esmaspäev, 14. august 2017

Gillian Flynn "Lõikepind"

Ma ikka ei suuda kaua lugeda midagi muud, kisub kohe selle põnevuse ja kriminaalsete lugude poole. Gillian Flynn on üks vähestest autoritest, kelle kõik hetkel eesti keelde tõlgitud raamatud olen läbi lugenud. Ma küll ei ole tohtult vaimustuses varasemalt antud autori loetud raamatutest, kuid siiski mõtlesin lugeda ka selle kolmanda saadaval oleva läbi. Pisut küll tagurpidi on mul see lugemine läinud, aga mis teha kui niiviisi nad ilmunud meil on. Nimelt on "Lõikepind", mida mina nüüd lugesin kolmanda, Gillian Flynni esikromaan.

"Lõikepind" on lugu ajakirjanikust, Camillest, kes saadetakse oma kodulinna, kus ta pole käinud 8 aastat, uurima kahe väikese tüdruku kummalist kadumist ja surma. Ann, kadunud ja leitud surnuna, hambad välja tõmmatud, üheksa kuud enne Camille Wind Gapi naasmist. Natalie, kelle otsingud alles käivad, on äsja kadunud. Camille loodab saada kiirelt looga ühele poole, et ei peaks jääma kauaks väikelinna, kust teda keegi ei oota, ei ta ema Adora, kasuisa Alan ega poolõde Amma. Paraku ei lähe kõik ootuspäraselt ning ta peab peatuma oma lapsepõlvekodus ema juures, kes temast justkui ei hooli ja näib tüdrukute surmast ülearu suures šokis olevat. Camilla kummalisena käituv poolõde Amma on aga nagu Wind Gapi ebajumalanna, kelle käske pimesi täidetakse ja kes naudib oma võimu, kuid koduseinte vahel on emale nunnu tütreke. Järjest enam hakkab kooruma sündmusi, mis ei heida Camilla eliitperele sugugi head valgust.

Ma ütleks, et "Lõikepind" on Gillian Flynni loetud raamatutest kõige parem, kõige kaasahaaravam, kiirem, põnevam ja võikam. Kõigis tema teostes on peategelasteks naised, kes on vaimselt haiged, see on peamine läbiv joon. Ja teiseks sarnasuseks mingisugune (haige) side perekonnaga. "Lõikepind" on kiire sündmuste arenguga, juba esimestel lehekülgedel hakkavad sündmused pihta. Tõsi, kogu esialgse loo taustal hargneb lahti ka minevik, mis mängib sama tähtsat ja kohati isegi tähtsamat rolli kogu sündmuste jadas.

Osta ApollostRahva Raamatust või kirjastusest Varrak.
Veel arvamusi: Goodreads

neljapäev, 3. august 2017

Clare Mackintosh "Ma lasen sul minna"

Ma olin meeldivalt üllatunud kui nägin, et Petrone Prindi kirjastuse poolt on tõlgitud Clare Mackintoshi "Ma lasen sul minna". Mitte sellepärast, et ma oleks enne eesti keeles ilmumist autorist või raamatust kuulnud, vaid mulle kuidagi väga on meeldinud, mõningate mööndustega, aga siiski, Petrone Prindi nime alt ilmunud raamatud ja üks põnevik ainult täiustab seda.

Peale emaks saamist lähevad mulle tohutult hinge raamatud, kus lastega midagi juhtub, eriti just väikelastega, vist emaduse "kutsehaigus". "Ma lasen sul minna" algabki just sellega, väike, viie aastane poiss kaotab oma elu autoõnnetuses. Juht põgeneb sündmuskohalt. Politsei hakkab lugu uurima, kuid kõik jookseb tupikusse, ühtegi tunnistajat ega asjalikku vihjet ei laeku, ema kaob jäljetult. Kriminaaluurija Kate jätkab looga tegelemist ka siis kui juba ülemustelt on tulnud käsk lõpetada. Ta suudab hoida ka oma kollegi Ray huvi piisavalt kõrgel, et mees soostub paluma luba, et avaldada meedias taas õnnetuse kohta infot, lootuses, et ehk keegi teab, kellelegi meenub. Imekombel ilmub välja mees, kes mäletab õnnetuse päevast midagi, lõngakera hakkab lahti hargnema.

Raamat on jaotatud kaheks osaks. Esimene osa on justkui õnnetus ning selle tagajärgede hääbumine. Politsei veel vaikselt küll hoiab toimunut uurimisel, kuid mitte avalikult. Lapse emast pole jälgegi ning süüdlasest ammugi mitte. Tekib tunne nagu loeks raamatut, mille algus on sama, aga kaks tegevusliini liiguvad täiesti erinevas suunas, eeldatavalt ühise lõpu suunas.
Teine osa on juba põnevam ning siin ei julge ma midagi mainida, sest igasugune kirjeldus võib olla liialt reetlik. Minul tekkis teise osa alguses täielik segadus, et mis asja, lausa lugesin esimesed paar peatükki uuesti läbi, sest tundus nagu oleks midagi olulist tähelepanuta jäänud.

Olin Clare Mackintoshi "Ma lasen sul minna" kohta kuulnud vaid head, lugenud kommentaare, kus ei hoitud tagasi kiidusõnadega ning raamatu kaas on ka täis erinevate krimiautorite positiivseid arvamusi. Ma pean ühinema nendega. Tõesti põnev, huvitav sündmuste kulg, isegi ootamatu, täiesti ettearvamatu viimase peatükini. Ma sõna lugesin raamatu läbi ühe jutiga läbi, lihtsalt ei suutnud ega tahtnud käest panna, just raamatu teises osas.
Loodan üsna pea lugeda ka Mackintoshi raamatut "Ma näen sind" ja ootused on igatahes kõrgeks seatud. 

Veel arvamusi: Goodreads

teisipäev, 1. august 2017

Hannes Võrno "Missioon"

Mulle meeldib Hannes Võrno, tõsi küll, peamiselt Kreisiraadiost, ema-Strömina või siis "Ken, Kevin sööma!" hüüdmas. Ise ma Võrnot Facebookis ei jälgi, aga sageli vilksatavad kellegi poolt "laigituna" tema postitused minu esilehel ning needki on alati läbimõeldult ja arukalt kirjutatud, mitte suvaline lahmimine. Kuigi raamat "Missioon" pole isegi ligilähedale Kreisiraadiole või muule säärasele pullitegemisele, otsustasin siiski läbi lugeda.

Mingit sisukokkuvõtet oleks ülearune teha. Mis siin ikka ümber kirjutada-Afganistanis poole aasta jooksul peetud päevik. Kord tõuse, kord mõõne, kord paremad, kord kehvemad päevad. Kui ma olin läbi lugenud umbes veerand raamatust, siis jäi mulle silma väga sage armastuse avaldamine oma perele, sealhulgas naisele, Hälile. Ma pole kuu pealt kukkunud ja ikka pisut olen näinud siin-seal Hannes Võrno lahkumineku saaga pealkirju, kuid kordagi polnud avanud ühtki artiklit. Võtsin kätte ja googeldasin, et mis värk siis ikkagi on ja tuli välja, et see sama raamat, "Missioon", on räme lähedaste mustamine. Ise mõtlesin, et mis asja, kuidas? Kas ma loen erinevat raamatut? Sage kirjavahetus ja telefonikõned, pea iga päeviku sissekande lõpus ainult soojad sõnad pere suunas, kus on siis see avalik mustamine? Olgu, mõned kohad küll olid sellised, mis just ei ülistanud naist ja poegi, kuid minu kui võõra inimese jaoks ei midagi kohutavat.
Pigem oli häirivam lugeda tihti korduvat kontingendi ülema ja kaplani kritiseerimist. Ma ei leia, et Võrno oleks kellegi suhtes tohutult ülekohtune olnud, vaid hoopis ise ennast avalikult "alasti kiskunud" ja oma sisemised heitlused ilmarahvale ette laotanud.

Sageli selliseid päevikuvormis raamatuid lugedes on mulle tunne nagu ületaks mingi isikliku piiri, kas ma ikka peaksin lugema, samas kui on avalikustatud, siis ei peaks ju mina lugejana pead murdma selle üle, mida ja kui palju endast autor raamatusse kirjutanud. Hannes Võrno justkui otsiks oma kohta siin maailmas, pidevad meelemuutused, igatsus millegi järele, mida ei näi kuskilt saabuvat.

Ja kuigi ma kahtlen, kas Hannes Võrno oma eluõhtul uhkusega vastu rinda taob ja peab "Kreisiraadiot" parimaks saavutuseks, siis kahtlen, kas raamat "Missioongi" esikoha vääriline on. Jah, missioon ise, seda küll, kuid raamat oli pisut negatiivse alatooniga, kuigi samas näis nagu Võrno siiski oleks uhke Afganistanis käigu üle- "Hakkama sain!"
Õnneks või kahjuks ei suutnud, see raamat minu arvamust Hannes Võrnost muuta, pisut küll kõigutas, aga pean teda siiski üheks asjalikumate sõnavõttude ja arvamustega meheks, kes ka vajadusel oskab nalja teha.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreads.

esmaspäev, 31. juuli 2017

Jennifer Niven "Elu helged paigad"

Ma ei ole juba päris ammu lugenud ühtegi noortekat, kuigi kunagi oligi taoline kirjandus mul igapäevaselt käsil. Nii armas, roosamanna tänapäeva muinasjutt.  Ühel hetkel ma kasvasin sellest välja, ei köitnud enam nunnud keskkooliarmumised, tühine klatš ja intriigid ega õnnelikud lõpud. Aeg-ajalt ma ikka mõne lihtsalt uudishimust loen. Ilma eelneva uurimiseta, sõna otseses mõttes jäi ette Jennifer Niveni "Elu helged paigad", pealkirja järgi otustasin ja kaasa haarasin.

"Elu helged paigad" on Violeti ja Theodore Finchi lugu. Violet, koolis populaarne tüdruk, meeldib kõigile, kaasa arvatud popimale poisile, kuid kelle elu ei ole peale õe surma enam endine. Finch, keda kutsutakse friigiks, kellel on pidevad pahandused ja teda ähvardab koolist välja viskamine. Poiss ja tüdruk on samaaegselt kooli kellatorni karniisil, ise üksteise sealolekut teadmata. Kes kelle päästab? Koolis muidugi hakkab levima "ainuõige" lugu, kuidas Violet päästis friigi. Üsnagi ootsupäraselt tekib kahe katkise hinge vahel rohkemat kui kõrvalseisjad seda ootaks või eeldaks.

Esimesed sada lehekülge loetud, mõtlesin jackpot, see ongi see, mida ma lugeda tahtsin, vaheldus krimi- ja põnevusraamatutele.Täpselt see, mille järgi ma oleks 15 aastat tagasi õhanud "nii ilus!". Kooli armastatuim tüdruk ja vihatuim poiss saavad kõigi kiuste õnnelikuks, ükskõik, mis takistused neile teele ette ka ei jää, koos nad ületavad need. Armastus võidab kõik!  Ja siis ühelt maalt võttis kogu lugu pöörde, mida ma ei oodanud. Mis mõttes? Õnnelik lõpp? Kuigi ma lugesin kogu raamatut üsna tuimalt, ilma sellesse imelisse armastusse kaasa elamata, läks lõpp mulle hinge. 

Mul tekkis paar korda peas väike võrdlusmoment John Greeni "Süü on tähtedel" raamatuga, kuid tegelikult peale peategelaste, lootuse kaotaonud noorte, ei ole seal oluliselt palju ühist. Pisut ehk võib tõmmata paralleele ka lõpu osas, aga kogu üldmõte on siiski midagi muud. 

Ma ei ole kindel, et Jennifer Niveni "Elu helged paigad" on parim noortekas, mida ma lugenud olen viimaste aastate jooksul, aga kindlasti on see ühe sügavama mõttega. Ehk oskan ja loen nüüd taolisi raamatuid hoopis teise pilguga, täiskasvanulikuma pilguga kui varem.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Lisaks arvamusi: Goodreadsist.


esmaspäev, 24. juuli 2017

Katrin Pauts "Tulekandja. Muhumaa põnevik"

Nagu juba varasemas postituses maininud, siis ma toetan pisut Eesti kirjandust laenutades ja ostes võimalikult palju eestlaste raamatuid. Kõike muidugi mitte, sest olen ka parajat jama lugenud, aga kui ikka kuskil keegi huvitavalt arvamuse avaldab, siis tekib soov lugeda. Katrin Pautsi "Politseiniku tütar" oli piisavalt mõnus lugemine ja hea vaheldus väliskirjandusele ning ma ei kahelnud sekunditki, kas lugeda läbi ka "Tulekandja".

Maanteedel hukkub autoõnnetustes noored naised. Ajakirjanik Marion, kes käib õnnetuspaiku külastamas, näeb juba kolmandat korda sama meest sündmuskohas. Hämaras ei näe ta hästi mehe nägu, kuid tunneb ta pilku ja teda tabab meeletu hirm. Lausa surmahirm. Koju jõudes hakkab ta uurima kõiki sarnaseid autoõnnetusi ning leiab mitmeid sarnasusi-noored naised, punakas-blondid, õhtupimeduses kummalistes kohtades viibinud, ilma, et keegi lähedastest teaks, miks. Artiklite juuresolevatel piltidel märkab ta aga taas sama meest, keda ise kohanud. Kuigi mehe nägu pole ühelgi pildil näha, tunneb Marion oleku järgi, et tegemist sama inimesega. Marion tunneb surmahirmu, ta teab, et tal ei ole enam kaua elada. Ta saadab oma leiust info meili teel edasi kahele kolleegile. 
Järgmisel päeval saadetakse ajakirjanik Eva Niimand vestlema viimases õnnetuses hukkunud naise emaga. Saades teada, et enne teda juba on keegi ajakirjanik Inselmann käinud sündmuskohal, kuid uurides ei tea keegi ühtegi sellenimelist meest. See tekitab veel enam küsimusi ning Eva asub uurima, leides täpselt sama seose, mis Marion. 
Sealt edasi hakkab sündmustik arenema väga segaselt ja salapäraselt. Kes on Inselmann? Kelle olek on nii äratuntav, et ilma nägu nägemata on teada, et tegemist sama isikuga? 

"Tulekandja" oli kohati tohutult segane lugu. Kas asi minus või mu hetke lugemisoludes, aga kuidagi liiga palju erinevaid sündmusi, erinevatest aegadest ja piir nende kõigi vahel suhteliselt hägune. Mõni olukord nii jabur, aga samas, ega normaalsus just oluliselt ainest põnevikuks ei anna. Lõpuks jõudis see lugu ikka mingisse arusaadavasse punkti, kuid mitte eriti loogilisse. 

Katrin Pautsi raamatutes on samuti hetkel nii populaarne liin, kus ühel tegelasel on oma roll ka mõlemas põnevikus, kuid samas ei takista see lugemist suvalises järjekorras. Mina jätkuvalt eelistan ja soovitan alustada esimesest osast.
Kui võrrelda mõlemat loetud Katrin Pautsi raamatut, siis minu silmis on parem "Politseiniku tütar". Kuna mulle tohutult meeldib, et lisaks Skandinaavia krimi- ja põnevuskirjandusele on valikus ka meie oma autoreid, siis jään lootma, et Katrin Pauts jätkab põnevike sarja. Iga lugu ei peagi meeldima kõigile, ehk järgmine oleks täpselt see, mis mind köidab. antud raamatule annab palju juurde järelsõna, kus autor kirjeldas sündmuskohti ja kus need reaalselt asuvad, see andis kogu loole uue ilme.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreadsist

esmaspäev, 17. juuli 2017

Lars Kepler "Küülikukütt"

Kui ma läksin raamatukogust Lars Kepleri "Küülikukütti" küsimas, sain oma küsimusele hoopis vastuseks küsimuse: "See on nii õudne raamat, miks kõik seda lugeda tahavad?". Jäin tookord vastuse võlgu, aga see tekitas veel suurema ootuse, "õnneks" vaid kuu aega pidin lootusrikkalt meili kontrollima, kas järjekord juba on minuni jõudnud. Ma tõstsin kohe poolelioleva raamatu kõrvale ja asusin "Küülikukütti" lugema.

"Küülikukütis" on Joona Linna ametlikult tagasi, mis on üsnagi ootuspärane. Mõrvatakse välisminister, väga kummalised mõrva asjaolud panevad peaministri Joona Linna abi paluma. Esialgu ei soovi ta ministri pakkumist vastu võtta, kuid peale oma tingimuste seadmist soostub ta koostööd tegema. Paraku ei lähe kõik nii nagu planeeritud, tekivad arusaamatused, politsei on totaalselt valel rajal ning ei saa näidata oma ebaõnnestumist avalikult. Kui aga mõrvad jätkuvad ja Joona Linna pakutud mõtted näivad olevat tõele lähemal, ei jää politseil muud üle kui nõustuda mehe tingimustega ja ta tööle ennistada. Kriminaalpolitseisse naasnuna on Joona Linnal rohkem volitusi ning ta hakkab pingsamalt uurima võimalike variante. Ma isegi ei reeda mitte kuidagi lõppu kui ütlen, et Linna viib õige lahenduseni, muud võimalust ju lihtsalt ei oleks. 

Mul tekib sageli kriminaalromaane lugedes sümpaatia mõne tegelase vastu ja alati loodan, et mu lemmik ei oleks ohver ega kurjategija. See pole iseloomulik ainult Kepleri raamatutes, vaid olen täheldanud seda ka teiste autorite puhul. "Küülikukütis" on see nõks (või lausa lõks) taas kasutusel. Mind lihtsalt haarab tohutu hasart ja soov teada saada, mis lahenduseni jõutakse ja ei suuda kuidagi lugemist katkestada. Kuna ohvreid ei ole selles raamatus ainult üks, siis on veel eriti pingeline lugemine, kes tapetakse eriti võikalt järgmisena. 

Olles vahepeal lugenud teistegi autorite kriminaalromaane ning Keplerit jälle lugedes saan ma aru, miks ta on mu vaieldamatu lemmik. See detailide rohkus, iga viimne kui üksikasi on paigas, autoril on tehtud tohutu eeltöö. Lihtsalt loen ja kujutan ette milline ränk uurimine on enne kirjutamist toimunud ja see tõstab mu silmis raamatu väärtust. "Küülikukütt" vastas täielikult ootustele ega kahandanud mu arvamust Kepleri osas. Raamatu viimane lause tekitab minus arvamuse, et see kuues Joona Linna raamat ei pruugi jääda viimaseks, kuid paraku ei leia ma selle kohta internetiavarustest ühtegi infokillukest.

Igal juhul soovitan lugeda, kui ei viitsi või ei taha lugeda kogu Joona Linna sarja, siis väga suur kadu pole raamatust arusaamisel, aga kogu see sari on siiski väärt lugemist. 

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreads




reede, 7. juuli 2017

Katrin Pauts "Politseiniku tütar. Saaremaa põnevik"

Võtsin seekord eesmärgiks laenutada raamatukogust Eesti kirjanike teoseid ja kuna olen mitmest kohast lugenud kiidusõnu Katrin Pautsi kohta, siis see valik polnud oluliselt raske. Mingil kummalisel põhjusel tekkis mul enne lugemist peas seos TV3 sarjaga "Varjudemaa", ilmselt sündmuskoha tõttu. Mõningaid paralleele isegi saab tõmmata, nii tegelaste kui ka sündmuste osas.

Saaremaal, Tuulegi külas on 20 aastat elatud saladusega, kuhu ja kuidas kadusid kolm tüdrukut. Ajakirjanik Eva, kelle isa oli tollel kohutaval suvel politsei uurija, tahab teada saada tõde, paraku selle välja selgitamine ei ole sugugi lihtne. Naine kutsub endale appi vennad, kellega on suhtlus katkenud, kuid loodab, et Andreas ja Tom aitavad teda. Andreas saabub Evale Inglismaalt toeks, Külarahvas on üsna tõrges, kardetakse vanu asju üles kiskuda, samas ollakse uudishimulikud. Ajakirjaniku maine muudab inimesed Eva suhtes skeptiliseks, ehk tahab ta neid saladusi kasutada ainult omakasupüüdlikult. Kui lõpuks hakkavad jõudma naiseni vihjed tema isa kohta, muutub kõik keerulisemaks, samas hakkab kogutud info põhjal ilmsiks tulema sündmusi, millest Eval aimugi polnud või mida teismelisena märgata ei osanud.

"Politseiniku tütar" on väga haaravalt kirjutatud, põnev, huvitav sündmuste kulg. Pidev ootus, kes on järgmine ja ohver ning kõige põnevam, kelle ohver. Kes on selle võrgu nii hästi pununud ja ennast kahtlustest ja süüst puhtaks jätnud?

Raamatuid lugedes tekib mul alati kujutlus, milline on paik, kus tegevus toimub, millised näevad välja inimesed, nende kodud. Eesti külaelust kirjutatud raamatus tekivad need mõtted ja "pildid" eriti kiiresti, kohe paratamatult kujutan elavalt ette väikest küla, kohalik pood on infoallikas, kus kõik tunnevad kõiki. Vahelduseks Skandinaavia krimiautoritele

Vahelduseks Skandinaavia krimiautoritele hea "kodune" lugemine, mis suudab samuti lugejat paeluda. Piisavalt huvitav ja kaasahaarav sündmistejada, põnev kuni lõpuni.
Et eestluse lainel jätkata, laenutasin juba ka järgmise Katrin Pautsi raamatu "Tulekandja" ja ootused on kõrgele seatud! 

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.