esmaspäev, 22. mai 2017

Paulo Coelho "Spioon"

Ma kunagi, umbes 10 või rohkem aastat tagasi, avastasin Paulo Coelho, lugesin kõik toona eesti keeles ilmunud raamatud jutiga läbi. Kõik ei meeldinud, oluliselt palju neid muidugi siis veel polnud, aga ometi ei suutnud ma kõigist teostest leida seda fenomeni, millest kõik rääkisid. Ja järsku oli saanud Coelhost totaalne lemmik, kõigil, kes teadsid ja parimal juhul olid lugenud "Alkeemikut". Ma ei taha üldistada ega kuidagi kellegi lugemiseelistusi kritiseerida, kuid pigem oli populaarne "mu lemmik on Coelho" just noorte hulgas, kes väga palju ei lugenud muidu, aga just olid leidnud oma elu tõe ja parima raamatu maailmas. Koos üha kasvava menuga, minu huvi järjest hääbus.

Eelmine aasta ilmus eesti keeles Paulo Coelho "Spioon" ja ma olin lugenud selle lühitutvustust, tekkis soov lugeda. Esmaste arvamuste kohaselt tundus, et see on erinev kui sama autori teised raamatud. "Spioon" on ilukirjanduslik kokkuvõte Mata Hari elust. Biograafia sugemetaga, mida on Coelho rikastanud väljemõeldud dialoogidega, mis võisid aset leida, arvestades sündmuste kulgu. Ma isegi ei oska ega teagi, mida täpsemalt kirjutada sisu kohta, sest kokkuvõtteks põhjust pole, Mata Hari kohta leidub internetis hulgaliselt materjali, mis on suure tõenäosusega ka informatiivsem kui Coelho raamat. Võib-olla ehk seda, et väga ladusalt ja kergesti loetavalt, ilma täpsustavate daatumiteta, kirja pandud jutustus.

Tegemist on kerge, kiire ühe õhtu lugemisega, ei vaja erilist süvenemist ega kaasa mõtlemist. Ma isegi ausalt öeldes, et soovitaks seda kellelegi, kuigi tegemist pole halva raamatuga, siis midagi erilist ta lugejale ei anna. Kindlasti on Paulo Coelhol paremaid raamatuid, milles rohkem sisu.
Neile, kes soovivad lugeda rohkem ja täpsemat Mata Hari elulugu, võiksid mõne teise raamatu ette võtta. Samuti ei liigitaks ma "Spiooni" klassikaliste Paulo Coelho teoste hulka, sest sellest ei leia autorile omast stiili, kus raamatu peamine mõte on peidus ridade vahel.  Kui ma viimases eksin, siis seetõttu, et ei ole päris pikalt enam Coelho raamatuid lugenud ja teen järelduse vaid oma loetu põhjal.


 Loe arvamusi Goodreadsi kasutajatelt!
Osta Apollost või Rahva Raamatust.



esmaspäev, 15. mai 2017

Donna Tartt "Salajane ajalugu"

Ma isegi ei tea mis, aga on midagi, miks ma jälle loen Donna Tartti raamatut. Ei, sarnasus mu harva esineva perekonnanimega ei ole piisav põhjus. Eelmine aasta lugesin ma "Ohakalindu", see oli kummaline raamat, mul olid kogu lugemise ajal erinevad arvamused, jätsin korra isegi pooleli, kuid kui läbi loetud, tundus väga hea ja olen isegi soovitanud teistele. Ometi teades, et äkki olen taas sarnase olukorra ees, et raamat ei köida piisavalt ja tekib soov pooleli jätta, võtsin ikkagi lugemiseks Tartti teisegi raamatu "Salajane ajalugu". Ning olidki enam vähem samad mõtted, aga pooleli ei jätnud!

"Salajane ajalugu" on oma sisu ülesehituse poolest erinev, juba proloogis saab lugeja teada põhisündmuse, mille ümber kogu tegevustik toimuma hakkab. Hampdeni kolledži kuuest üliõpilasest koosnev sõpruskond on tapnud ühe endi seast, Bunny, tõuganud ta alla järsakult, jättes mulje justkui tegemist oleks matkaõnnetusega. Nende geniaalse plaani järgi oleks pidanud juhuslik mööduja leidma laiba, kuid paraku hakkab ootamatult sadama lund, mis raskendab olukorda.
Raamatu minategelane Richard soovib Hampdenisse õppima asudes jätkata kreeka keele õpinguid, kuid kuna õppejõud Julian võtab oma kursusele vastu õpilasi vastavalt oma äranägemisele, on see pisut raskendatud. Richard peab valetama ja elu ilustama, ent ta saavutab eesmärgi. Kursuse teised üliõpilased Henry, Bunny, Francis, Camilla ja Charles on kõik omamoodi, varjates oma saladusi sama kiivalt kui Richard isegi.

Raamat jaguneb kaheks eraldi osaks. Esimeses osas liiguvad kõik sündmused Bunny tapmiseni ja teises osas sellest jälle eemale. Minu jaoks oli kogu raamat nagu veidi lugejat narriv, õrritav. Esimene jagu, ligi 300 lehekülge Richardi meenutusi, kuidas kõik kahtlased tegevused saavad lahenduse, mõistliku seletuse, saladusi tuleb üha enam ilmsiks, mis kulmineerub Bunny järsakult alla lükkamisega. Teine osa hakkab päev päeva haaval liikuma mõrvast kaugemale. Tekivad salasepitsused, kellel on alibi, kellel mitte, erinevad spekulatsioonid Bunny kohta. Lõpuks laguneb sõpruskond tekkinud pingest, ilmsiks tulevate valede ja saladuste koorma all. Sellegipoolest hoiab neid üksteise suhtes valvsana ühine hävitav saladus, mille tõttu nad kõik pidevas hirmus elavad.
"Salajane ajalugu" jääb nö traditsioonilise lahenduseta. Kas ja millist karistust kannavad süüdlased?

Tegemist ei ole raamatuga, mida igaühele soovitaks, peaks eelnevalt teadma eelistusi. Tegemist pole klassikalise mõrvalooga, milles juhtumit asutakse lahendama. Pigem on see hoopis ühe kolledži sõpruskonna juhtum, millele lahendust ei leidu, aga üha enam tuleb ilmsiks valesid, mis järjest enam raskendavad sõpruse jätkumist. Põnevust ja pinget on, aga see kohati vaibub, mis tekitab vastakaid arvamusi.



Goodreadsist leiab veel arvamusi!

"Salajane ajalugu" on nii Apollos kui Rahva Raamatus läbi müüdud, tegemist on 2007 aastal eesti keelsena ilmunud raamatuga.

esmaspäev, 8. mai 2017

Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"

Indrek Hargla raamatuteni jõudsin ma tänu apteeker Melchiori kriminaalromaanidele. Ma käisin ikka päris tükk aega raamatukogus nagu silmaklappidega, laenutasin Hargla teostest vaid konkreetselt Melchiori raamatuid ja kõik. Tegelikult oli juba sellel ajal antud autoril nii palju raamatuid, et oleks väiksema riiuli täitnud. Õnneks tänu "Süvahavva" sarjale, mida ma ei vaadanud, aga mille menu pani mind seda raamatut lugema, tekkis juba suurem huvi. Hetkel tasapisi olen üritanud kõige uue ja huvitava vahel läbi lugeda järjest enam Hargla raamatuid ja veendun üha enam, et tema menu ja loetavus on täiesti õigustatud. Julgelt ütlen, et Indrek Hargla on mu vaieldamatult lemmik kodumaine autor, ma isegi ei piiritle kuidagi žanriga oma eelistust.

"Suudlevad vampiirid" on jutukogumik, lisaks nimiloole leiab sealt lisaks seitse lühijuttu.
Raamatule pealkirjaks olev pikim lugu "Suudlevad vampiirid" on küll põnev, kaasahaarav, huvitava lahendusega, aga minu jaoks mitte parim sellest kogumikust. Jah, seal on Harglale omaseid absurdseid situatsioone, mida lugedes tekib alati mõte, et kuidas küll autor kõige selle peale tuleb. Lugejale on huvitav jälgida, kohe alates esimesest lausest hakkab tegevus pihta ning läheb hoogsalt, ilma liigseid detaile lahkamata lõpuni. Minategelane saab kõne oma eksabikaasalt Bethanylt, kes annab talle ülesande. Teise olulise tegelasena tuleb sisse Pat, kes on jõudmas oma uurimisega vampiiride jälile, neile lausa väga lähedale kui juhtub midagi ootamatut, millest saavad alguse sündmused, mis viivad läbi takistuste lahenduseni.

Ma isegi ei hakka eitama, et selle raamatu võtsin ma lugemiseks ikkagi peamiselt seetõttu, et sisaldab kahte Melchiori juttu "Apteeker Melchior ja katustel tantsija" ning "Apteeker Melchior ja Zarieli raamat", mille headuses ma ei kahelnudki. Olles lugenud läbi kõik apteeker Melchiori sarja raamatud, on need kuidagi nii tuttavad, kiiresti haaratavad. Ka teised jutud ei valmistanud sugugi pettumust.  Näiteks "Minu päevad Liinaga" ja "Tema päevad Liinaga" on minu jaoks selle kogumiku parimad. "Raudhammas" oli huvitava sisuga, tegevus toimus kahes maailmas, ootamatu lõpuga, isegi võiks öelda järsu lõpuga, mis jätab lugejale mõtlemisainet. "Kadunud hingede ajaraamat" on neist seitsmest loos kõige absurdsem minu jaoks, pidin lausa mõnda lõiku mitu korda üle lugema, et kas ikka sain õigesti aru ja ma pole tegelikult veenudunud, et sain. "Jõgeva elavad surnud" tundus esialgu kuidagi igav, õigemini mitte igav, aga erinev. Kolmekümne lehekülje peale muidugi mingit eriti pikka ja venivat algust ei kirjuta, kuid lugemise ajal ootasin, et millal siis läheb päris tegevuseks, mis siis ikkagi lõpuks juhtub.

Selliseid jutukogumikke on hea vahelduseks lugeda, vajadusel jätsin pooleli ja võtsin mõne teise raamatu ette, ilma kartmata, et äkki läheb midagi olulist meelest. Isegi oli kohati hea see "tuulutamine" ja mitte jutiga lugemine. Ma vahest süvenen raamatusse nii palju, et selliste lühilugude puhul jääb mõte veel natukeseks ajaks loetut seedima ja siis ei tahagi kohe ropsuga jätkata järgmisel lehel hoopis uute tegelaste ja sündmustega.

Raamatu eessõna koostanud Jüri Kallas imestab selle üle kui paljud siiski ei tea Indrek Harglat aastal 2011, siis ma olen temaga sama meelt käesoleval aastal. Ja ma ei pea siin silmas neid, kes kauges kaares raamatutest mööda käivad, sest tegelikult peaks ka neile olema Hargla tuttav teleekraanilt, vaid just inimesi, kes tegelikult loevad. Seega lugemist ja avastamist on jätkuvalt kõigil ja autori fantaasia ei saa küll kedagi külmaks jätta-kas meeldib väga või siis üldse mitte.


Mõned arvamused ka Goodreadsi kasutajatelt.
Osta Apollost või Rahva Raamatust.



esmaspäev, 1. mai 2017

Gillian Flynn "Paha paik"

Viimasel ajal loen ma väga palju kriminaal- ja põnevusromaane, need hoiavad kogu lugemise aja meeled erksana. Pean jälgima hoolega detaile, sest tahan ju ometi ise jõuda ka lahenduseni enne kui raamat lõpeb ja siis teada saada, kas mul oli õigus või jäi kuskil midagi tähele panemata. Eriti põnevad on veel sellised, kus tegevus toimub nii minevikus kui ka olevikus ja erinevate inimestega toimunud/toimuvad sündmused on kokku põimitud. Gillian Flynni "Kadunud" ei vaimustanud mind eriliselt, aga ometi kui nägin sama autori raamatut "Paha paik", tekkis kohe soov seda lugeda, ilmselt uudishimu.

"Paha paik" räägib loo Libbyst, kelle perekond, ema ja kaks õde, mõrvati aastaid tagasi väga julmalt ja kuriteo eest mõisteti vangi tema vanem vend Ben. Libby oli mõrvade ajal 7-aastane ja tema tunnistus sai määravaks oma venna süüdimõistmisel. Ta väitis, et kuulis ja nägi Beni tapmas ja on selles veendumuses elanud  kogu oma järgneva elu. Naine ei ole isegi püüdnud ega soovinud nende mõrvade kohta ja üldisemalt ka pere kohta midagi teada. Kui aga entusiastlik noormees salajasest mõrvaklubist temaga ühendust võtab ja teda ümber veenda üritab, hakkab ta isegi kahtlema ning on nõus aitama ja otsima kontakti võimalike kahtlusalustega. Esialgu viivad kõik kahtlused ja arvatavad mõrvarid vaid tupikusse ja Libby peab üha enam süvenema minevikus toimunule.

Kuna "Kadunud" ja "Paha paik" on mõlemad Gillian Flynni raamatud, siis ma natuke võrdlen neid, pigem enda jaoks, ehk ka kellelegi teisele infoks, kes on emba-kumba lugenud ja ei tea, kas võtta sama autori teisigi raamatuid. (Eesti keeles ilmunud ka "Lõikepind", kuid ma ei ole seda veel lugenud, teades ennast, lugemata ei jää.) 
Ma ei ole nüüd kindel, kas tegemist on mu värskete emotsioonidega, aga kui võrrelda, siis "Paha paik" meeldis rohkem kui "Kadunud". Põhjus võib olla ka selles, et "Paha paik" hoidis rohkem põnevust üleval kuni viimaste lehekülgedeni, ma ei olnud kuni lõpuni veendunud oma kuriteo lahenduse versioonist ja see oligi mingil määral erinev. Mulle väga meeldivad autori täpsed ja kohati võikad kirjeldused, aga mõlema raamatu lugemisel tundsin, et kuidagi venis algus, ei läinud piisavalt kiiresti põnevaks. 

Olles lugenud kahte Gillian Flynni raamatut, julgen öelda, et kuigi sündmused on erinevad, siis kirjutamisstiil on sama. Pikem eellugu, palju detaile, mis kohati ei klapi kokku, keerulised ja eksitavad sündmused minevikust, kuid lõpuks kulmineerub põneva ja ootamatu lõpuga. Ilmselt lugeda soovitaks neil, kellele meeldis "Kadunud", mitte sisu poolest, need on siiski erinevad, aga pigem autori stiili pärast. 



Loe Goodreadsi kasutajate arvamusi!
Osta Apollost või Rahva Raamatust, mõlemas hetkel soodushind.

esmaspäev, 24. aprill 2017

Anna Sundberg ja Jesper Huor "Ma armastasin terroristi"

Minu kätte ei satu juhuslikult raamatud, mis on seotud islamiga. See teema on hetkel aktuaalne kogu maailmas ja ma ei taha näha ega kuulda ainult meedias kajastatavat, vaid ka veidi nö teist poolt. Ma ei proovi ja ausalt öeldes ei tahagi mõista, mis paneb inimese millessegi või kellessegi nii tugevalt uskuma, et ta on võimeline usu nimel tapma. Võib-olla ma vägivaldselt üldistan islamit ja moslemeid, aga paraku on selline kuvand mu peas tekkinud.

Anna Sundbergi "Ma armastasin terroristi" ei vaja pikemat ega ka lühemat sisututvustust, pealkiri ütleb ära kõik. Tegemist on autobiograafilise teosega, mille on Anna Sundberg kirja pannud koos ajakirjanik Jesper Huoriga. Mul oli juba alates päris esimestest lehekülgedest meelel vaid üks sõna, õigemini küsimus- miks? Minu pärast võivad inimesed uskuda  kasvõi lillkapsastesse kui nad tahavad, valikuvabadus, aga olla nii kindel usu õigsuses, mis tallab kõik muu maatasa ja läheb sõna otseses mõttes üle laipade, kuidas see võimalik on? Seejuures ei jätnud Anna Sundberg kordagi lolli naise muljet, pigem tundus ta olevat usust ja armastusest pimestatud. Lugemise ajal vaheldusid emotsioonid, kord vihane, kord kurb. Oli lehekülgi, mida ma lugesin, imestasin ja vihastasin-mis teeb ühest usust nii õige ja ainsa, et kõik muu on tühine, kuidas on võimalik "tänu" usule rõõmustada kellegi surma üle? Teisalt kui Anna oma lastega raskustesse sattus, oli mul kahju, mitte kordagi ei parastanud, et näed nüüd, said, mis tahtsid. Elasin kaasa ja lootsin (või no mis siin loota kui raamatu on oma elust ise kirja pannud, siis järelikult elus), et kõik läheb hästi ja ta saab tagasi kodumaale.

Ma ei ole väga veendunud, et see nii täielik ülestunnistus on. Jah, vaevalt Annat tema viimane moslemist abikaasa väga detailselt oma tegevustesse pühendas, kuid usun, et ta teadis rohkemat kui kirja panna tahtis või julges. Ma ei heida seda sugugi ette, riskida oli rohkem kui selle raamatu müügieduga. Raamatu lõpus oli mul siiski hea meel autori üle, et ta silmad avanesid ja ka pisut kahetses, just teiste usku pööramise osa.

Islam on teema, mis ei jäta kedagi külmaks, mingisugune arvamus on kõigil. "Ma armastasin terroristi" ei andnud mulle islami ega moslemite osas uut infot, pigem vaid ühe naise lugu islamisse ja sellest välja. Kirjastus Sinisukk on välja andnud "Valge" sarja, milles ilmunud raamatud on oluliselt detailsemad erinevate naiste keerulised elud,  Muidugi ei saa võrrelda antud raamatut kogu sarjaga, oleks võimatu koondada nii palju erinevaid tahke islamist ühte teosesse.

Kellel on eelarvamus autorisse juba pelgalt pealkirja järgi, jätku lugemata, sisu vaid süvendab seda. Millestki olulisest selle raamatu lugemata jätmisel ilma ei jää, pigem tekitab enam negatiivseid emotsioone. Islami kohta silmaringi avardamiseks on see raamat lahja.


Loe veel arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.
Osta Rahva Raamatust või Apollost.

esmaspäev, 10. aprill 2017

Michel Houellebecq "Platvorm"

Tegelikult tahtsin ma lugeda Michel Houellebecqi raamatut "Alistumine", tänu millele ma üldse antud kirjanikust midagi kuulsin. Paraku on väikeste alevike raamatukogude valik limiteeritud ning laenutasin hoopis sama autori teise raamatu "Platvorm". Miks ma üldse Michel Houellebecqi teoseid lugeda tahtsin, on tema raamatutes kajastatavate teemade aktuaalsus, eriti veel hetkel.

"Platvorm" on raamat  keskealisest mehest, kes pole just kõige paremas punktis oma eluga. Ta isa sureb, naist pole, sõpru ka oluliselt mitte. Leiab end sageli peale tööd külastamast lõbustusasutusi, kuna seal ei küsita liialt isiklikke asju ega tunta huvi tema vastu, saab lõõgastuda ja minna üksi koju. Isa surma järel paneb ta müüki isa vara, saadud raha investeerib, võtab töölt puhkuse ning lendab Taisse. Sama paketireisi valinud grupis on erinevaid inimesi, kellega arvamused ühtivad, kellega mitte. Puhkus ja Tai muudavad Micheli elu täielikult, olles igasuguse lootuse kaotanud, leiab ta õnne sealt, kust seda kõige vähem loota osanuks.

Ma tahaks, kuid ei saa rohkem ega täpsemalt kirjutada, sest see oleks täielik spoiler. Aga ma nii palju julgen ilma midagi reetmata mainida, et see raamat paneb mõtlema. Elame ja oleme, kes õnnelikud, kes vähem õnnelikud, kulgeme vaikselt, vahest tormilisemalt, läbi elu. Teele satub erinevaid ootamatusi, mõnikord muudavad need kõik paremaks, teinekord jällegi halvemaks, Kõik need muutused on aga seotud kellegi teisega, keegi täiesti võõras inimene võib muuta elu kardinaalselt ja sinna ei saa midagi parata. Oletused ja tagantjärgi tarkus, oleks-poleks, ei aita.

Isegi ei tea, kas ja kellele "Platvormi" lugeda soovitaks, kohati veniv ja pikk, siis jälle sündmusterikas, üsna vastuoluline raamat. Külmaks ei jäta kedagi, tekitab ilmselt palju negatiivseid emotsioone. Praegu maailmas valitsevas olukorras on see väga mõtlemapanev ja justkui rusikas silmaauku. Mina igatahes loodan, et ühel hetkel saab loetud ka Michel Houellebecqi "Alistumine", ootused on igatahes kõrged.



Loe veel arvamusi: Goodreads
Osta Apollost või Rahva Raamatust. 

esmaspäev, 3. aprill 2017

Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda"

Kui ma pehmelt öeldes vaimustusin, et Mihkel Raual uus raamat ilmunud, siis pigem sõbrad-tuttavad pööritasid pahameeles silmi ja nemad isegi raamatukogust laenutamisega "seda meest" ei toeta. Peamiselt kommentaarid stiilis "Raud ütleb alati kõigile halvasti", "ta ei lase oma saatekülalistel ise rääkida, koguaeg suu käib", aga lagi oli see: "Mihkel Raud on nii ebaseksikas, et ma ei taha lugeda ta raamatut!". Kui ma valiks oma raamatud autori välimuse järgi, siis jääksid vist pooled lugemata. Mul ei ole Mihkel Raua vastu midagi, ma ei nõustu alati tema välja ütlemistega, aga inimesed kes julgevad (või teesklevad hästi julgemist) arvamust avaldada mulle meeldivad, eriti juhul kui nad oskavad ka enda üle nalja teha.

Ma olin tegelikult müüdud juba siis kui lugesin esmakordselt raamatu lühitutvustust-algab seal, kus lõppes "Musta pori näkku", rohkem polnud vaja ühtki põhjendust ega argumenti, miks lugeda ka "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda". "Musta pori näkku" meeldis mulle nii sisu kui ka kirjutamise stiili poolest. 
Olen lugenud ka Mihkel Raua raamatut "Sinine on sinu taevas", kuid see nii meeldejäävaid emotsioone ei tekitanud.

"Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" pakkus mulle huvi kui lihtsalt ilukirjanduslik teos, mitte eneseabi raamatuna. Samas tabasin, end mitmeid kordi lugedes mõttes kaasa noogutamas. Kihvtimaid ja naljakamaid kohti lugesin kõva häälega ette neile, kes läheduses viibisid ja vähegi kuulata viitsisid. Isegi ühele Mihkel Raua "vihkajale" surusin raamatu pihku, paludes lugeda ühte tabavate võrdluste ja huvitavate väljenditega lõiku ja lõpuks oli ta lugenud märkamatult 3 lehekülge. Seega kui vihata Mihkel Rauda kui saatejuhti või žüriiliiget võib vabalt olla võimalik lugeda ta raamatut. Ilmselt olen hetkel oma elus punktis, kus olen rahul ja õnnelik, samas omades sihte ja eesmärke mille poole püüelda, teades kuidas neid saavutada. Seetõttu ei leidnud ma enda jaoks vajalikke nõuandeid või soovitusi, mida ma veel ei teadnud või juba ei järgi. 

Neile, kes ikka täiega vihakavad Mihkel Rauda ja ei suuda kuidagi lugeda ja ette kujutada, et selle raamatu on kirjutanud tore naabrimees Enn, teen lühikese kokkuvõtte. 400 lehekülge nõuandeid, mis vürtsitatud värvikate kirjelduste ja seikadega elust ei ole muidugi lihtne kokku võtta lühidalt, aga ma panen kirja selle, mis minu jaoks kõige tähtsam. 
Mitte kellelgi siin ilmas pole rohkem ega vähem aega kui sinul, kõigil on 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas, aga selle kasutamine on igaühe isiklik asi. 
Raha saad sa kulutada täpselt nii palju kui sa teenid ja lotovõidule ega sõbra abile pole mõtet enne palgapäeva loota. Tähendab sa võid loota, aga ühel juhul võid rämedalt pettuda ja teisel juhul pead võla ikka tagasi maksma. 
Ära lase end mitte kellegi, eriti veel täiesti võõra inimese arvamusel kõigutada, peamiselt juhul kui tegemist on halvustamisega. Kiitmise peale võib veidi kõrvu liigutada küll. 
Ja juhul kui tegeled müügitööga, siis kiida oma potensiaalset teenuse või toote ostjat kasvõi läbi telefoni maailma kõige kaunimaks, peaasi, et teed seda veenvalt. 
Kõige olulisem on kasutada neid asju ja oskusi,mis sul on, eelkõige mõistust ja aega ja panna need teenima enda jaoks seda, mida veel lisaks vaja-raha, asju.

Nagu ka Mihkel Raud raamatus ise mitmeid kordi mainib, et lugejal tekib arvamus nagu oleks tal lihtne rääkida, kuulus ja edukas, pappi pritsib igast ilmakaarest peale, tööd on jalaga segada, siis siia ilma on ta sündinud samasugusena nagu kõik teisedki. Ma tegelikult soovitan hoopis alustada skeptikutel raamatu lugemist viimasest peatükist. Kõik valikud, õiged ja valed, teeb igaüks ise, olenemata sellest, kes on vanemad või kui kuulus oled. Katsetada ja vääratada on nö tavainimesel oluliselt kergem kui kuulsusel, kelle iga sammu ja tegu jälgitakse.

Lugeda soovitan isegi kui puudub vähimgi vajadus eneseabi järele, naerda saab ka ja seda ei ole kunagi liiast. Ja kui loetegi, siis ärge väga vaevuge ütlema raamatu pealkirja, piisab kui öelda Mihkel Raua uus raamat. Ma olen paar korda alustanud, võhikud ütlevad teadjalt "Aaaa jah" juba peale seda kui olen jõudnud öelda "Kus ma olen" ja need, keda päriselt huvitab, teavad juba isegi.



Loe veel arvamusi Goodreadsist.
Osta Apollost  või Rahva Raamatust.
Ja kui raamatust jääb väheks, siis Mihkel Raua blogi: http://mihkelraud.ee/