esmaspäev, 19. juuni 2017

Ruth Ware "Pimedas, pimedas metsas"

Ma alles mõtlesin, et võiks täitsa vahelduseks lugeda rohkem midagi toredamat, kus kedagi ei tapeta, piinata ega röövita ja ikka leian, et olen laenutanud terve portsu krimi ja põnevust.
Juba pealkiri "Pimedas, pimedas metsas" tõotab huvitavat lugemist ja puhtalt seetõttu oma soovilisti selle lisasin, Hiljem sain kinnitust lugedes arvustusi ning täiesti juhuslikult oli raamatukogus uue kirjanduse riiulil see olemas. Ma pisut pelgasin seda pealkirja ja ei tahtnud lugema asuda kui olin üksi kodus, tegelikult ei olenud selleks hirmuks erilist alust, lihtsalt kujutlusvõime tegi oma töö.

"Pimedas, pimedas metsas" tegevustik on vägagi salapärane. Ootamatult saab Nora kutse oma kooliaegse parima sõbranna Clare tüdrukuteõhtule. Ta pole Clarega suhelnud 10 aastat ega mõista, miks ta kutsutud on. Nähes kutsutute nimekirjas veel teistki kooliaegset sõbrannat Ninat, lepivad nad kokku, et lähevad koos. Jõudes peopaika, mis on maja keset metsa, tekitab see kahtlusi ja küsimusi, miks selline paik ja miks Nora üldse kutsutud oli? Juba esimesel õhtul tekib seltskonnas lahkhelisid ning järgmisel hommikul kui lahkub Clare sõbranna Melanie, tundub Norale ja Ninale, et peavad jääma, olenemata soovist samuti ära minna. Flo, pidu korraldav sõbranna, ei ole just välja mõelnud klassikalisi tüdrukuteõhtu tegevusi, vaid hoopis üsnagi ebatavalisi- savituvide laskmine, vaimude väljakutsumine. Kogu olukord võtab järjest põnevamaid ja ärevamaid pöördeid.

Raamat algas üsna vaikselt, keereldes ümber Nora ja Clare saladuse-miks nad siis pole nii pikalt suhelnud? Miks on Nora kutsutud tüdrukuteõhtule, aga mitte pulma? Miks toimub pidu majas, keset metsa, kus pole telefonilevi? Kui järjest hakkavad ilmsiks tulema saladused, tekivad esimesed mõtted, et mis võiks järgmiseks juhtuda. Kuni lõpuni väga kaasahaarav, iga lausega üha enam soov edasi lugeda. Sõna otseses mõttes huvitav viimase lauseni.

Raamatukaanel on märge-ideaalne täitmaks seda tühjust, mille jättis "Tüdruk rongis". Mul ei olnud selle "tühjusega" probleemi enne, aga peale Ruth Ware "Pimedas, pimedas metsas" lugemist on. Tõesti väga hea raamat,huvitava süžeega, kergesti jälgitav, sündmuste areng kiire, ootamatu ja põnev. Ei teki kordagi momenti, et millal see lõpuks läbi saab, miks nii pikalt venitada ühel kohal, pigem vastupidi, tahaks aina enam teada saada enne järgmise peatüki algust. Tõpselt parajas koguses vihjeid ja jälgede segamist, justkui oled jõudnud lahenduseni kui kõik jälle segi paisatakse.
Juba nägin, et eesti keeles on ilmunud järgminegi Ruth Ware raamat "Naine kajutist nr 10", jään lootma, et seegi on sama hea ja köitev.


Lisaks arvamusi: Goodreads
Osta Rahva Raamatust või Apollost.

esmaspäev, 12. juuni 2017

Leena Lehtolainen "Kiusatute kaitsja"

Ma ei julge küll pead anda, aga olen üsna veendunud, et Leena Lehtolaineni "Kiusatute kaitsja" on kõige tutikam raamat, mille ma raamatukogust laenutanud olen. Isegi Goodreadsi ei olnud veel eesti keelset tõlget lisatud. Ma lugesin hiljuti läbi ka esimese Leena Lehtolaineni Maria Kallio sarja raamatu "Minu esimene mõrv", aga see ei tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, ei positiivseid ega negatiivseid. Polnud nagu halb, aga samas olen lugenud tunduvalt paremaid krimiromaane, lihtsalt oli loetav. Ometi otsustasin, et loen ikka järgneva osa ka, erilisi ootusi ei seadnud, aga Soomes on tegemist väga populaarsete teostega.

"Kiusatute kaitsjas" on Maria Kallio loobunud politseis töötamisest ning asunud tööle advokaadibüroosse. Ta elab koos Anttiga ja  neil on ees perekondlik pidu, kuhu on kutsutud sugulased ja peretuttavad. Maria tutvub seal Armiga, Antti õemehe venna elukaaslasega, kellega lepivad kokku peojärgsel päeva kohtumise. Kohale jõudes tabab teda ebameeldiv üllatus, Armi on tapetud vahetult enne tema tulekut. Esimese kahtlusalusena vahistab politsei Armi elukaaslase Kimmo, kelle vastu on piisavalt süütõendeid. Kimmo palub Maria Kallio oma advokaadiks. Kõik, kaasaarvatud pereliikmed ja sugulased, näivad uskuvat Kimmo süüd. Maria, kes on veel ainsana veendunud mehe süütuses, astub üle oma õigustest ning volitusest ja hakkab seda juhtumit uurima. Kogu lugu võtab ootamatud pöörded, minevik ei lase end unustada. Kahtlusaluste ring tõmbub üha enam koomale, kellel oli motiiv tappa Armi?

Lisaks mõrvaliinile on raamatus ka peategelase Maria Kallio isiklik elu. Kogu keerulises sündmuste rägastikus peab Maria hoidma oma suhet, mis ei toimigi nii ideaalselt kui algus tõotas. Ta on sattunud perekonda, mida on raputanud traagilised sündmused, kus kõik ei ole nii korras kui pealtnäha arvata võiks. Kõik inimesed on omavahel seotud, aga samas justkui ei hoolikski üksteisest, lepivad paratamatusega, tahtmata näha teist võimalust.

Ma lugesin esimese osa "Minu esimene mõrv" läbi ja sealt jäi häirima pidev rõhutamine, et naist politseis ei võeta tõsiselt. Nüüd teises osas samuti oli sellele mitmeid vihjeid, aga mitte nii häirivalt. Oleks ma mees, siis just minusuguste mölakate pärast selliseid teemasid saab raamaatus käsitleda, Ja sellest johtuvalt tabasin end mõttelt, et ega ma polegi lugenud palju (või kas üldse) krimiromaane, milles uurijaks on naine, enamasti on naised ohvrid. Ehk ongi see põhjuseks, miks ma ei vaimustu Sellest Maria Kallio sarjast.  Mulle kui lugejale on kuidagi harjumatu. Liiga naiselik? Vähe võikaid kirjeldusi? Need raamatud ongi nagu veidi pehmemad krimkad, natuke armastust ja keerulisi suhteid, samas jällegi põnevad. Õnnelik lõpp ei olegi ainult kuriteo lahendus, vaid saavad klaarimaks ka inimeste vahelised suhted.

Ma ei tea, igatahes kavatsen ma ikka edasi lugeda Leeno Lehtolaineni raamatuid kui neid tõlgitakse eesti keelde. Pisut olengi üllatunud, et soomlaste seas nii populaarne raamatusari, mis alanud juba 90.-ndatel, tõlgitakse alles nüüd eesti keelde.

Osta Rahva Raamatust või Apollost.

esmaspäev, 5. juuni 2017

Petrone Print "Kirju"

Mul on mustandites ootamas täiendamist ja avaldamist kolm Petrone Prindi "Kirju" sarjast ilmunud raamatut, mida olen lugenud. Need on sellised mõnusad, kerged ühe-kahe õhtu lugemised ja ma pole tahtnud imeda pastakast mingit suvalist teksti, et saada üks normaalse pikkusega postitus. Seetõttu koondan ühte kokku kolme erineva raamatu kohta arvamused.

Evelin Ilves "Kirju"
2015 aastal, mil see raamat ilmus, tekkis minul esmakordselt rohkem huvi Evelin Ilvese osas. Jah, muidugi jõudis ka minuni kollane ajakirjandus, mis pealkirjadega lugejaid meelitas, kuid ma polnud viitsinud avada ega süveneda. Minu arvamus toonasest presidendiprouast oli neutraalne, kuid järsku lahvatas skandaal ja rahvas jagunes Evelin toetajateks või vihkajataks.
Nüüd, kui ma olen läbi lugenud raamatu "Kirju" olen ma jätkuvalt seal meeldimise ja mitte meeldimise keskel, aga nüüd juba pigem positiivses suunas. Minu arvamust ei mõjutanudki mitte nii väga need ammu avaldatud ja nüüd kokku kogutud kirjutised, vaid just Epp Petrone tehtud intervjuud. Kõik muu selles raamatus oli minu jaoks taustaks, varasemalt ilmunud ja mitte enam nii aktuaalsed teemad, millest ma ka kuulnud olin ja end kõigutada ei lasknud. Jah, võib ju arvata, et selle raamatu ilmumise aeg oli hästi valitud ja Evelin Ilvese sooviga end kogu jamast puhtaks pesta, aga sellisel juhul minule see mõjus.


Hedvig Hanson "Kirju mandrilt"
Ma pidin kohe enne "Kirju mandrilt" lugemise alustamist googeldama Hedvig Hansonit, sest ma isegi ei teadnud, kas ta on parasjagu millegagi kuskil aktiivselt pildil, ei olnud/ole, just nii nagu arvasin. Raamatukaanel on kirjas, et kõik kirjad on kirjutatud ühe aasta jooksul-kevadest kevadeni, aga mul oli tunne, nagu loeksin kogu aeg sügisest, selline melanhoolne. Isegi mõnusal kastesel suvehommikul oli kurb alatoon, alati igatsus, kellegi või millegi järele. Argimured, jagamine end linna- ja maaelu vahel, ootus. Tänu Hedvig Hansoni muusikale, tundub ta selline õrn ja habras naine, seda arvamust ta kuidagi muuta ei suutnud.
Raamatu sisu osas jääb lugeja otsustada, kas need kirjad on Hedvig Hanson kirjutanud päriselt olemas olevale inimesele või on saaja väljamõeldud. Minule jäi just selle igatsuse ja kurbuse põhjal mulje nagu need kirjad adressaadini jõudnud ei ole. Aga äkki siiski on olemas see keegi imeline mees saarelt, kes paneb õhkama ja ootama?


Justin Petrone "Kirju Eestist"
Mulle on jätnud Justin Petrone nii sümpaatse mulje, kuidagi muhe. Olen kõik ta eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugenud ja mõned tekstid isegi duubeldanud, olles neid eelnevalt kolumnidena lugenud. Eriti kihvt on olnud jälgida Justini raamatutest tema väikest arengut eestlaste osas, alustades lugemist "Minu Eesti" esimesest osast, mil  ameeriklane tutvus arglikult selle tundmatu maa inimeste ja kommetega.
"Kirju Eestist" on kokkuvõtvalt kirjutatud erinevatest inimestest ja situatsioonidest Eestis ja eestlastega. Mulle tohutult meeldib Justin Petrone mõnus, humoorikas ja kohati lapseliku uudishimuga suhtumine, vähemalt selline tunne jääb kui lugeda tema raamatuid. Just see igapäevase elu kajastamine tulebki autoril kõige paremini välja, olukorrad, mis meile näivad nii loomulikud on välismaalase pilgu läbi hoopis teistsugused ja ajavad vahest naerma lausa. 
Väga, väga tore lugemine! Kui võrreldagi neid kolme "Kirju" sarja raamatut, siis mu totaalne lemmik! 


Ma tegelikult olen lugenud veel teisigi "Kirju" sarja raamatuid ja seetõttu julgen kokkuvõtvalt soovitada neid kergeks suvelugemiseks. Suure tõenäosusega leian endki üsna pea jälle mõnda selle sarja raamatut lugemas! 

esmaspäev, 29. mai 2017

Lars Kepler "Stalker"

See hetk kui lugemishuvi on suurem kui sissetulek ja jõuad lugemiseni alles siis kui kõigil teistel loetud ja järg juba ilmunud. "Stalker" on Lars Kepleri Joona Linna sarja viies raamat, aga hiljuti ilmus ka kuues "Küülikukütt", seega ei saanud enam kauem viivitada lugemisega. Kui ma varem siin Eesti kirjanike osas olen kiitnud Indrek Harglat, siis minu vaieldamatu lemmik välisautor(id) on Lars Kepler. Mõlemaid olen soovitanud kõigil lugeda, kes vähegi küsinud mu arvamust ja seni pole kellelegi pettumust valmistanud. Seega ei tasu imestada, et kogu järgnev tekst on peamiselt kiitus.

"Stalkeri" paremaks arusaamiseks on siiski vaja lugeda läbi eelnevad Joona Linna sarja osad, et mõista kõike. Isegi mina, kes ma olen neid lugenud, pidin pisut täpsemalt meenutama, kuidas ja millega lõppes eelmine osa. Stalker filmib oma ohvreid ning saadab need politseisse. Sellel ajal kui politseis tegeletakse filmitud isiku tuvastamisega on jälitaja juba kuritöö toime pannud. Kogu kriminaalpolitsei osakond, Joona Linna asemele võetud Margoti juhtimisel, on stalkeri otsinguil.
Algus on pisut ebatavaline, kuid üsna pea jätkub kõik nagu varasemalt, ei ole ilmselt väga palju reedetud kui öelda, et ilmselgelt naaseb Joona Linna. Tema asendaja, Margot, kes ei tee esialgu takistusi kui Joona soovib teada juurdluse detaile, kuid kogu juhtum võtab uue ja ootamatu pöörde ning naine muudab oma meelt. 150 lehekülge enne raamatu lõppu on politseil kahtlusalune, koos asitõenditega ja ometi liigub kõik totaalselt vales suunas. Mitte miski ei lähe nagu loodetud, olin nii haaratud sellest sündmuste käigust, et ei suutnud isegi sekundiks lugemist katkestada. Põnev ja tohutult närvesööv, tahaks kohe pikemalt kirjutada, aga siis juba avalikustaks liialt palju. 

See on lihtsalt kõige paremas mõttes jõhker, kuidas Lars Kepleri raamatud mu endasse neelavad. Ma ei tea ühtegi teist autorit, kelle teosed loen läbi õhtu või paariga, sest lihtsalt ei suuda käest panna. Jah, on selliseid kergeid lugemisi, mis lihtsalt haarad hoobilt, ilma liigset süvenemist vajamata, aga Joona Linna sarja ma lihtsalt ahmin sisse, sõna otseses mõttes. Kui lõpuks raamat läbi loetud, on peas selline mõtete virr-varr, et raske on kohe midagi uut lugema hakata, veel tükk aega mõtlen ja "seedin" neid sündmusi.

Lars Kepler on nii populaarne, et vaevalt tema raamatud mingeid soovitusi vajavad ja usun, et ükski kriminullide lugeja ei pea "Stalkeris" pettuma. Juhul kui keegi alles otsib lugemiseks väga head krimikirjandust, siis Kepleri raamatud on selleks ideaalsed. Kõik mu seni loetud viis osa Joona Linna sarjast on väga detailsed, keerukate sündmuste arenguga ja hästi jälgitavalt kirjutatud. Nii põnevad ja huvitavate tegelastega, et lausa lust (kui nii üldse on sobilik öelda raamatute kohta, mille sisuks on peamiselt mõrvad) on lugeda. Mul on juba ette kõrged lootused "Küülikuküti" osas ning usun, et pettuma ei pea.



 Arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.

esmaspäev, 22. mai 2017

Paulo Coelho "Spioon"

Ma kunagi, umbes 10 või rohkem aastat tagasi, avastasin Paulo Coelho, lugesin kõik toona eesti keeles ilmunud raamatud jutiga läbi. Kõik ei meeldinud, oluliselt palju neid muidugi siis veel polnud, aga ometi ei suutnud ma kõigist teostest leida seda fenomeni, millest kõik rääkisid. Ja järsku oli saanud Coelhost totaalne lemmik, kõigil, kes teadsid ja parimal juhul olid lugenud "Alkeemikut". Ma ei taha üldistada ega kuidagi kellegi lugemiseelistusi kritiseerida, kuid pigem oli populaarne "mu lemmik on Coelho" just noorte hulgas, kes väga palju ei lugenud muidu, aga just olid leidnud oma elu tõe ja parima raamatu maailmas. Koos üha kasvava menuga, minu huvi järjest hääbus.

Eelmine aasta ilmus eesti keeles Paulo Coelho "Spioon" ja ma olin lugenud selle lühitutvustust, tekkis soov lugeda. Esmaste arvamuste kohaselt tundus, et see on erinev kui sama autori teised raamatud. "Spioon" on ilukirjanduslik kokkuvõte Mata Hari elust. Biograafia sugemetaga, mida on Coelho rikastanud väljemõeldud dialoogidega, mis võisid aset leida, arvestades sündmuste kulgu. Ma isegi ei oska ega teagi, mida täpsemalt kirjutada sisu kohta, sest kokkuvõtteks põhjust pole, Mata Hari kohta leidub internetis hulgaliselt materjali, mis on suure tõenäosusega ka informatiivsem kui Coelho raamat. Võib-olla ehk seda, et väga ladusalt ja kergesti loetavalt, ilma täpsustavate daatumiteta, kirja pandud jutustus.

Tegemist on kerge, kiire ühe õhtu lugemisega, ei vaja erilist süvenemist ega kaasa mõtlemist. Ma isegi ausalt öeldes, et soovitaks seda kellelegi, kuigi tegemist pole halva raamatuga, siis midagi erilist ta lugejale ei anna. Kindlasti on Paulo Coelhol paremaid raamatuid, milles rohkem sisu.
Neile, kes soovivad lugeda rohkem ja täpsemat Mata Hari elulugu, võiksid mõne teise raamatu ette võtta. Samuti ei liigitaks ma "Spiooni" klassikaliste Paulo Coelho teoste hulka, sest sellest ei leia autorile omast stiili, kus raamatu peamine mõte on peidus ridade vahel.  Kui ma viimases eksin, siis seetõttu, et ei ole päris pikalt enam Coelho raamatuid lugenud ja teen järelduse vaid oma loetu põhjal.


 Loe arvamusi Goodreadsi kasutajatelt!
Osta Apollost või Rahva Raamatust.



esmaspäev, 15. mai 2017

Donna Tartt "Salajane ajalugu"

Ma isegi ei tea mis, aga on midagi, miks ma jälle loen Donna Tartti raamatut. Ei, sarnasus mu harva esineva perekonnanimega ei ole piisav põhjus. Eelmine aasta lugesin ma "Ohakalindu", see oli kummaline raamat, mul olid kogu lugemise ajal erinevad arvamused, jätsin korra isegi pooleli, kuid kui läbi loetud, tundus väga hea ja olen isegi soovitanud teistele. Ometi teades, et äkki olen taas sarnase olukorra ees, et raamat ei köida piisavalt ja tekib soov pooleli jätta, võtsin ikkagi lugemiseks Tartti teisegi raamatu "Salajane ajalugu". Ning olidki enam vähem samad mõtted, aga pooleli ei jätnud!

"Salajane ajalugu" on oma sisu ülesehituse poolest erinev, juba proloogis saab lugeja teada põhisündmuse, mille ümber kogu tegevustik toimuma hakkab. Hampdeni kolledži kuuest üliõpilasest koosnev sõpruskond on tapnud ühe endi seast, Bunny, tõuganud ta alla järsakult, jättes mulje justkui tegemist oleks matkaõnnetusega. Nende geniaalse plaani järgi oleks pidanud juhuslik mööduja leidma laiba, kuid paraku hakkab ootamatult sadama lund, mis raskendab olukorda.
Raamatu minategelane Richard soovib Hampdenisse õppima asudes jätkata kreeka keele õpinguid, kuid kuna õppejõud Julian võtab oma kursusele vastu õpilasi vastavalt oma äranägemisele, on see pisut raskendatud. Richard peab valetama ja elu ilustama, ent ta saavutab eesmärgi. Kursuse teised üliõpilased Henry, Bunny, Francis, Camilla ja Charles on kõik omamoodi, varjates oma saladusi sama kiivalt kui Richard isegi.

Raamat jaguneb kaheks eraldi osaks. Esimeses osas liiguvad kõik sündmused Bunny tapmiseni ja teises osas sellest jälle eemale. Minu jaoks oli kogu raamat nagu veidi lugejat narriv, õrritav. Esimene jagu, ligi 300 lehekülge Richardi meenutusi, kuidas kõik kahtlased tegevused saavad lahenduse, mõistliku seletuse, saladusi tuleb üha enam ilmsiks, mis kulmineerub Bunny järsakult alla lükkamisega. Teine osa hakkab päev päeva haaval liikuma mõrvast kaugemale. Tekivad salasepitsused, kellel on alibi, kellel mitte, erinevad spekulatsioonid Bunny kohta. Lõpuks laguneb sõpruskond tekkinud pingest, ilmsiks tulevate valede ja saladuste koorma all. Sellegipoolest hoiab neid üksteise suhtes valvsana ühine hävitav saladus, mille tõttu nad kõik pidevas hirmus elavad.
"Salajane ajalugu" jääb nö traditsioonilise lahenduseta. Kas ja millist karistust kannavad süüdlased?

Tegemist ei ole raamatuga, mida igaühele soovitaks, peaks eelnevalt teadma eelistusi. Tegemist pole klassikalise mõrvalooga, milles juhtumit asutakse lahendama. Pigem on see hoopis ühe kolledži sõpruskonna juhtum, millele lahendust ei leidu, aga üha enam tuleb ilmsiks valesid, mis järjest enam raskendavad sõpruse jätkumist. Põnevust ja pinget on, aga see kohati vaibub, mis tekitab vastakaid arvamusi.



Goodreadsist leiab veel arvamusi!

"Salajane ajalugu" on nii Apollos kui Rahva Raamatus läbi müüdud, tegemist on 2007 aastal eesti keelsena ilmunud raamatuga.

esmaspäev, 8. mai 2017

Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"

Indrek Hargla raamatuteni jõudsin ma tänu apteeker Melchiori kriminaalromaanidele. Ma käisin ikka päris tükk aega raamatukogus nagu silmaklappidega, laenutasin Hargla teostest vaid konkreetselt Melchiori raamatuid ja kõik. Tegelikult oli juba sellel ajal antud autoril nii palju raamatuid, et oleks väiksema riiuli täitnud. Õnneks tänu "Süvahavva" sarjale, mida ma ei vaadanud, aga mille menu pani mind seda raamatut lugema, tekkis juba suurem huvi. Hetkel tasapisi olen üritanud kõige uue ja huvitava vahel läbi lugeda järjest enam Hargla raamatuid ja veendun üha enam, et tema menu ja loetavus on täiesti õigustatud. Julgelt ütlen, et Indrek Hargla on mu vaieldamatult lemmik kodumaine autor, ma isegi ei piiritle kuidagi žanriga oma eelistust.

"Suudlevad vampiirid" on jutukogumik, lisaks nimiloole leiab sealt lisaks seitse lühijuttu.
Raamatule pealkirjaks olev pikim lugu "Suudlevad vampiirid" on küll põnev, kaasahaarav, huvitava lahendusega, aga minu jaoks mitte parim sellest kogumikust. Jah, seal on Harglale omaseid absurdseid situatsioone, mida lugedes tekib alati mõte, et kuidas küll autor kõige selle peale tuleb. Lugejale on huvitav jälgida, kohe alates esimesest lausest hakkab tegevus pihta ning läheb hoogsalt, ilma liigseid detaile lahkamata lõpuni. Minategelane saab kõne oma eksabikaasalt Bethanylt, kes annab talle ülesande. Teise olulise tegelasena tuleb sisse Pat, kes on jõudmas oma uurimisega vampiiride jälile, neile lausa väga lähedale kui juhtub midagi ootamatut, millest saavad alguse sündmused, mis viivad läbi takistuste lahenduseni.

Ma isegi ei hakka eitama, et selle raamatu võtsin ma lugemiseks ikkagi peamiselt seetõttu, et sisaldab kahte Melchiori juttu "Apteeker Melchior ja katustel tantsija" ning "Apteeker Melchior ja Zarieli raamat", mille headuses ma ei kahelnudki. Olles lugenud läbi kõik apteeker Melchiori sarja raamatud, on need kuidagi nii tuttavad, kiiresti haaratavad. Ka teised jutud ei valmistanud sugugi pettumust.  Näiteks "Minu päevad Liinaga" ja "Tema päevad Liinaga" on minu jaoks selle kogumiku parimad. "Raudhammas" oli huvitava sisuga, tegevus toimus kahes maailmas, ootamatu lõpuga, isegi võiks öelda järsu lõpuga, mis jätab lugejale mõtlemisainet. "Kadunud hingede ajaraamat" on neist seitsmest loos kõige absurdsem minu jaoks, pidin lausa mõnda lõiku mitu korda üle lugema, et kas ikka sain õigesti aru ja ma pole tegelikult veenudunud, et sain. "Jõgeva elavad surnud" tundus esialgu kuidagi igav, õigemini mitte igav, aga erinev. Kolmekümne lehekülje peale muidugi mingit eriti pikka ja venivat algust ei kirjuta, kuid lugemise ajal ootasin, et millal siis läheb päris tegevuseks, mis siis ikkagi lõpuks juhtub.

Selliseid jutukogumikke on hea vahelduseks lugeda, vajadusel jätsin pooleli ja võtsin mõne teise raamatu ette, ilma kartmata, et äkki läheb midagi olulist meelest. Isegi oli kohati hea see "tuulutamine" ja mitte jutiga lugemine. Ma vahest süvenen raamatusse nii palju, et selliste lühilugude puhul jääb mõte veel natukeseks ajaks loetut seedima ja siis ei tahagi kohe ropsuga jätkata järgmisel lehel hoopis uute tegelaste ja sündmustega.

Raamatu eessõna koostanud Jüri Kallas imestab selle üle kui paljud siiski ei tea Indrek Harglat aastal 2011, siis ma olen temaga sama meelt käesoleval aastal. Ja ma ei pea siin silmas neid, kes kauges kaares raamatutest mööda käivad, sest tegelikult peaks ka neile olema Hargla tuttav teleekraanilt, vaid just inimesi, kes tegelikult loevad. Seega lugemist ja avastamist on jätkuvalt kõigil ja autori fantaasia ei saa küll kedagi külmaks jätta-kas meeldib väga või siis üldse mitte.


Mõned arvamused ka Goodreadsi kasutajatelt.
Osta Apollost või Rahva Raamatust.