neljapäev, 28. september 2017

Jeanette Winterson "Sel pikal ajal"

Ma ei ole väga tuttav Shakespeare loominguga, tean pealkirju ja tuntumate teoste sisu, aga mulle isegi ei meenu, et ma kooliajal kohustusliku kirjandusena oleks. Seda huvitavam oli kui minu üks kunagisi lemmikuid, Jeanette Winterson, jutustas "Talvemuinasjutu" ümber kaasaega.

"Sel pikal ajal" algab lühikese kokkuvõttega originaalteosest ning juba ainuüksi selle põhjal võin järeldada, et tegemist on üldjoontes väga sarnase ümberjutustusega. Koht ja aeg on teised, isegi nimed on samad.  Näib, et minu kokkuvõte on siinkohal üleliigne, aga ma siiski kirjutan, et kasvõi endal oleks hea hiljem lugeda.
Leo, edukas ärimees, on tohutult armukade oma abikaasa MiMi ja lapsepõlvesõbra Xeno peale, kahtlustades et neil on suhe ning rase naine ei ootagi tema last. Mees on armukadedusest täielkult pimestatud ja näeb igas asjas tõestust oma kahtlustele ega kuulagi kedagi, kes üritab vastupidist väita. Lõpuks läheb Leo oma tegudes täiesti pööraseks ja haub kättemaksu nii MiMile kui ka Xenole. Peale lapse sündi on mees veendunud, et tegemist on Xeno lapsega ja ta laseb aednikul beebi minema viia. Kahjuks aga ei jõua laps Xeno juurde ning aednik tapetakse. Aastaid hiljem viib aga elu kõik asjaosalised taas kokku.

Kuna tegemist on muinasjutuga, väga tänapäevasega, siis on lõpp õnnelik, isegi õnnelikum kui originaalteoses. Ma väga palju ei julge siin targutada, et kas ja kuidas, sest ega ma algteksti ju päriselt lugenud pole, aga ikkagi tundub olevat väga hästi kirjutatud lugu. Ma muidugi hetkekski ei kahelnud Jeanette Wintersonis, aga pisut hirmutas see Shakespeare. Nüüd võib isegi juhtuda, et loen vaba aja tekkimiselt tõesti mõne Shakespeare näidendi läbi.

Varrak on tulnud välja tõeliselt ägeda sarjaga "Hogarth Shakespeare". Ma arvan, et tänu sellele jõuab tunduvalt rohkemate inimesteni Shakespeare looming. Isegi minusugune, kes loeb päris palju, ei ole leidnud aega ja ehk ka tahtmist, et lugeda mõnda luulevormis lugu. Juba päris põnevusega ootan näiteks samas sarjas ilmuvaid raamatuid Gillian Flynnilt Ja Jo Nesbolt. Hetkel on juba olemas eesti keelde tõlgituna Howard Jacobsoni ümberjutustus "Shylock on mu nimi".


Osta otse kirjastusest Varrak või raamatupoest: Rahva Raamat või Apollo
Veel arvamusi: Goodreads

teisipäev, 26. september 2017

Maarja Kangro "Klaaslaps"

Maarja Kangro "Klaaslapse" kohta olin ma eelnevalt nii palju arvamusi lugenud, kõik seinast-seina, kord positiivsed, kord negatiivsed. Ja ma kartsin seda raamatut! Mõtlesin, et loen vaid siis kui see mulle nö ette satub ja ise sihilikult ei otsi. Aga just siis kui ma olin peaegu unustanud, jäi see silma ja ma ikkagi laenutasin. Õnneks ikka paraja portsu teisi raamatuid veel ja see andis mulle viivitamise aega juurde, kuni ühel hetkel oli "Klaaslaps" ainuke lugemata raamat. Mõtlesin siis, et mis see ikka nii hullu olla saab, mitte keegi ju ei sunni mind lõpuni lugema kui ma ei taha või ei suuda ja alustasin.

"Klaaslaps" on autori autobiograafiline raamat, lapse kaotusest. Õigem oleks isegi öelda laste, sest kuigi väga varases raseduse järgus ei peeta veel loodet lapseks, on siiski naisele ta juba keegi-laps. Ma isegi oska nagu päris hästi kirja panna lühikest kokkuvõtet, sest kõik kipub segunema sellega, mis mina arvasin ja mõtlesin kui lugesin. Kohutava uudise teada saamine looteanatoomias, raseduse katkestamise otsus, eelmise raseduse meenutamine ja katkemine. Kõige keskel mõned poliitilised arvamused, just nimelt raamatu keskel, algab ja lõpeb "klaaslapse" kaotamisega. Ma usun, et kui oleksingi lugenud ainult neid detailseid päevikuvormis kirjapanekuid raseduse katkestamisega, oleks see raamat olnud minu jaoks sügavama tähendusega. 

Ma ei oska itaalia ega ka saksa keelt, vene keelega saan kobamisi hakkama ja seetõttu mind pisut segasid need võõrkeeltes dialoogid, pikemad tekstid oleks võinud olla tõlgitud ning lühemad all märkusena eesti keeles. Olen mugav lugeja ja kui loen oma emakeeles, siis tahan kogu raamatu ühes keeles loetud saada, mitte peas oma kohmakaid tõlkeid mõelda ja ehk kaotada ka asja mõttest seeläbi.

Kartsin seda raamatut vist liialt. Arvasin et ühelt maalt ma nutan ja mõtlen kogu sellele traagikale, kuidas hõlpsalt saavad lapsi naised, kes neid ei tahagi ja need, kes pingutavad, soovivad, ootavad, jäävad emaks olemise õnnest ilma. Aga "Klaaslaps" ei olnud minu jaoks sugugi pisarakiskuja, pigem reaalne, valu ja viha, mitte hala ja itk. 

Kuigi raamatu teema on traagiline ja veel autori enda elust, ei pea panema kõigi lugejaid kaasa noogutama ja kiitma. Jah, kirjutaja võib kasutada täpselt sellist stiili nagu tahab või ropendada palju tahes. Aga lugeja ei pea jätma kõrvale kõike häirivat ning kiitma vaid sellepärast, et lapsekaotus on kohutav. Kui Maarja Kangro on otsustanud oma loo raamatuks kirjutada, siis usun, et ta oli valmis ka võimalikuks kriitikaks ning mitte ükski negatiivne arvamus või halb sõna ei pisenda tegelikult tema läbielamisi. Usun, et "Klaaslaps" tekitab igas lugejas erinevaid mõtteid ja emotsioone, see on nii isiklik teema, et vaidlema minna, kellele siiski rohkem õigus.

Lisaks arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.



neljapäev, 21. september 2017

Nicola Yoon "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel"

Nicola Yooni raamat "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" on taas raamat, mille ma valisin pealkirja järgi,lugesin küll põgusalt tagakaanelt tutvustust ja piisas. Tõesti, ei ole minu esimene valik, esmalt seetõttu, et ma ei ole selle raamatu sihtgrupp-noortekirjandus ning teiseks ei suuda ma enam oluliselt hästi kaasa elada imeilusale loole. Sellest hoolimata köitis mind pealkiri, kuidagi mõtlemapanev.


"Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" on lugu Madeleinest, kes põeb immuunpuudulikkust, kõik võib olla surmav. Tüdruk peab elama oma steriilses kodus, kus on õhk ära filtreeritud, et mitte miski ei ohustaks teda, ühtegi külalist pole lubatud ilma rangete kontrollideta. Juhtub aga see, mida oodata oligi, Madeleine armub naabermajja kolinud Ollysse, kuid ei nad ei saa suhelda ja kohtuda nagu tavalised teismelised. Internetis suheldes kasvab üha enam noorte soov kokku saada, päriselt. Madeleine palub oma hooldajalt Carlalt teenet ning salaja, ilma ema teadmata, käib Olly tüdrukul külas. Ainsaks tingimuseks, et nad ei tohi üksteist puutuda. Juhtub see, mida karta oligi, ema saab teada tütre armumisest ja seab talle rangema korra, ka internetikeelu. See kõik viib Madeleine ühe pöörase otsuseni.

Lõpp oli isegi pisut üllatav. Ma ootasin midagi tohutult traagilist, kuid ei ja ma isegi ei tea nüüd, kas see oleks olnud kuidagi parem. Ma arvan, et antud teema osas oleks saanud tunduvalt sügavama raamatu kirjutada, aga jällegi, ma ei ole selle teose sihtgrupp. See ongi noortekirjandus, lihtsalt ilus ja õnnelik lugu. Minu ootused olid kõrgemad ja need ajas nii kõrgeks "Elu helged paigad" autori Jennifer Niveni lause esikaanel-"See raamat murdis mu südame". Olles hiljuti lugenud Niveni raamatut, mis samuti oli noortekas, lootsin midagi taolist, midagi mõtlemapanevamat.


Raamatud, mida ma loen on jämedalt kahte tüüpi, need, mis ma loen lihtsalt läbi need, mida ma igale soovijale kiidan ja lugeda soovitan. Nicola Yooni "Sina minu kõrval ja maailm meie vahel" jääb sinna esimesse kategooriasse, armastuse lugu, mille järgi ma oleks 15 aastat tagasi õhanud, on nüüd lihtsalt üks armas lugu. Mind isegi pisut häiris selle raamatu "peatükkide" ülesehitus, samas tegi see lugemise kergemaks. Kord vestluse dialoog, siis mõni illustratiivne-informatiivne lehekülg, märkused ja siis klassikalised peatükid. Kiire lugemine, aga võtab raamatu "sügavust" vähemaks.
Seega kui oled 15-aastane ja elu tundub kurb ja mõttetu, siis loe!

Või raamatupoest: Rahva Raamat või Apollo
Veel arvamusi:Goodreads

esmaspäev, 18. september 2017

Mart Sander "Litsid" II raamat

Ma olen väga innukas lisama kõik vähegi huvitavad raamatud oma lugemisnimekirja, aga täpselt sama kiirelt kui tuleb peale uusi raamatuid, ununevad vanemad. Täpselt nii juhtus ka Mart Sanderi "Litside" teise raamatuga, esimene meeldis ja ootasin, millal saan järge lugeda, nüüd, ligi aasta hiljem, olen ma jõudnud nii kaugele, et see on loetud. Lihtsalt see on nii populaarne raamat, et sellele on raamatukogus järjekord ja kuidagi mõtlesin, et küll ma lõpuks ikka loen ning järjest enam see mu soovide nimekirjas tahaplaanile jäi.

"Litsid" teise raamatu tegevus toimub juba oluliselt ärevamatel aegadel kui esimese osa. Mitte kedagi ei saa usaldada ja kunagi ei tea, kes kelle reedab. Iga ootamatu koputus või uksekell toob ärevust, kes on seekordne külaline ning mis eesmärgiga on ta sattunud bordelli. Õnneks on külastajate hulgas siiski veel eestimeelseid noori mehi, kuid nendega koos saabuvad ka probleemid. Bordelli jälgitakse erilise hoolega ning ootamatusi tuleb ette igal ajal. Proua Kukk ei saa enam loota kellelegi teisele peale enda ja näib, et õigeid valikuid valedest on väga raske eristada, keegi peab jääma ohvriks. Ka juuniküüditamine ja sellele järgnev hirm jätab tüdrukutele oma raske jälje. Mitte keegi ei ole kaitstud ja äraandja võib olla lähedasem kui arvata osatakse. 
Oodatakse pikisilmi Saksa vägede vastuhakku Nõukogude Liidule, see näib olevat ainus väljapääs. Sõja algusega aga muutub olukord veel segasemaks ja esialgne lootus hääbub kiiremini kui tunnistada tahetakse.

Taas, mulle tohutult meeldis, nii palju kui sellise sisuga raamatu kohta "meeldima" öelda saab. See on meie ajalugu, mis on jõudnud õpikute kaante vahele, kuid Mart Sander on sellele lähenenud teise nurga alt. Eks igale lugejale, ka kõige ajalookaugemale, on selge, et klassikalist õnnelikku lõppu siit oodata ei tasu, Nõukogude Liit jäi kestma. Sellele vaatamata on tegemist huvitava raamatuga, sest olenemata ajaloo tundmisest, ei tea ega tunne lugeja seda konkreetset situatsiooni, mille kaudu on autor edasi andnud sündmused.

Ootan juba põnevusega seriaali teleekraanile jõudmist, teist raamatut lugesin pisut ettekujutusega, mille on loonud sarja tegemisest avalikustatud fotod. Muidugi ootan ka, et ilmuks kolmas raamat ja ehk ei pea väga kaua ootama, arvestades esimese kahe ilmumissagedust.

Veel arvamusi: Goodreads (Eesti raamatute puhul muidugi neid oluliselt palju ei ole, aga siiski.)


esmaspäev, 11. september 2017

Hendrik Groen "Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana"

Kui ma olin läbi lugenud  Brackmani "Mees nimega Ove" ja pidanud seda üheks südamlikumaks raamatuks, siis jäi kohe silma Hendrik Groeni "Salapäevik: Hendrik Groen 84 1/4 aastat vana". Tagakaanel olev lause: "Seda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel" (David Suchet), andis alust loota, et tõotab tulla tore ja armas lugemine. Lisaks nii mõnigi positiivne arvamus ja ma olin müüdud!

"Salapäevik: Hendrik Groen 93 1/4 aastat vana" on päeviku vormis kirja pandud ühe aasta jooksul, vana mehe elu vanadekodus.
Ilmselgelt ei tasu loota siit raamatust pööraseid sündmusi, mis lennutaksid lugeja igal leheküljel aina uutesse ootamatutesse olukordadesse. See on siiski muhe ja rahulik päevade mööda saatmine vanadekodus, kus iga pühapäev on aeg pere külastusteks, kuid surm ja haigused käivad ettekirjutustest hoolimata valimatult igal nädalapäeval. Hendrik Groen loebki oma päevi surmani, seab endale lihtsad eesmärgid, näha kevadet, uut lumetulekut, aastavahetust. Elada päev korraga. Pisut elavdab vana mehe rutiini uus vanadekodu elanik Eefje, kelle algatusel luuakse kuuest liikmest koosnev selts Vakumisu-"Vanad, Kuid Mitte Surnud". Selts korraldab omal algatusel väljasõite, et veidigi rohkem end elavana tunda. Lõbusaid ettevõtmisi aga tuhmistab elukäik, nii kõrges eas inimesed peavad arvestama oma tervisega. 

Ma kogu lugemise aja ootasin hirmuga, et millal saabub see nutmise hetk. Mulle meeldib kui raamatud tekitavad minus pisut rohkem emotsioone kui lihtsalt lausete kokku lugemine, aga arutult nutta on ka tobe. Õnneks või kahjuks jäi mu kardetud hetk saabumata. Jah, oli kurbi olukordi, aga samas olid need kuidagi positiivsena kirja pandud. Kui su sõbrad kõrval hääbuvad, kes vaimselt, kes füüsiliselt, siis on vast raske säilitada elurõõmu, kuid autoril õnnestus see piisavalt. Mõnusad iroonilised naljad, koos saatusega leppimisega ei lasknud raamatu üldisel toonil kurvaks muutuda.

Taas mõnus, kerge lugemine, lihtsalt lugeda ja jälgida vanadekodu elu ühe mehe silmade ja mõtete läbi. Lihtne. Paneb ehk kohati mõtlema, kumb siis on parem (või õigemini halvem), kas see kui nüristub vaim, kuid füüsiliselt oled terve või kui jääd voodihaigeks ja mõistus jääb? Ning eutanaasia? Vanadekodu asukate igapäev.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreads

neljapäev, 7. september 2017

Alex Lepajõe "Põgenemine" I osa

Ma käisin kevadel kinos vaatamas filmi "Sangarid" ning kuskilt jäi kõrvu, et selle filmi tegemisel on ainest saadud Alex Lepajõe Rootsi põgenemisest. Jätsin selle infokillukese toona kontrollimata ja täitsa ununes, kuni raamatukogus uue kirjanduse riiuli ees seistes mulle Lepajõe raamat silma hakkas. Film mulle meeldis ja kuna hilisem googeldamine näitas, et mingisugune seos nimetatud filmil ja raamatul on, laenutasin Alex Lepajõe "Põgenemise".

Raamatut kuidagi lühidalt ümber kirjutada või tutvustada väga vaja ei ole. Nii nagu pealkiri ja tagakaanel olev tutvustus lubavad-tegemist on nelja noore mehe põgenemisega Nõukogude Liidust läände. Esialgu Soome ning sealt edasi Rootsi. Sellega nende plaan küll ei piirdu, aga esimene osa rohkem meeste tegemisi päevavalgele ei too. Kogu lugu on kirja pandud Alex Lepajõe mälestuste ja silme läbi ning seetõttu ei ole väga palju teiste kaasosaliste arvumusi ega lugusid, mis minu meelest oleks seda raamatut oluliselt rikastanud. Hetkel on tegemist üsna monotoonse jutustusega, ilma ühegi erksama hetketa. Lihtsalt hakkab algusest pihta ja ühtlase jadana lõpuni, pisut igav. 

Olles näinud filmi "Sangarid" ja teades, mis skandaal antud teema ümber on, siis tõesti, mingeid sarnasusi loos on ja võib-olla on neid ka raamatu järjes, juhul kui Lepajõe selle kirjutab. Samas, kas filmitegijad "varastasid" Lepajõe loo või mitte, on raske mõne sarnasuse põhjal kindlaks teha. Kes meist poleks näiteks lugenud kahte või lausa enamat erinevat raamatut, milles näib nagu oleks sündmustik ja tegevused varasemalt tuttavad? Eks see ole pigem asjaosaliste endi lahendada, minule meeldis film rohkem kui raamat ning usun, et nii lugejad kui ka vaatajaid on "tänu" avalikule arvete klaarimisele mõlemal pool rohkem.

Alex Lepajõe tundub olevat üsna värvikas kuju, arvasin, et ka raamat on huvitavam ja kaasahaaravam. Lihtne, kiire lugemine, mis mingit uut ega ka eriti huvitavat infot mulle ei andnud. Sisu ei olnud väga köitev, aga loetav. Äkki järgmine osa on parem? Ehk siis ei pea autor võistlema filmiga ja saab kirjutada sisukamalt, kartmata, et tähelepanu liialt mujale koondub?



Osta Rahva Raamatust või Apollost.
Hinded ja üksikud arvamused: Goodreads

esmaspäev, 4. september 2017

Hannah Beckerman "Kõik algas hüvastijätuga"

Umbes aasta tagasi või pisut rohkem, leidsin ühe ajakirja vahelt vihikukese katkendiga  Hannah Beckermani raamatust "Kõik algas hüvastijätuga". Ma isegi päris täpselt ei suuda meenutada, kas ma sellesse ka rohkem süvenesin, aga pealkiri jäi meelde ja ka lühike kokkuvõte sisust. Tundus täitsa loetav raamat ja kui Rimis raamat täiesti naljahinnaga sooduspakkumises oli, ei näinud ma muud võimalust kui see osta. Üle pika-pika aja ostsin ma raamatu, mis pole vähimalgi määral žanr, mida ma pimesi lugemiseks haaraks.

Kõik algabki hüvastijätuga, noor, 36-aastane naine, Rachel, saab ootamatult südamerabanduse. Peale surma jääb ta aga kummalisse lõksu kahe maailma vahele, Rachel näeb kõike, mis toimub tema abikaasa Maxi ja tütre Elliega, kuid ei saa valida neid kordi, mil ta saab oma pere tegemistel silma peal hoida. Aasta peale naise surma hakatakse soovitama Maxil eluga edasi liikuda, käia väljas, kohtuda uute inimestega. Esimesed katsed sel teel on üsna kehvad, kuid siis saabub mehe ellu Eve, ebamaiselt kaunis ja pealekauba tark naine. Rachel, kes näeb kogu Maxi suhte arengut ning uue naise saabumist tütre ellu, on enam kui nördinud. Kuigi ta on surnud, tunneb ta justkui hakkaks kaduma oma abikaasa ja tütre mõtteist ning asemele astub keegi teine. Lähikondsete hulgas on Maxi uue suhte pooldajaid kui ka tulihingelisi vastaseid, lisaks peab ta tegema õigeid otsuseid Ellie jaoks.

Ma vist ootasin vähemalt mingit huvitavat ja rabavat lõppu, aga seda ei saabunud. Kogu raamat on minu jaoks liiga "roosamanna". See oli ilus lugu, kahest kaunist armastusloost, millest üks kulges minevikus ja teist alles loodi. Ma tahtsin ja ootasin midagi, mis rikuks selle idülli, midagi mis paneks mind tahtma lugeda üha edasi, et teada saada, mis juhtub. Ei ole enam pikka aega pidanud sundima end raamatut lugema ja paraku see raamat nüüd oli üks selline. Tekst ladus, kiiresti loetav ja haaratav, aga mitte huvitav. Lõpp on liialt etteaimatav, ma küll viimase hetkeni lootsin üllatust, aga ei. 

 Hannah Beckermani "Kõik algas hüvastijätuga" on ilus lugu, millel on tegelikult eesmärk ja sõnum, mida lugejale edasi anda, kuid mis minu jaoks on kirja pandud pisut puudulikult. Oleksin soovinud midagi dramaatilisemat, et miski mind raputaks selle lugemise ajal ja paneks süvitsi mõtlema elule, surmale, üldse inimese eksistentsile, kuid ma lugesin seda paraku üsna emotsioonitult. Kindlasti on keegi, kellele see raamat meeldib, ma üldse ei kahtlegi selles.

Osta  ApollostRahva Raamatust, kirjastusest Helios
Loe lisaks arvamusi: Goodreads.