laupäev, 30. juuni 2018

Jo Nesbø "Vereteemandid"

Suvepuhkusteaegset Oslot on tabanud kuumalaine. Vår Frelsersi surnuaia lähistel hakkab ühe kortermaja köögilagi tilkuma. Pliidil keevasse vette ilmuvad pisitillukesed tumedad klombid. Samal ajal on politseiuurija Harry Hole oma kodus purjus ja maha jäetud ning kuu aja pärast töötu. Tema ennastsalgavad katsed paljastada kolleeg Tom Waaleri tegelik pale on lõplikult luhtunud, ta on reetnud nii iseenda kui ka kõik lähedased inimesed. Läbi peatäie ähma kuuleb ta lõpuks telefonihelinat. See on ülemus, kes teatab toimunud veretööst. Tapetud on naine, kelle otsmikul on kuulihaav ja vasakult käelt puudub nimetissõrm. See on Harry Hole viimane juhtum, mis tal tuleb lahendada koos Tom Waaleriga.

(Lühitutvustus tagakaanelt.)
Ma olen varem juba kirjutanud arvamuse esimesest Nesbø raamatust, mida lugesin, aga nüüd ma kinnitan seda-minu uus armastus krimikirjanduses on Jo Nesbø.  
Silmad avanesid vahetult enne Jo Nesbø "Lumememme" kinolinale jõudmist. Kõik, kes vähegi olid lugenud Nesbøt, rääkisid ja kirjutasid sellest, lugesin mõned arvamused ja otsustasin isegi autori loominguga lähemalt tutvust teha. Nesbø Harry Hole sarja osas võib tõmmata paraleele teistegi sarnaste krimiraamatutega, kus on üks läbiv peategelane.
Kuigi väidetavalt on Harry Hole sarja raamatud loetavad suvalises järjekorras, siis mina jään endale kindlaks, loen kõik järjest. Esimesed kaks osa ehk oleks võinud lugeda või lugemata jätta, aga alates kolmandast raamatust "Punarind" on mõistlik siiski lugeda järjest, vähemalt kuni "Vereteemantiteni", ehk ka edasi, aga kuna ma ise ei ole edasi lugenud, siis ei julge esialgu midagi öelda. Aga kolm raamatut "Punarind", "Muretu" ja "Vereteemandid" on omavahel nii tugevalt seotud, et see pole mitte ainult taustal olev tegevus, vaid põhimõtteliselt hakkab kõik keerlema "Punarinnast" alguse saanud sündmustest ja hetkel näib, et mingisuguse lõpu kogu see jama leiab "Vereteemantites", kuid ma pisut loodan, et ehk mitte ja kibelen juba järgmist osa lugema.
Ma võib-olla teadmatusest panen ühe Nesbø raamatutest silma jäänud iseloomuliku omaduse ainult antud autorile, aga ma lihtsalt ei suuda meenutada hetkel ühtegi teist loetud autorit, kellel oleks sarnane stiil. Räägin ma nimelt sellest, et peale või isegi enne kurjategija kinni võtmist, saan ma lugejana ikkagi teada ka süüdlase versiooni, täpsemalt vastuse küsimusele "Miks?". Kui enamikes raamatutes venib algus pikalt, otsitakse süüdlast, hakatakse jõudma juba lahenduseni, tulevad ette takistused ja siis lõpp läheb nii kiiresti, et ma vaevalt suudan panna kokku kõik sündmused ja ridade vahelt loetu, et jõuda sama tulemuseni. Nesbø on aga peale süüdlase leidmist peatunud pikemalt sellel, kuidas ja miks mõni kuritegu aset on leidnud. Äkki see näitab hoopis midagi minu kui lugeja kohta, et ma tahangi seda lõppu puust ja punaseks, aga mulle sobib. Ma küll hakkan kohe kaasa mõtlema ja jälgima, ise juba mingisugust lahendust peas genereerima, kuid alati ei jõua ma sama tulemuseni ja siis ongi hea lugeda ja võrrelda kuidas autori ja minu mõtted kas siis kokku või lahku läksid.
Mulle on jäänud silma, et Nesbø esimesed kaks raamatut ei olnud just midagi erilist ja oma tõelise edu saavutas alles kolmanda raamatuga, siis mina olin müüdud juba peale esimest osa. Aga kes on lugenud Nesbø esimest Harry Hole sarja raamatut ja see ei avaldanud muljet, siis proovige uuesti alates "Punarinnast" ja kui see meeldib, siis jätkake, vähemalt kolm raamatut saate lugemislisti lisada kindlasti. Ma juba tean, et tänu Jo Nesbøle on minu nimekiri üsna pikk ja nii mõnigi teine  raamat jääb seetõttu lugemata.

laupäev, 9. juuni 2018

Ruth Ware "Naine kajutist nr 10"

Rahvusvaheliselt menukas autor Ruth Ware pakub taas hämmastavate pöörete ja klaustrofoobse, kuid samas tontlikult kauni tegevuspaigaga põnevat lugemist. 
Reisiajakirjanik Lo Blaclock saab elu parima töölähetuse: nädal ülimalt eksklusiivsel luksuslaeval. Esialgu on pardal kõik imeline: peened kajutid, suurejoonelised õhtusöögid ja elegantsed külalised. Aga ajapikku olukord muutub – jäine tuul peksab laevatekki, taevas muutub halliks ja ähvardavaks ja Lo näeb juhuslikult pealt, et keegi naine heidetakse üle parda. Loo tuum? Kõik reisijad on pardal ja laev seilab endasi nagu poleks midagi juhtunud, hoolimata Lo meeleheitlikest katsetest tõestada, et midagi on väga väga valesti.
(Tutvustus raamatu tagakaanelt.)
Mulle alati meeldib lugeda samade autorite raamatuid kui esimesena loetu on meeldinud. Täpselt sama mustri järgi rabasin raamatukogust ka Ruth Ware "Naine kajutist nr 10". Justkui oli meelde jäänud, et "Pimedas, pimedas metsas" parasjagu huvitava süžeega, mis ei olnud kergesti aimatav ja ma päris-päriselt tahtsingi koguaeg lugeda, et teada saada, mis edasi juhtub. Seega üsna loogiline, et ma loen veel sama autori raamatuid. Aga mu jumal, ma pidin "Naine kajutist nr 10" lugema enne 200 lehekülge, et läheks huvitavaks. See on tervelt 2/3 raamatust. Ja tõesti, see lõpp oli põnev ja ma polnud kindel, kas ma tahan teada, mitu surnut raamatu lõpuks kokku lugeda saan. Kuid kõik enne seda pisut nullis minu jaoks terviku. Kui ikka on nii päevselge, et Lo, kes nägi kellegi heitmist üle parda, ei saa lõpuni jalutada ringi rahulikult ja omal käel uurida, siis pole mõtet kirjutada nii mitmekümne lehekülje jagu lihtsalt laevaelust. Minu meelest oleks pooled neist 200-st venivast leheküljest lisaks kulutada sellele, mis saab kui Lo ei viibi enam vabaduses. Ja mul oli nii kahju lõpuks kui raamat läbi sai, justkui oleks midagi poolikuks jäänud.
Teine asi, mis mind hakkas kohe häirima-jälle on peategelaseks naine, kes on eluga hädas, depressiooniküüsis naine, kes pitsi ei sülita ja suhe, kust nagu oleks midagi puudu. Olgu, selle saab vabalt minu enda veaks arvestada, sest kui lugeda "Pimedas pimedas metsas" kirjeldust on seal selgesõnaliselt kirjas, et Ruth Warele on iseloomulik kirjutada keerulise minevikuga naistest. Lihtsalt mind jäi segama nii sarnane karakter, et oleks võinud kuidagi originaalsem olla. Võib-olla kuidagi alateadlikult hakkas hoopis segama see peategelase teema ja et miks peab ilmtingimata keerutama selle ümber, kuidas üks naine on pidevas hädas oma probleemidega.
Veidi võiks kiita ikka ka, sest üdini halba raamatut ma poleks viitsinud lõpuni lugeda, ju seal midagi köitvat siiski oli. Otseloomulikult autori oskus kirjutada pikk eellugu nii, et ma jätkuvalt olin piisavalt uudishimulik ja tahtsin teada, kas lõpuks siis juhtub see, mida arvasin. Päris detailideni mul mingit ettekujutust ei olnud ja seetõttu peale raamatu põnevaks muutumist lugesin jutiga läbi, et teada saada, milleni kõik jõuab. Ütleks, et mul on selle raamatu osas kahetised mõtted, meeldis ja ei meeldinud, see ilmselt teebki lihtsalt põnevikust psühholoogilise põneviku.
Oleks see raamat umbes kolmandiku võrra lühem või siis oleks pikem lõpuosa, siis ei jääks mul muud üle kui ainult kiita. Hetkel aga jääb nii, et eriliseks lugemiselamuseks seda raamatut ma pidada ei saa, jääb minu jaoks kõvasti alla Ruth Ware debüüdile "Pimedas pimedas metsas". Ka kolmandana ilmunud raamat, "Valetamise mäng", saab mul ühel heal ajal loetud, selles ma ei kahtlegi, lihtsalt kohe otsa ma ei viitsi lugeda jälle naistest, kellel mingi jama, millega nad oma eluraskuste tõttu hakkama ei saa.