laupäev, 30. juuni 2018

Jo Nesbø "Vereteemandid"

Suvepuhkusteaegset Oslot on tabanud kuumalaine. Vår Frelsersi surnuaia lähistel hakkab ühe kortermaja köögilagi tilkuma. Pliidil keevasse vette ilmuvad pisitillukesed tumedad klombid. Samal ajal on politseiuurija Harry Hole oma kodus purjus ja maha jäetud ning kuu aja pärast töötu. Tema ennastsalgavad katsed paljastada kolleeg Tom Waaleri tegelik pale on lõplikult luhtunud, ta on reetnud nii iseenda kui ka kõik lähedased inimesed. Läbi peatäie ähma kuuleb ta lõpuks telefonihelinat. See on ülemus, kes teatab toimunud veretööst. Tapetud on naine, kelle otsmikul on kuulihaav ja vasakult käelt puudub nimetissõrm. See on Harry Hole viimane juhtum, mis tal tuleb lahendada koos Tom Waaleriga.

(Lühitutvustus tagakaanelt.)
Ma olen varem juba kirjutanud arvamuse esimesest Nesbø raamatust, mida lugesin, aga nüüd ma kinnitan seda-minu uus armastus krimikirjanduses on Jo Nesbø.  
Silmad avanesid vahetult enne Jo Nesbø "Lumememme" kinolinale jõudmist. Kõik, kes vähegi olid lugenud Nesbøt, rääkisid ja kirjutasid sellest, lugesin mõned arvamused ja otsustasin isegi autori loominguga lähemalt tutvust teha. Nesbø Harry Hole sarja osas võib tõmmata paraleele teistegi sarnaste krimiraamatutega, kus on üks läbiv peategelane.
Kuigi väidetavalt on Harry Hole sarja raamatud loetavad suvalises järjekorras, siis mina jään endale kindlaks, loen kõik järjest. Esimesed kaks osa ehk oleks võinud lugeda või lugemata jätta, aga alates kolmandast raamatust "Punarind" on mõistlik siiski lugeda järjest, vähemalt kuni "Vereteemantiteni", ehk ka edasi, aga kuna ma ise ei ole edasi lugenud, siis ei julge esialgu midagi öelda. Aga kolm raamatut "Punarind", "Muretu" ja "Vereteemandid" on omavahel nii tugevalt seotud, et see pole mitte ainult taustal olev tegevus, vaid põhimõtteliselt hakkab kõik keerlema "Punarinnast" alguse saanud sündmustest ja hetkel näib, et mingisuguse lõpu kogu see jama leiab "Vereteemantites", kuid ma pisut loodan, et ehk mitte ja kibelen juba järgmist osa lugema.
Ma võib-olla teadmatusest panen ühe Nesbø raamatutest silma jäänud iseloomuliku omaduse ainult antud autorile, aga ma lihtsalt ei suuda meenutada hetkel ühtegi teist loetud autorit, kellel oleks sarnane stiil. Räägin ma nimelt sellest, et peale või isegi enne kurjategija kinni võtmist, saan ma lugejana ikkagi teada ka süüdlase versiooni, täpsemalt vastuse küsimusele "Miks?". Kui enamikes raamatutes venib algus pikalt, otsitakse süüdlast, hakatakse jõudma juba lahenduseni, tulevad ette takistused ja siis lõpp läheb nii kiiresti, et ma vaevalt suudan panna kokku kõik sündmused ja ridade vahelt loetu, et jõuda sama tulemuseni. Nesbø on aga peale süüdlase leidmist peatunud pikemalt sellel, kuidas ja miks mõni kuritegu aset on leidnud. Äkki see näitab hoopis midagi minu kui lugeja kohta, et ma tahangi seda lõppu puust ja punaseks, aga mulle sobib. Ma küll hakkan kohe kaasa mõtlema ja jälgima, ise juba mingisugust lahendust peas genereerima, kuid alati ei jõua ma sama tulemuseni ja siis ongi hea lugeda ja võrrelda kuidas autori ja minu mõtted kas siis kokku või lahku läksid.
Mulle on jäänud silma, et Nesbø esimesed kaks raamatut ei olnud just midagi erilist ja oma tõelise edu saavutas alles kolmanda raamatuga, siis mina olin müüdud juba peale esimest osa. Aga kes on lugenud Nesbø esimest Harry Hole sarja raamatut ja see ei avaldanud muljet, siis proovige uuesti alates "Punarinnast" ja kui see meeldib, siis jätkake, vähemalt kolm raamatut saate lugemislisti lisada kindlasti. Ma juba tean, et tänu Jo Nesbøle on minu nimekiri üsna pikk ja nii mõnigi teine  raamat jääb seetõttu lugemata.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar