esmaspäev, 11. september 2017

Hendrik Groen "Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana"

Kui ma olin läbi lugenud  Brackmani "Mees nimega Ove" ja pidanud seda üheks südamlikumaks raamatuks, siis jäi kohe silma Hendrik Groeni "Salapäevik: Hendrik Groen 84 1/4 aastat vana". Tagakaanel olev lause: "Seda raamatut lugedes ma naersin pisarateni ja siis ma naersin ja nutsin veel" (David Suchet), andis alust loota, et tõotab tulla tore ja armas lugemine. Lisaks nii mõnigi positiivne arvamus ja ma olin müüdud!

"Salapäevik: Hendrik Groen 93 1/4 aastat vana" on päeviku vormis kirja pandud ühe aasta jooksul, vana mehe elu vanadekodus.
Ilmselgelt ei tasu loota siit raamatust pööraseid sündmusi, mis lennutaksid lugeja igal leheküljel aina uutesse ootamatutesse olukordadesse. See on siiski muhe ja rahulik päevade mööda saatmine vanadekodus, kus iga pühapäev on aeg pere külastusteks, kuid surm ja haigused käivad ettekirjutustest hoolimata valimatult igal nädalapäeval. Hendrik Groen loebki oma päevi surmani, seab endale lihtsad eesmärgid, näha kevadet, uut lumetulekut, aastavahetust. Elada päev korraga. Pisut elavdab vana mehe rutiini uus vanadekodu elanik Eefje, kelle algatusel luuakse kuuest liikmest koosnev selts Vakumisu-"Vanad, Kuid Mitte Surnud". Selts korraldab omal algatusel väljasõite, et veidigi rohkem end elavana tunda. Lõbusaid ettevõtmisi aga tuhmistab elukäik, nii kõrges eas inimesed peavad arvestama oma tervisega. 

Ma kogu lugemise aja ootasin hirmuga, et millal saabub see nutmise hetk. Mulle meeldib kui raamatud tekitavad minus pisut rohkem emotsioone kui lihtsalt lausete kokku lugemine, aga arutult nutta on ka tobe. Õnneks või kahjuks jäi mu kardetud hetk saabumata. Jah, oli kurbi olukordi, aga samas olid need kuidagi positiivsena kirja pandud. Kui su sõbrad kõrval hääbuvad, kes vaimselt, kes füüsiliselt, siis on vast raske säilitada elurõõmu, kuid autoril õnnestus see piisavalt. Mõnusad iroonilised naljad, koos saatusega leppimisega ei lasknud raamatu üldisel toonil kurvaks muutuda.

Taas mõnus, kerge lugemine, lihtsalt lugeda ja jälgida vanadekodu elu ühe mehe silmade ja mõtete läbi. Lihtne. Paneb ehk kohati mõtlema, kumb siis on parem (või õigemini halvem), kas see kui nüristub vaim, kuid füüsiliselt oled terve või kui jääd voodihaigeks ja mõistus jääb? Ning eutanaasia? Vanadekodu asukate igapäev.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreads

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar