laupäev, 14. juuli 2018

Jo Nesbø "Päästja"

Külmal talveõhtul kogunevad ostlejad tänaval jõulukontserti kuulama. Äkki läbistab muusikat aga lask ning esinenud päästearmeelane kukub surnult maha, kuulihaav peas. Harry Holel ja tema meeskonnal pole just palju, millest kinni hakata: pole kahtlusalust, relva ega motiivi. Ent tõelised mured algavad alles siis, kui selgub, et maha on lastud vale mees. Harry, kes sarja selles osas on peaasjalikult kaine, on uurimise käigus sunnitud nii enese kui ka Päästearmee jaoks ümber defineerima halastuse, usu ja omakohtu mõiste. Jo Nesbøle on tema müügiedu taganud oskus leida ja kirjeldada Oslo tänavatel seda, mis annab maailma ühe rikkaima riigi pealinnale hinge ja inimlikkuse mõõtme. Harry Hole põhjamaine äng, mida autor ise nimetab kireks, kuna kire puhul käivad loovus ja (enese)hävituslikkus käsikäes, teeb Holest geniaalse politseiuurija ja iseenda suurima vaenlase. 
(Tutvustus tagakaanelt.)

Mul on Goodreadsi loetud raamatute listis tekkinud juba nagu muster, kus üle ühe on Jo Nesbø raamat. Nüüd pean ma paraku selle mustri olude sunnil murdma, sest raamatukogus ei olnud järgmist osa ja mul puudub hetkel ligipääs eesti keelsele kirjandusele. Aga see selleks, lugemata ei jää midagi.
Nagu aimata võib, siis "Päästja" oli täpselt nii hea kui ma lootsin. Tegelikult ma küll raamatut lugema hakates pisut pettusin, olin nii harjunud juba eelmises kolmes osas olnud sündmustega, kuigi oli üsna selge, et ega selle sama teema peale enam neljandat raamatut ei kirjuta, kuna lõpp oli üsna konkreetne. Mida rohkem ma lugesin ja uue loo sisse süüvisin, seda enam see mulle lugemisrõõmu pakkus. Rõõm on nüüd küll ebasobiv sõna, mida kasutada kui lugeda tapmistest, kuid kui kirjanik suudab kirjutada nii kaasahaaravalt, siis saab seda ainult rõõmuks nimetada. "Päästjat" lugedes ma mõtlesin, et milline teadmiste pagas ja fantaasia kirjanikel on, hetkel pean silmas konkreetselt Nesbøt, aga seda sama võib öelda päris mitmete krimiromaanide autorite kohta. Muidugi on tegemist ilukirjandusega ja mingeid fakte ei tasu neist raamatutest otsida, tegelased ja tegevused on välja mõeldud, kuid neisse on põimitud mitmeid reaalselt asetleidnud sündmusi ja kohti, näiteks sõjad, asutused. Mina loen raamatu läbi mõne päeva kuni nädalaga, see on ainult hetk võrreldes selle ajaga, mis on kulunud raamatu kirjutamisele. Sellepärast mulle meeldivadki raamatud rohkem kui filmid, ma saan kõik kätte, mis autor on kirja pannud, filmides tehakse valik, mis võiks kinolinal köita vaatajaid. Muide, mul tekib alati mingi ettekujutus raamatutegelastest lugedes ja Harry Hole sarja lugedes on mul silme ees dr. House samanimelisest seriaalist. 

"Päästja" kohta konkreetsemalt tasub vaid seda teada, et kui ei ole lugenud eelnevaid osasid, siis viimane peatükk võib jääda arusaamatuks. Mina väldin selliseid olukordi järjest lugemisega, aga tegelikult on see raamat täiesti loetav ka eraldiseisvana. Eelmised osad olid minu meelest liiga seotud taustalooga ja neis oleks palju kaotsi läinud või siis kui oleks alustanud lugemist nö viiendast osast, ei oleks olnud põnev lugeda eelnevaid. 
Ja nagu ma olen öelnud on Nesbø mu hetke "armastus" kirjanduses ja mul tuleb ilmselt enne järgmise tema raamatu lugemist läbi lugeda päris mitme teise autori raamatuid, siis esimesel võimalusel hakkan lugema järgmist osa. Ma saan oma isikliku lugemiseelistuse põhjal küll öelda, et Nesbøt tasub lugeda ja kui ma ise esialgu kartsin seda, et Harry Hole sarjas on 11 raamatut ja ma ei ole kindel, kust kohast ma võtan selle aja lugemiseks, siis nüüd ma tean, et vahet ei ole kust, aga võetud see saab. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar