laupäev, 28. juuli 2018

Holly Seddon "Püüa mitte hingata"

Alex Dale on omadega puntras. Ennasthävitav elustiil on talle maksma läinud abielu ja ajakirjanikukarjääri. Talle on jäänud vaid harjumused: hommikune jooksmine, kuni keha valutab, siis mõni tund hajevil tööd, kuni minevik temast võitu saab ja teda põhja veab. Iga päev on justkui vee peal kõndimine ja iga öö nagu uppumine. Aga siis avastab Alex artikli jaoks intervjuusid tehes Amy Stevensoni. Amy Stevensoni, kes oli kuni hetkeni, kui ta pärast armutut kallaletungi teadvusetuna leiti, üks täiesti tavaline väikelinnas elav tüdruk. Amy Stevensoni, kes on maailmast unustatuna viisteist aastat koomas olnud. Amy Stevensoni, kes – arstide teadmata – on oma keha vang, teadvusel, ent halvatud, ning kes elab uuesti läbi mineviku sündmusi.
Peagi kuuluvad Alexi päevakavasse ka haiglakülastused ning seejärel rünnaku algsete kahtlusaluste küsitlemine. Aga portreeloost saab ajakirjaniku kinnisidee. Kuidas lahendada kuritegu, kui ainus tunnistaja pääses küll eluga, kuid ei saa ütlusi jagada? Suutmata loobuda kujuteldamatu tõe paljastamisest, taipab Alex, et ta ei aja taga vaid head lugu – ta otsib lunastust.
(Kirjeldus raamatu tagakaanelt)

Mõni raamat on selline, mis juba ainuüksi pealkirjaga lausa kutsub lugema, üks neist on Holly Seddoni "Püüa mitte hingata". Ma olin näinud Facebooki raamatugrupis seda pidevalt loetavat ja arvamusi, millest ma ühtegi polnud lugenud rohkem kui paar rida, sest kardsin liiga palju teada saada.
Üsna veider, et raamatu kaanel on eraldi ära märgitud, et unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud, sest just nimelt raamatuga "Tüdruk rongis" leidsin mitmeid ühiseid jooni. Näiteks kasvõi peategelane ise, alkohoolikust naine, kes on mehega lahku läinud ja mees on eluga edasi liikunud, samas naine pole sugugi suhtest üle saanud. Lisaks see, et kumbagi raamatu puhul ei ole tegemist kriminaalromaaniga, vaid naised ise üritavad jõuda tõeni. Seega ei, mul ei ununenud "Tüdruk rongis" ja samuti ei tekkinud mul seda tunnet, et raamatut on võimatu käest panna. Samas, olgem ausad, ikka väga paljudest krimkadest ja põnevikest võib leida kattuvaid sündmusi.
Mulle küll meeldis " Püüa mitte hingata", kuid see jäi kuidagi liiga pinnapealseks. Mitte ühegi raamatu tegelase või sündmuse kohta ei saanud ma süvitsi midagi teada, oli vaid välja toodud kõige olulisem ja selle baasil lugu kirjutatud. Ma ei saa küll kuidagi öelda, et see mind segas, kuid selle loo oleks saanud kirjutada tunduvalt pingelisemaks ja põnevamaks kui lugejale oleks rohkem infot ette söödetud. Selle liigse puudumine tegi aga raamatu tõesti kergesti loetavaks ja jälgitavaks, ei tekkinud kordagi lugemise ajal mõtet, et oot-oot, kas mul on jäänud midagi kahe silma vahele. 
"Püüa mitte hingata" oli küll piisavalt huvitav, oleks saanud veel kirjutada väga-väga õnneliku lõpu ka, sellele lihtsalt õnnelikule lõpule. Siinkohal ei saa pikemalt peatuda, vastasel juhul avaldaks ma liiga palju raamatu kohta. Tegemist on sellise raamatuga, mille kohta ma ütleks, et lugeda tasus, aga soovitada nii väga ei julge ja uuesti ei loeks. Või tegelikult, soovitaks ikka, neile, kes väga võikaid ja detailseid lugusid lugeda ei tahaks, aga samas otsivad midagi põnevat.
Iroonilisel kombel on mu järgmine raamat, mis lugemist ootab riiulis, just nimelt "Tüdruk rongis" autorilt Paula Hawkinsilt.

pühapäev, 22. juuli 2018

Leelo Tungal "Seltsimees laps"

Ma mäletan oma lapsepõlvest kõige enam kahte Eesti lastekirjanduse autorit-Leelo Tungal ja Ellen Niit. Ja ka praegu, oma lapse raamaturiiulist leian nii mõnegi raamatu, kus nende kahe andeka autori loomingut, täiesti aegumatut seejuures. Niisiis ei olnud mingit kahtlustki, et "Seltsimees laps" ühel või kolmel kujul loetud saab, sest kui nüüd väga täpne olla, siis peaksin kirjutama pealkirjaks "Seltsimees laps", "Samet ja saepuru" ja "Naisekäe puudutus", sest lugesin neid eraldi, mitte ühes köites, kuid asjatu oleks kolme osa kohta eraldi kirjutada. Antud raamatud on üsnagi sarnaselt kokkuvõetavad, nii sisu kui arvamuse poolest.

"Seltsimees laps" on autobiograafiline raamat, kus Leelo Tungal kirjutab lapsena kogetut, mil tema ema vangistati alusetult. Väike Leelo jääb kahekesi isaga ema koju ootama, ta arvab lapselikus naiivsuses, et ema lahkus sest ta oli paha laps ja teeb kõik, et seda heastada. Paraku aga ei piisa lapse pingutustest, kuid elu ei jää seisma. Samal ajal kui isa teeb kõik, et abikaasa koju saaks, leiab Leelo üha enam asju ja tegevusi, mis talle Nõukogude korras meeldivad-ilusad pioneerirätid, Engels, kiidulaulud Lenininile, raamatud. Nii nagu laps ei taipa täiskasvanute murekoormat ja hirmu, ei mõista suured inimesed alati lapse rõõmu. Leelo ja tema isa, tata, ümber olevad inimesed on kõik neile toeks ema, memme, eemaloleku ajal, kes käib kodutöödes abistamas, kes võtab Leelo enda juurde kui isal kiired tööajad või asjaajamist. Kõige taustal on siiski igatsus ja ootus, mis ei unune hetkekski, kuid lapse imeline võime näha vaid head, muudab ootusaja kergemaks. 
Ma käisin kevadel kinos vaatamas "Seltsimees lapse" filmi, löristasin nutta, sest emana oli seda suhteliselt raske vaadata, samas teisalt tundus mulle justkui midagi jäi puudu ja selle puuduoleva sain ma raamatust. Filmis jäi vajaka lapselikust siirusest ja oskusest näha maailmas vaid head ja minu meelest just see ongi "Seltsimees lapse" fenomen, mitte see nutulaul. Muidugi oli ka raamatus kurbi hetki, kus väike Leelo kartis või tundis hirmu, kuid peale lugemist jäi siiski meelde pigem positiivsus. Ma isegi ei kujuta ette, mida võib üks väike tüdruk tunda kui ema ta silme all ära viiakse, teadmata ajaks ja keegi ei oska anda selgeid vastuseid, miks ja millal ema naaseb.

Esimesed kaks osa "Seltsimees laps" ja "Samet ja saepuru" olid väga põhjalikud ja detailsed, kolmas osa "Naisekäe puudutus" läks liiga rutataks. Kõik sündmused on kokku pressitud ja üldsõnaliselt vaid mainitud, ma oleks meelsasti lugenud veel pikemalt näiteks Leelo esimesest kooliaastast. Muidu aga väga ladus ja kerge lugemine, umbes päevaga loeb ühe raamatu läbi. Filmiga ikka erinevusi üksjagu ja raamat annab edasi oluliselt rohkem, ei ole ainult nutt ja pisarad, saab ikka vahest nalja ka. Kokkuvõtvalt võiks kasutada "Seltsimees lapse" tiitellehel olevat teksti-"Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest".


laupäev, 14. juuli 2018

Jo Nesbø "Päästja"

Külmal talveõhtul kogunevad ostlejad tänaval jõulukontserti kuulama. Äkki läbistab muusikat aga lask ning esinenud päästearmeelane kukub surnult maha, kuulihaav peas. Harry Holel ja tema meeskonnal pole just palju, millest kinni hakata: pole kahtlusalust, relva ega motiivi. Ent tõelised mured algavad alles siis, kui selgub, et maha on lastud vale mees. Harry, kes sarja selles osas on peaasjalikult kaine, on uurimise käigus sunnitud nii enese kui ka Päästearmee jaoks ümber defineerima halastuse, usu ja omakohtu mõiste. Jo Nesbøle on tema müügiedu taganud oskus leida ja kirjeldada Oslo tänavatel seda, mis annab maailma ühe rikkaima riigi pealinnale hinge ja inimlikkuse mõõtme. Harry Hole põhjamaine äng, mida autor ise nimetab kireks, kuna kire puhul käivad loovus ja (enese)hävituslikkus käsikäes, teeb Holest geniaalse politseiuurija ja iseenda suurima vaenlase. 
(Tutvustus tagakaanelt.)

Mul on Goodreadsi loetud raamatute listis tekkinud juba nagu muster, kus üle ühe on Jo Nesbø raamat. Nüüd pean ma paraku selle mustri olude sunnil murdma, sest raamatukogus ei olnud järgmist osa ja mul puudub hetkel ligipääs eesti keelsele kirjandusele. Aga see selleks, lugemata ei jää midagi.
Nagu aimata võib, siis "Päästja" oli täpselt nii hea kui ma lootsin. Tegelikult ma küll raamatut lugema hakates pisut pettusin, olin nii harjunud juba eelmises kolmes osas olnud sündmustega, kuigi oli üsna selge, et ega selle sama teema peale enam neljandat raamatut ei kirjuta, kuna lõpp oli üsna konkreetne. Mida rohkem ma lugesin ja uue loo sisse süüvisin, seda enam see mulle lugemisrõõmu pakkus. Rõõm on nüüd küll ebasobiv sõna, mida kasutada kui lugeda tapmistest, kuid kui kirjanik suudab kirjutada nii kaasahaaravalt, siis saab seda ainult rõõmuks nimetada. "Päästjat" lugedes ma mõtlesin, et milline teadmiste pagas ja fantaasia kirjanikel on, hetkel pean silmas konkreetselt Nesbøt, aga seda sama võib öelda päris mitmete krimiromaanide autorite kohta. Muidugi on tegemist ilukirjandusega ja mingeid fakte ei tasu neist raamatutest otsida, tegelased ja tegevused on välja mõeldud, kuid neisse on põimitud mitmeid reaalselt asetleidnud sündmusi ja kohti, näiteks sõjad, asutused. Mina loen raamatu läbi mõne päeva kuni nädalaga, see on ainult hetk võrreldes selle ajaga, mis on kulunud raamatu kirjutamisele. Sellepärast mulle meeldivadki raamatud rohkem kui filmid, ma saan kõik kätte, mis autor on kirja pannud, filmides tehakse valik, mis võiks kinolinal köita vaatajaid. Muide, mul tekib alati mingi ettekujutus raamatutegelastest lugedes ja Harry Hole sarja lugedes on mul silme ees dr. House samanimelisest seriaalist. 

"Päästja" kohta konkreetsemalt tasub vaid seda teada, et kui ei ole lugenud eelnevaid osasid, siis viimane peatükk võib jääda arusaamatuks. Mina väldin selliseid olukordi järjest lugemisega, aga tegelikult on see raamat täiesti loetav ka eraldiseisvana. Eelmised osad olid minu meelest liiga seotud taustalooga ja neis oleks palju kaotsi läinud või siis kui oleks alustanud lugemist nö viiendast osast, ei oleks olnud põnev lugeda eelnevaid. 
Ja nagu ma olen öelnud on Nesbø mu hetke "armastus" kirjanduses ja mul tuleb ilmselt enne järgmise tema raamatu lugemist läbi lugeda päris mitme teise autori raamatuid, siis esimesel võimalusel hakkan lugema järgmist osa. Ma saan oma isikliku lugemiseelistuse põhjal küll öelda, et Nesbøt tasub lugeda ja kui ma ise esialgu kartsin seda, et Harry Hole sarjas on 11 raamatut ja ma ei ole kindel, kust kohast ma võtan selle aja lugemiseks, siis nüüd ma tean, et vahet ei ole kust, aga võetud see saab. 




pühapäev, 8. juuli 2018

Indrek Hargla "Merivälja"

Romaani „Raudrästiku aeg“ ja apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla hoogsa põnevusromaani sündmused keerlevad müstilise Merivälja objekti ümber, mida suure saladuskatte all kunagi otsiti. Arvatavalt oli Merivälja moreenikihil all peidus iidsel ajal sinna kukkunud maaväline objekt. Romaani, mis elustab pöörase 90ndate õhustiku, tegelasteks on Merivälja inimesed, kes otseselt või kaudselt olid seotud maavälise objekti otsingutega, ja nüüd tungib nende ellu keegi väljapressija, kes sunnib neid tegema kummalisi asju. 
Ehkki romaan on kohati üsna humoorikas, on selles avanev lugu traagiline ja šokeeriv. Merivälja saladuse pärast on inimesi tapetud ja punutud kohutavaid vandenõusid, millesse on segatud nõiad, selgeltnägijad, KGB käsilased, pankurid ja poliitikud.



(Tutvustus Rahva Raamatu lehelt)



Ma olen Indrek Hargla totaalne fänn ja olin enam kui kindel, et "Merivälja" raamatu pean ma saama praktiliselt trükisoojana, aga peale seriaali vaatamist mu vaimustus vaibus. Mulle küll meeldisid sarja osatäitjad, kes kõik oma rollidesse ideaalselt sobitusid ja peaaegu lõpuni meeldis ka süžee, kuid see vajus kuidagi ära. Osad asjad jõudsid liiga kiirelt lahenduseni ja teisalt jäi lahtiseid otsi. Otsustasin peale seriaali, et raamatut loen ma siis kui see mulle põhimõtteliselt sülle kukub. Ei hakka ise ostma ega raamatukogudes taga ajama. Nüüd see siis lõpuks juhtus, luusisin raamaturiiulite vahel ja lootsin leida Hargla viimast raamatut, kuid lahkudes oli kaenlas "Merivälja". 
Sisu ümber jutustamisele ma ridu raiskama ei hakka. Need, kes on seriaali näinud, seda ei vaja ja need, keda huvitab Merivälja saladus, on ilmselt juba otsinud selle kohta infot. Tegelastevaheliste sündmuste kirjaldamine avaldaks juba liiga palju, piisab kui üldjoontes teada, mille ümber tegevus aset leiab ja selle osa ma mugavalt kopeerisin Rahva Raamatu lehelt.

Kohe esimeste ridade lugemise hetkest hakkas mu mõtteis paralleelselt jooksma ka seriaal, see tähendab, et kui muidu ma ikka kujutan raamatutegelasi ja sündmuskohti kuidagi ette, siis "Merivälja" puhul tulid silme ette näitlejad ja kohad sarjast. Hea oli lugeda, ei pidanud järge ajama tegelaste osas, et kes ja kuidas kellega seotud, kõik oli selge ja lugemine läks ladusalt. Ilmselt see eelis puudub neil, kes pole sarja näinud, kuid samas on neil säilinud põnevus lõpu osas. Ma pisut lootsin, et äkki raamatus on midagi enamat, mõni suhteliin lisaks, mõni kummaline tegelane või hoopis mõni salajane seik. Minu jaoks olid raamat ja sari ikka päris üks ühele, täpselt nagu "Süvahavva". Kui ma peaksin võrdlema neid kahte teost, nii ekraanil kui raamatukaante vahel, siis minu jaoks on tugevam "Süvahavva", ehk on see teema autorile rohkem südamelähedane, sest Süvahavvat ja selle tegelasi on Hargla rohkem kasutanud oma kirjutistest, isegi "Meriväljast" käis üks neist nimepidi läbi.
Mulle tundub, et "Merivälja" on Indrek Hargla jaoks kuidagi nõrk, ma ootasin rohkemat. Sarja puhul mõistetav, eetriaeg on piiratud, aga raamat oleks võinud natuke rohkem üle võlli minna. Ja tegelikult oleks ma pidanud lugema enne raamatut, siis oleks mul ka lugemise ajal huvi rohkem säilinud, aga see on nii kõigi raamatutega, millest filmi näinud olen. Saan nüüd maha kriipsutada "Merivälja" oma lugemislistist ja olen ühe sammu võrra lähemal eesmärgile läbi lugeda kõik Indrek Hargla raamatud.