esmaspäev, 24. aprill 2017

Anna Sundberg ja Jesper Huor "Ma armastasin terroristi"

Minu kätte ei satu juhuslikult raamatud, mis on seotud islamiga. See teema on hetkel aktuaalne kogu maailmas ja ma ei taha näha ega kuulda ainult meedias kajastatavat, vaid ka veidi nö teist poolt. Ma ei proovi ja ausalt öeldes ei tahagi mõista, mis paneb inimese millessegi või kellessegi nii tugevalt uskuma, et ta on võimeline usu nimel tapma. Võib-olla ma vägivaldselt üldistan islamit ja moslemeid, aga paraku on selline kuvand mu peas tekkinud.

Anna Sundbergi "Ma armastasin terroristi" ei vaja pikemat ega ka lühemat sisututvustust, pealkiri ütleb ära kõik. Tegemist on autobiograafilise teosega, mille on Anna Sundberg kirja pannud koos ajakirjanik Jesper Huoriga. Mul oli juba alates päris esimestest lehekülgedest meelel vaid üks sõna, õigemini küsimus- miks? Minu pärast võivad inimesed uskuda  kasvõi lillkapsastesse kui nad tahavad, valikuvabadus, aga olla nii kindel usu õigsuses, mis tallab kõik muu maatasa ja läheb sõna otseses mõttes üle laipade, kuidas see võimalik on? Seejuures ei jätnud Anna Sundberg kordagi lolli naise muljet, pigem tundus ta olevat usust ja armastusest pimestatud. Lugemise ajal vaheldusid emotsioonid, kord vihane, kord kurb. Oli lehekülgi, mida ma lugesin, imestasin ja vihastasin-mis teeb ühest usust nii õige ja ainsa, et kõik muu on tühine, kuidas on võimalik "tänu" usule rõõmustada kellegi surma üle? Teisalt kui Anna oma lastega raskustesse sattus, oli mul kahju, mitte kordagi ei parastanud, et näed nüüd, said, mis tahtsid. Elasin kaasa ja lootsin (või no mis siin loota kui raamatu on oma elust ise kirja pannud, siis järelikult elus), et kõik läheb hästi ja ta saab tagasi kodumaale.

Ma ei ole väga veendunud, et see nii täielik ülestunnistus on. Jah, vaevalt Annat tema viimane moslemist abikaasa väga detailselt oma tegevustesse pühendas, kuid usun, et ta teadis rohkemat kui kirja panna tahtis või julges. Ma ei heida seda sugugi ette, riskida oli rohkem kui selle raamatu müügieduga. Raamatu lõpus oli mul siiski hea meel autori üle, et ta silmad avanesid ja ka pisut kahetses, just teiste usku pööramise osa.

Islam on teema, mis ei jäta kedagi külmaks, mingisugune arvamus on kõigil. "Ma armastasin terroristi" ei andnud mulle islami ega moslemite osas uut infot, pigem vaid ühe naise lugu islamisse ja sellest välja. Kirjastus Sinisukk on välja andnud "Valge" sarja, milles ilmunud raamatud on oluliselt detailsemad erinevate naiste keerulised elud,  Muidugi ei saa võrrelda antud raamatut kogu sarjaga, oleks võimatu koondada nii palju erinevaid tahke islamist ühte teosesse.

Kellel on eelarvamus autorisse juba pelgalt pealkirja järgi, jätku lugemata, sisu vaid süvendab seda. Millestki olulisest selle raamatu lugemata jätmisel ilma ei jää, pigem tekitab enam negatiivseid emotsioone. Islami kohta silmaringi avardamiseks on see raamat lahja.


Loe veel arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.
Osta Rahva Raamatust või Apollost.

esmaspäev, 10. aprill 2017

Michel Houellebecq "Platvorm"

Tegelikult tahtsin ma lugeda Michel Houellebecqi raamatut "Alistumine", tänu millele ma üldse antud kirjanikust midagi kuulsin. Paraku on väikeste alevike raamatukogude valik limiteeritud ning laenutasin hoopis sama autori teise raamatu "Platvorm". Miks ma üldse Michel Houellebecqi teoseid lugeda tahtsin, on tema raamatutes kajastatavate teemade aktuaalsus, eriti veel hetkel.

"Platvorm" on raamat  keskealisest mehest, kes pole just kõige paremas punktis oma eluga. Ta isa sureb, naist pole, sõpru ka oluliselt mitte. Leiab end sageli peale tööd külastamast lõbustusasutusi, kuna seal ei küsita liialt isiklikke asju ega tunta huvi tema vastu, saab lõõgastuda ja minna üksi koju. Isa surma järel paneb ta müüki isa vara, saadud raha investeerib, võtab töölt puhkuse ning lendab Taisse. Sama paketireisi valinud grupis on erinevaid inimesi, kellega arvamused ühtivad, kellega mitte. Puhkus ja Tai muudavad Micheli elu täielikult, olles igasuguse lootuse kaotanud, leiab ta õnne sealt, kust seda kõige vähem loota osanuks.

Ma tahaks, kuid ei saa rohkem ega täpsemalt kirjutada, sest see oleks täielik spoiler. Aga ma nii palju julgen ilma midagi reetmata mainida, et see raamat paneb mõtlema. Elame ja oleme, kes õnnelikud, kes vähem õnnelikud, kulgeme vaikselt, vahest tormilisemalt, läbi elu. Teele satub erinevaid ootamatusi, mõnikord muudavad need kõik paremaks, teinekord jällegi halvemaks, Kõik need muutused on aga seotud kellegi teisega, keegi täiesti võõras inimene võib muuta elu kardinaalselt ja sinna ei saa midagi parata. Oletused ja tagantjärgi tarkus, oleks-poleks, ei aita.

Isegi ei tea, kas ja kellele "Platvormi" lugeda soovitaks, kohati veniv ja pikk, siis jälle sündmusterikas, üsna vastuoluline raamat. Külmaks ei jäta kedagi, tekitab ilmselt palju negatiivseid emotsioone. Praegu maailmas valitsevas olukorras on see väga mõtlemapanev ja justkui rusikas silmaauku. Mina igatahes loodan, et ühel hetkel saab loetud ka Michel Houellebecqi "Alistumine", ootused on igatahes kõrged.



Loe veel arvamusi: Goodreads
Osta Apollost või Rahva Raamatust. 

esmaspäev, 3. aprill 2017

Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda"

Kui ma pehmelt öeldes vaimustusin, et Mihkel Raual uus raamat ilmunud, siis pigem sõbrad-tuttavad pööritasid pahameeles silmi ja nemad isegi raamatukogust laenutamisega "seda meest" ei toeta. Peamiselt kommentaarid stiilis "Raud ütleb alati kõigile halvasti", "ta ei lase oma saatekülalistel ise rääkida, koguaeg suu käib", aga lagi oli see: "Mihkel Raud on nii ebaseksikas, et ma ei taha lugeda ta raamatut!". Kui ma valiks oma raamatud autori välimuse järgi, siis jääksid vist pooled lugemata. Mul ei ole Mihkel Raua vastu midagi, ma ei nõustu alati tema välja ütlemistega, aga inimesed kes julgevad (või teesklevad hästi julgemist) arvamust avaldada mulle meeldivad, eriti juhul kui nad oskavad ka enda üle nalja teha.

Ma olin tegelikult müüdud juba siis kui lugesin esmakordselt raamatu lühitutvustust-algab seal, kus lõppes "Musta pori näkku", rohkem polnud vaja ühtki põhjendust ega argumenti, miks lugeda ka "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda". "Musta pori näkku" meeldis mulle nii sisu kui ka kirjutamise stiili poolest. 
Olen lugenud ka Mihkel Raua raamatut "Sinine on sinu taevas", kuid see nii meeldejäävaid emotsioone ei tekitanud.

"Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" pakkus mulle huvi kui lihtsalt ilukirjanduslik teos, mitte eneseabi raamatuna. Samas tabasin, end mitmeid kordi lugedes mõttes kaasa noogutamas. Kihvtimaid ja naljakamaid kohti lugesin kõva häälega ette neile, kes läheduses viibisid ja vähegi kuulata viitsisid. Isegi ühele Mihkel Raua "vihkajale" surusin raamatu pihku, paludes lugeda ühte tabavate võrdluste ja huvitavate väljenditega lõiku ja lõpuks oli ta lugenud märkamatult 3 lehekülge. Seega kui vihata Mihkel Rauda kui saatejuhti või žüriiliiget võib vabalt olla võimalik lugeda ta raamatut. Ilmselt olen hetkel oma elus punktis, kus olen rahul ja õnnelik, samas omades sihte ja eesmärke mille poole püüelda, teades kuidas neid saavutada. Seetõttu ei leidnud ma enda jaoks vajalikke nõuandeid või soovitusi, mida ma veel ei teadnud või juba ei järgi. 

Neile, kes ikka täiega vihakavad Mihkel Rauda ja ei suuda kuidagi lugeda ja ette kujutada, et selle raamatu on kirjutanud tore naabrimees Enn, teen lühikese kokkuvõtte. 400 lehekülge nõuandeid, mis vürtsitatud värvikate kirjelduste ja seikadega elust ei ole muidugi lihtne kokku võtta lühidalt, aga ma panen kirja selle, mis minu jaoks kõige tähtsam. 
Mitte kellelgi siin ilmas pole rohkem ega vähem aega kui sinul, kõigil on 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas, aga selle kasutamine on igaühe isiklik asi. 
Raha saad sa kulutada täpselt nii palju kui sa teenid ja lotovõidule ega sõbra abile pole mõtet enne palgapäeva loota. Tähendab sa võid loota, aga ühel juhul võid rämedalt pettuda ja teisel juhul pead võla ikka tagasi maksma. 
Ära lase end mitte kellegi, eriti veel täiesti võõra inimese arvamusel kõigutada, peamiselt juhul kui tegemist on halvustamisega. Kiitmise peale võib veidi kõrvu liigutada küll. 
Ja juhul kui tegeled müügitööga, siis kiida oma potensiaalset teenuse või toote ostjat kasvõi läbi telefoni maailma kõige kaunimaks, peaasi, et teed seda veenvalt. 
Kõige olulisem on kasutada neid asju ja oskusi,mis sul on, eelkõige mõistust ja aega ja panna need teenima enda jaoks seda, mida veel lisaks vaja-raha, asju.

Nagu ka Mihkel Raud raamatus ise mitmeid kordi mainib, et lugejal tekib arvamus nagu oleks tal lihtne rääkida, kuulus ja edukas, pappi pritsib igast ilmakaarest peale, tööd on jalaga segada, siis siia ilma on ta sündinud samasugusena nagu kõik teisedki. Ma tegelikult soovitan hoopis alustada skeptikutel raamatu lugemist viimasest peatükist. Kõik valikud, õiged ja valed, teeb igaüks ise, olenemata sellest, kes on vanemad või kui kuulus oled. Katsetada ja vääratada on nö tavainimesel oluliselt kergem kui kuulsusel, kelle iga sammu ja tegu jälgitakse.

Lugeda soovitan isegi kui puudub vähimgi vajadus eneseabi järele, naerda saab ka ja seda ei ole kunagi liiast. Ja kui loetegi, siis ärge väga vaevuge ütlema raamatu pealkirja, piisab kui öelda Mihkel Raua uus raamat. Ma olen paar korda alustanud, võhikud ütlevad teadjalt "Aaaa jah" juba peale seda kui olen jõudnud öelda "Kus ma olen" ja need, keda päriselt huvitab, teavad juba isegi.



Loe veel arvamusi Goodreadsist.
Osta Apollost  või Rahva Raamatust.
Ja kui raamatust jääb väheks, siis Mihkel Raua blogi: http://mihkelraud.ee/