raamatu puhul ei ole tegemist kriminaalromaaniga, vaid naised ise üritavad jõuda tõeni. Seega ei, mul ei ununenud "Tüdruk rongis" ja samuti ei tekkinud mul seda tunnet, et raamatut on võimatu käest panna. Samas, olgem ausad, ikka väga paljudest krimkadest ja põnevikest võib leida kattuvaid sündmusi.
Mulle küll meeldis " Püüa mitte hingata", kuid see jäi kuidagi liiga pinnapealseks. Mitte ühegi raamatu tegelase või sündmuse kohta ei saanud ma süvitsi midagi teada, oli vaid välja toodud kõige olulisem ja selle baasil lugu kirjutatud. Ma ei saa küll kuidagi öelda, et see mind segas, kuid selle loo oleks saanud kirjutada tunduvalt pingelisemaks ja põnevamaks kui lugejale oleks rohkem infot ette söödetud. Selle liigse puudumine tegi aga raamatu tõesti kergesti loetavaks ja jälgitavaks, ei tekkinud kordagi lugemise ajal mõtet, et oot-oot, kas mul on jäänud midagi kahe silma vahele. 
"Püüa mitte hingata" oli küll piisavalt huvitav, oleks saanud veel kirjutada väga-väga õnneliku lõpu ka, sellele lihtsalt õnnelikule lõpule. Siinkohal ei saa pikemalt peatuda, vastasel juhul avaldaks ma liiga palju raamatu kohta. Tegemist on sellise raamatuga, mille kohta ma ütleks, et lugeda tasus, aga soovitada nii väga ei julge ja uuesti ei loeks. Või tegelikult, soovitaks ikka, neile, kes väga võikaid ja detailseid lugusid lugeda ei tahaks, aga samas otsivad midagi põnevat.
Iroonilisel kombel on mu järgmine raamat, mis lugemist ootab riiulis, just nimelt "Tüdruk rongis" autorilt Paula Hawkinsilt.

pühapäev, 22. juuli 2018

Leelo Tungal "Seltsimees laps"

Ma mäletan oma lapsepõlvest kõige enam kahte Eesti lastekirjanduse autorit-Leelo Tungal ja Ellen Niit. Ja ka praegu, oma lapse raamaturiiulist leian nii mõnegi raamatu, kus nende kahe andeka autori loomingut, täiesti aegumatut seejuures. Niisiis ei olnud mingit kahtlustki, et "Seltsimees laps" ühel või kolmel kujul loetud saab, sest kui nüüd väga täpne olla, siis peaksin kirjutama pealkirjaks "Seltsimees laps", "Samet ja saepuru" ja "Naisekäe puudutus", sest lugesin neid eraldi, mitte ühes köites, kuid asjatu oleks kolme osa kohta eraldi kirjutada. Antud raamatud on üsnagi sarnaselt kokkuvõetavad, nii sisu kui arvamuse poolest.

"Seltsimees laps" on autobiograafiline raamat, kus Leelo Tungal kirjutab lapsena kogetut, mil tema ema vangistati alusetult. Väike Leelo jääb kahekesi isaga ema koju ootama, ta arvab lapselikus naiivsuses, et ema lahkus sest ta oli paha laps ja teeb kõik, et seda heastada. Paraku aga ei piisa lapse pingutustest, kuid elu ei jää seisma. Samal ajal kui isa teeb kõik, et abikaasa koju saaks, leiab Leelo üha enam asju ja tegevusi, mis talle Nõukogude korras meeldivad-ilusad pioneerirätid, Engels, kiidulaulud Lenininile, raamatud. Nii nagu laps ei taipa täiskasvanute murekoormat ja hirmu, ei mõista suured inimesed alati lapse rõõmu. Leelo ja tema isa, tata, ümber olevad inimesed on kõik neile toeks ema, memme, eemaloleku ajal, kes käib kodutöödes abistamas, kes võtab Leelo enda juurde kui isal kiired tööajad või asjaajamist. Kõige taustal on siiski igatsus ja ootus, mis ei unune hetkekski, kuid lapse imeline võime näha vaid head, muudab ootusaja kergemaks. 
Ma käisin kevadel kinos vaatamas "Seltsimees lapse" filmi, löristasin nutta, sest emana oli seda suhteliselt raske vaadata, samas teisalt tundus mulle justkui midagi jäi puudu ja selle puuduoleva sain ma raamatust. Filmis jäi vajaka lapselikust siirusest ja oskusest näha maailmas vaid head ja minu meelest just see ongi "Seltsimees lapse" fenomen, mitte see nutulaul. Muidugi oli ka raamatus kurbi hetki, kus väike Leelo kartis või tundis hirmu, kuid peale lugemist jäi siiski meelde pigem positiivsus. Ma isegi ei kujuta ette, mida võib üks väike tüdruk tunda kui ema ta silme all ära viiakse, teadmata ajaks ja keegi ei oska anda selgeid vastuseid, miks ja millal ema naaseb.

Esimesed kaks osa "Seltsimees laps" ja "Samet ja saepuru" olid väga põhjalikud ja detailsed, kolmas osa "Naisekäe puudutus" läks liiga rutataks. Kõik sündmused on kokku pressitud ja üldsõnaliselt vaid mainitud, ma oleks meelsasti lugenud veel pikemalt näiteks Leelo esimesest kooliaastast. Muidu aga väga ladus ja kerge lugemine, umbes päevaga loeb ühe raamatu läbi. Filmiga ikka erinevusi üksjagu ja raamat annab edasi oluliselt rohkem, ei ole ainult nutt ja pisarad, saab ikka vahest nalja ka. Kokkuvõtvalt võiks kasutada "Seltsimees lapse" tiitellehel olevat teksti-"Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest".


laupäev, 14. juuli 2018

Jo Nesbø "Päästja"

Külmal talveõhtul kogunevad ostlejad tänaval jõulukontserti kuulama. Äkki läbistab muusikat aga lask ning esinenud päästearmeelane kukub surnult maha, kuulihaav peas. Harry Holel ja tema meeskonnal pole just palju, millest kinni hakata: pole kahtlusalust, relva ega motiivi. Ent tõelised mured algavad alles siis, kui selgub, et maha on lastud vale mees. Harry, kes sarja selles osas on peaasjalikult kaine, on uurimise käigus sunnitud nii enese kui ka Päästearmee jaoks ümber defineerima halastuse, usu ja omakohtu mõiste. Jo Nesbøle on tema müügiedu taganud oskus leida ja kirjeldada Oslo tänavatel seda, mis annab maailma ühe rikkaima riigi pealinnale hinge ja inimlikkuse mõõtme. Harry Hole põhjamaine äng, mida autor ise nimetab kireks, kuna kire puhul käivad loovus ja (enese)hävituslikkus käsikäes, teeb Holest geniaalse politseiuurija ja iseenda suurima vaenlase. 
(Tutvustus tagakaanelt.)

Mul on Goodreadsi loetud raamatute listis tekkinud juba nagu muster, kus üle ühe on Jo Nesbø raamat. Nüüd pean ma paraku selle mustri olude sunnil murdma, sest raamatukogus ei olnud järgmist osa ja mul puudub hetkel ligipääs eesti keelsele kirjandusele. Aga see selleks, lugemata ei jää midagi.
Nagu aimata võib, siis "Päästja" oli täpselt nii hea kui ma lootsin. Tegelikult ma küll raamatut lugema hakates pisut pettusin, olin nii harjunud juba eelmises kolmes osas olnud sündmustega, kuigi oli üsna selge, et ega selle sama teema peale enam neljandat raamatut ei kirjuta, kuna lõpp oli üsna konkreetne. Mida rohkem ma lugesin ja uue loo sisse süüvisin, seda enam see mulle lugemisrõõmu pakkus. Rõõm on nüüd küll ebasobiv sõna, mida kasutada kui lugeda tapmistest, kuid kui kirjanik suudab kirjutada nii kaasahaaravalt, siis saab seda ainult rõõmuks nimetada. "Päästjat" lugedes ma mõtlesin, et milline teadmiste pagas ja fantaasia kirjanikel on, hetkel pean silmas konkreetselt Nesbøt, aga seda sama võib öelda päris mitmete krimiromaanide autorite kohta. Muidugi on tegemist ilukirjandusega ja mingeid fakte ei tasu neist raamatutest otsida, tegelased ja tegevused on välja mõeldud, kuid neisse on põimitud mitmeid reaalselt asetleidnud sündmusi ja kohti, näiteks sõjad, asutused. Mina loen raamatu läbi mõne päeva kuni nädalaga, see on ainult hetk võrreldes selle ajaga, mis on kulunud raamatu kirjutamisele. Sellepärast mulle meeldivadki raamatud rohkem kui filmid, ma saan kõik kätte, mis autor on kirja pannud, filmides tehakse valik, mis võiks kinolinal köita vaatajaid. Muide, mul tekib alati mingi ettekujutus raamatutegelastest lugedes ja Harry Hole sarja lugedes on mul silme ees dr. House samanimelisest seriaalist. 

"Päästja" kohta konkreetsemalt tasub vaid seda teada, et kui ei ole lugenud eelnevaid osasid, siis viimane peatükk võib jääda arusaamatuks. Mina väldin selliseid olukordi järjest lugemisega, aga tegelikult on see raamat täiesti loetav ka eraldiseisvana. Eelmised osad olid minu meelest liiga seotud taustalooga ja neis oleks palju kaotsi läinud või siis kui oleks alustanud lugemist nö viiendast osast, ei oleks olnud põnev lugeda eelnevaid. 
Ja nagu ma olen öelnud on Nesbø mu hetke "armastus" kirjanduses ja mul tuleb ilmselt enne järgmise tema raamatu lugemist läbi lugeda päris mitme teise autori raamatuid, siis esimesel võimalusel hakkan lugema järgmist osa. Ma saan oma isikliku lugemiseelistuse põhjal küll öelda, et Nesbøt tasub lugeda ja kui ma ise esialgu kartsin seda, et Harry Hole sarjas on 11 raamatut ja ma ei ole kindel, kust kohast ma võtan selle aja lugemiseks, siis nüüd ma tean, et vahet ei ole kust, aga võetud see saab. 




pühapäev, 8. juuli 2018

Indrek Hargla "Merivälja"

Romaani „Raudrästiku aeg“ ja apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla hoogsa põnevusromaani sündmused keerlevad müstilise Merivälja objekti ümber, mida suure saladuskatte all kunagi otsiti. Arvatavalt oli Merivälja moreenikihil all peidus iidsel ajal sinna kukkunud maaväline objekt. Romaani, mis elustab pöörase 90ndate õhustiku, tegelasteks on Merivälja inimesed, kes otseselt või kaudselt olid seotud maavälise objekti otsingutega, ja nüüd tungib nende ellu keegi väljapressija, kes sunnib neid tegema kummalisi asju. 
Ehkki romaan on kohati üsna humoorikas, on selles avanev lugu traagiline ja šokeeriv. Merivälja saladuse pärast on inimesi tapetud ja punutud kohutavaid vandenõusid, millesse on segatud nõiad, selgeltnägijad, KGB käsilased, pankurid ja poliitikud.



(Tutvustus Rahva Raamatu lehelt)



Ma olen Indrek Hargla totaalne fänn ja olin enam kui kindel, et "Merivälja" raamatu pean ma saama praktiliselt trükisoojana, aga peale seriaali vaatamist mu vaimustus vaibus. Mulle küll meeldisid sarja osatäitjad, kes kõik oma rollidesse ideaalselt sobitusid ja peaaegu lõpuni meeldis ka süžee, kuid see vajus kuidagi ära. Osad asjad jõudsid liiga kiirelt lahenduseni ja teisalt jäi lahtiseid otsi. Otsustasin peale seriaali, et raamatut loen ma siis kui see mulle põhimõtteliselt sülle kukub. Ei hakka ise ostma ega raamatukogudes taga ajama. Nüüd see siis lõpuks juhtus, luusisin raamaturiiulite vahel ja lootsin leida Hargla viimast raamatut, kuid lahkudes oli kaenlas "Merivälja". 
Sisu ümber jutustamisele ma ridu raiskama ei hakka. Need, kes on seriaali näinud, seda ei vaja ja need, keda huvitab Merivälja saladus, on ilmselt juba otsinud selle kohta infot. Tegelastevaheliste sündmuste kirjaldamine avaldaks juba liiga palju, piisab kui üldjoontes teada, mille ümber tegevus aset leiab ja selle osa ma mugavalt kopeerisin Rahva Raamatu lehelt.

Kohe esimeste ridade lugemise hetkest hakkas mu mõtteis paralleelselt jooksma ka seriaal, see tähendab, et kui muidu ma ikka kujutan raamatutegelasi ja sündmuskohti kuidagi ette, siis "Merivälja" puhul tulid silme ette näitlejad ja kohad sarjast. Hea oli lugeda, ei pidanud järge ajama tegelaste osas, et kes ja kuidas kellega seotud, kõik oli selge ja lugemine läks ladusalt. Ilmselt see eelis puudub neil, kes pole sarja näinud, kuid samas on neil säilinud põnevus lõpu osas. Ma pisut lootsin, et äkki raamatus on midagi enamat, mõni suhteliin lisaks, mõni kummaline tegelane või hoopis mõni salajane seik. Minu jaoks olid raamat ja sari ikka päris üks ühele, täpselt nagu "Süvahavva". Kui ma peaksin võrdlema neid kahte teost, nii ekraanil kui raamatukaante vahel, siis minu jaoks on tugevam "Süvahavva", ehk on see teema autorile rohkem südamelähedane, sest Süvahavvat ja selle tegelasi on Hargla rohkem kasutanud oma kirjutistest, isegi "Meriväljast" käis üks neist nimepidi läbi.
Mulle tundub, et "Merivälja" on Indrek Hargla jaoks kuidagi nõrk, ma ootasin rohkemat. Sarja puhul mõistetav, eetriaeg on piiratud, aga raamat oleks võinud natuke rohkem üle võlli minna. Ja tegelikult oleks ma pidanud lugema enne raamatut, siis oleks mul ka lugemise ajal huvi rohkem säilinud, aga see on nii kõigi raamatutega, millest filmi näinud olen. Saan nüüd maha kriipsutada "Merivälja" oma lugemislistist ja olen ühe sammu võrra lähemal eesmärgile läbi lugeda kõik Indrek Hargla raamatud.


laupäev, 30. juuni 2018

Jo Nesbø "Vereteemandid"

Suvepuhkusteaegset Oslot on tabanud kuumalaine. Vår Frelsersi surnuaia lähistel hakkab ühe kortermaja köögilagi tilkuma. Pliidil keevasse vette ilmuvad pisitillukesed tumedad klombid. Samal ajal on politseiuurija Harry Hole oma kodus purjus ja maha jäetud ning kuu aja pärast töötu. Tema ennastsalgavad katsed paljastada kolleeg Tom Waaleri tegelik pale on lõplikult luhtunud, ta on reetnud nii iseenda kui ka kõik lähedased inimesed. Läbi peatäie ähma kuuleb ta lõpuks telefonihelinat. See on ülemus, kes teatab toimunud veretööst. Tapetud on naine, kelle otsmikul on kuulihaav ja vasakult käelt puudub nimetissõrm. See on Harry Hole viimane juhtum, mis tal tuleb lahendada koos Tom Waaleriga.

(Lühitutvustus tagakaanelt.)
Ma olen varem juba kirjutanud arvamuse esimesest Nesbø raamatust, mida lugesin, aga nüüd ma kinnitan seda-minu uus armastus krimikirjanduses on Jo Nesbø.  
Silmad avanesid vahetult enne Jo Nesbø "Lumememme" kinolinale jõudmist. Kõik, kes vähegi olid lugenud Nesbøt, rääkisid ja kirjutasid sellest, lugesin mõned arvamused ja otsustasin isegi autori loominguga lähemalt tutvust teha. Nesbø Harry Hole sarja osas võib tõmmata paraleele teistegi sarnaste krimiraamatutega, kus on üks läbiv peategelane.
Kuigi väidetavalt on Harry Hole sarja raamatud loetavad suvalises järjekorras, siis mina jään endale kindlaks, loen kõik järjest. Esimesed kaks osa ehk oleks võinud lugeda või lugemata jätta, aga alates kolmandast raamatust "Punarind" on mõistlik siiski lugeda järjest, vähemalt kuni "Vereteemantiteni", ehk ka edasi, aga kuna ma ise ei ole edasi lugenud, siis ei julge esialgu midagi öelda. Aga kolm raamatut "Punarind", "Muretu" ja "Vereteemandid" on omavahel nii tugevalt seotud, et see pole mitte ainult taustal olev tegevus, vaid põhimõtteliselt hakkab kõik keerlema "Punarinnast" alguse saanud sündmustest ja hetkel näib, et mingisuguse lõpu kogu see jama leiab "Vereteemantites", kuid ma pisut loodan, et ehk mitte ja kibelen juba järgmist osa lugema.
Ma võib-olla teadmatusest panen ühe Nesbø raamatutest silma jäänud iseloomuliku omaduse ainult antud autorile, aga ma lihtsalt ei suuda meenutada hetkel ühtegi teist loetud autorit, kellel oleks sarnane stiil. Räägin ma nimelt sellest, et peale või isegi enne kurjategija kinni võtmist, saan ma lugejana ikkagi teada ka süüdlase versiooni, täpsemalt vastuse küsimusele "Miks?". Kui enamikes raamatutes venib algus pikalt, otsitakse süüdlast, hakatakse jõudma juba lahenduseni, tulevad ette takistused ja siis lõpp läheb nii kiiresti, et ma vaevalt suudan panna kokku kõik sündmused ja ridade vahelt loetu, et jõuda sama tulemuseni. Nesbø on aga peale süüdlase leidmist peatunud pikemalt sellel, kuidas ja miks mõni kuritegu aset on leidnud. Äkki see näitab hoopis midagi minu kui lugeja kohta, et ma tahangi seda lõppu puust ja punaseks, aga mulle sobib. Ma küll hakkan kohe kaasa mõtlema ja jälgima, ise juba mingisugust lahendust peas genereerima, kuid alati ei jõua ma sama tulemuseni ja siis ongi hea lugeda ja võrrelda kuidas autori ja minu mõtted kas siis kokku või lahku läksid.
Mulle on jäänud silma, et Nesbø esimesed kaks raamatut ei olnud just midagi erilist ja oma tõelise edu saavutas alles kolmanda raamatuga, siis mina olin müüdud juba peale esimest osa. Aga kes on lugenud Nesbø esimest Harry Hole sarja raamatut ja see ei avaldanud muljet, siis proovige uuesti alates "Punarinnast" ja kui see meeldib, siis jätkake, vähemalt kolm raamatut saate lugemislisti lisada kindlasti. Ma juba tean, et tänu Jo Nesbøle on minu nimekiri üsna pikk ja nii mõnigi teine  raamat jääb seetõttu lugemata.

laupäev, 9. juuni 2018

Ruth Ware "Naine kajutist nr 10"

Rahvusvaheliselt menukas autor Ruth Ware pakub taas hämmastavate pöörete ja klaustrofoobse, kuid samas tontlikult kauni tegevuspaigaga põnevat lugemist. 
Reisiajakirjanik Lo Blaclock saab elu parima töölähetuse: nädal ülimalt eksklusiivsel luksuslaeval. Esialgu on pardal kõik imeline: peened kajutid, suurejoonelised õhtusöögid ja elegantsed külalised. Aga ajapikku olukord muutub – jäine tuul peksab laevatekki, taevas muutub halliks ja ähvardavaks ja Lo näeb juhuslikult pealt, et keegi naine heidetakse üle parda. Loo tuum? Kõik reisijad on pardal ja laev seilab endasi nagu poleks midagi juhtunud, hoolimata Lo meeleheitlikest katsetest tõestada, et midagi on väga väga valesti.
(Tutvustus raamatu tagakaanelt.)
Mulle alati meeldib lugeda samade autorite raamatuid kui esimesena loetu on meeldinud. Täpselt sama mustri järgi rabasin raamatukogust ka Ruth Ware "Naine kajutist nr 10". Justkui oli meelde jäänud, et "Pimedas, pimedas metsas" parasjagu huvitava süžeega, mis ei olnud kergesti aimatav ja ma päris-päriselt tahtsingi koguaeg lugeda, et teada saada, mis edasi juhtub. Seega üsna loogiline, et ma loen veel sama autori raamatuid. Aga mu jumal, ma pidin "Naine kajutist nr 10" lugema enne 200 lehekülge, et läheks huvitavaks. See on tervelt 2/3 raamatust. Ja tõesti, see lõpp oli põnev ja ma polnud kindel, kas ma tahan teada, mitu surnut raamatu lõpuks kokku lugeda saan. Kuid kõik enne seda pisut nullis minu jaoks terviku. Kui ikka on nii päevselge, et Lo, kes nägi kellegi heitmist üle parda, ei saa lõpuni jalutada ringi rahulikult ja omal käel uurida, siis pole mõtet kirjutada nii mitmekümne lehekülje jagu lihtsalt laevaelust. Minu meelest oleks pooled neist 200-st venivast leheküljest lisaks kulutada sellele, mis saab kui Lo ei viibi enam vabaduses. Ja mul oli nii kahju lõpuks kui raamat läbi sai, justkui oleks midagi poolikuks jäänud.
Teine asi, mis mind hakkas kohe häirima-jälle on peategelaseks naine, kes on eluga hädas, depressiooniküüsis naine, kes pitsi ei sülita ja suhe, kust nagu oleks midagi puudu. Olgu, selle saab vabalt minu enda veaks arvestada, sest kui lugeda "Pimedas pimedas metsas" kirjeldust on seal selgesõnaliselt kirjas, et Ruth Warele on iseloomulik kirjutada keerulise minevikuga naistest. Lihtsalt mind jäi segama nii sarnane karakter, et oleks võinud kuidagi originaalsem olla. Võib-olla kuidagi alateadlikult hakkas hoopis segama see peategelase teema ja et miks peab ilmtingimata keerutama selle ümber, kuidas üks naine on pidevas hädas oma probleemidega.
Veidi võiks kiita ikka ka, sest üdini halba raamatut ma poleks viitsinud lõpuni lugeda, ju seal midagi köitvat siiski oli. Otseloomulikult autori oskus kirjutada pikk eellugu nii, et ma jätkuvalt olin piisavalt uudishimulik ja tahtsin teada, kas lõpuks siis juhtub see, mida arvasin. Päris detailideni mul mingit ettekujutust ei olnud ja seetõttu peale raamatu põnevaks muutumist lugesin jutiga läbi, et teada saada, milleni kõik jõuab. Ütleks, et mul on selle raamatu osas kahetised mõtted, meeldis ja ei meeldinud, see ilmselt teebki lihtsalt põnevikust psühholoogilise põneviku.
Oleks see raamat umbes kolmandiku võrra lühem või siis oleks pikem lõpuosa, siis ei jääks mul muud üle kui ainult kiita. Hetkel aga jääb nii, et eriliseks lugemiselamuseks seda raamatut ma pidada ei saa, jääb minu jaoks kõvasti alla Ruth Ware debüüdile "Pimedas pimedas metsas". Ka kolmandana ilmunud raamat, "Valetamise mäng", saab mul ühel heal ajal loetud, selles ma ei kahtlegi, lihtsalt kohe otsa ma ei viitsi lugeda jälle naistest, kellel mingi jama, millega nad oma eluraskuste tõttu hakkama ei saa.