pühapäev, 22. juuli 2018

Leelo Tungal "Seltsimees laps"

Ma mäletan oma lapsepõlvest kõige enam kahte Eesti lastekirjanduse autorit-Leelo Tungal ja Ellen Niit. Ja ka praegu, oma lapse raamaturiiulist leian nii mõnegi raamatu, kus nende kahe andeka autori loomingut, täiesti aegumatut seejuures. Niisiis ei olnud mingit kahtlustki, et "Seltsimees laps" ühel või kolmel kujul loetud saab, sest kui nüüd väga täpne olla, siis peaksin kirjutama pealkirjaks "Seltsimees laps", "Samet ja saepuru" ja "Naisekäe puudutus", sest lugesin neid eraldi, mitte ühes köites, kuid asjatu oleks kolme osa kohta eraldi kirjutada. Antud raamatud on üsnagi sarnaselt kokkuvõetavad, nii sisu kui arvamuse poolest.

"Seltsimees laps" on autobiograafiline raamat, kus Leelo Tungal kirjutab lapsena kogetut, mil tema ema vangistati alusetult. Väike Leelo jääb kahekesi isaga ema koju ootama, ta arvab lapselikus naiivsuses, et ema lahkus sest ta oli paha laps ja teeb kõik, et seda heastada. Paraku aga ei piisa lapse pingutustest, kuid elu ei jää seisma. Samal ajal kui isa teeb kõik, et abikaasa koju saaks, leiab Leelo üha enam asju ja tegevusi, mis talle Nõukogude korras meeldivad-ilusad pioneerirätid, Engels, kiidulaulud Lenininile, raamatud. Nii nagu laps ei taipa täiskasvanute murekoormat ja hirmu, ei mõista suured inimesed alati lapse rõõmu. Leelo ja tema isa, tata, ümber olevad inimesed on kõik neile toeks ema, memme, eemaloleku ajal, kes käib kodutöödes abistamas, kes võtab Leelo enda juurde kui isal kiired tööajad või asjaajamist. Kõige taustal on siiski igatsus ja ootus, mis ei unune hetkekski, kuid lapse imeline võime näha vaid head, muudab ootusaja kergemaks. 
Ma käisin kevadel kinos vaatamas "Seltsimees lapse" filmi, löristasin nutta, sest emana oli seda suhteliselt raske vaadata, samas teisalt tundus mulle justkui midagi jäi puudu ja selle puuduoleva sain ma raamatust. Filmis jäi vajaka lapselikust siirusest ja oskusest näha maailmas vaid head ja minu meelest just see ongi "Seltsimees lapse" fenomen, mitte see nutulaul. Muidugi oli ka raamatus kurbi hetki, kus väike Leelo kartis või tundis hirmu, kuid peale lugemist jäi siiski meelde pigem positiivsus. Ma isegi ei kujuta ette, mida võib üks väike tüdruk tunda kui ema ta silme all ära viiakse, teadmata ajaks ja keegi ei oska anda selgeid vastuseid, miks ja millal ema naaseb.

Esimesed kaks osa "Seltsimees laps" ja "Samet ja saepuru" olid väga põhjalikud ja detailsed, kolmas osa "Naisekäe puudutus" läks liiga rutataks. Kõik sündmused on kokku pressitud ja üldsõnaliselt vaid mainitud, ma oleks meelsasti lugenud veel pikemalt näiteks Leelo esimesest kooliaastast. Muidu aga väga ladus ja kerge lugemine, umbes päevaga loeb ühe raamatu läbi. Filmiga ikka erinevusi üksjagu ja raamat annab edasi oluliselt rohkem, ei ole ainult nutt ja pisarad, saab ikka vahest nalja ka. Kokkuvõtvalt võiks kasutada "Seltsimees lapse" tiitellehel olevat teksti-"Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest".


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar