laupäev, 28. juuli 2018

Holly Seddon "Püüa mitte hingata"

Alex Dale on omadega puntras. Ennasthävitav elustiil on talle maksma läinud abielu ja ajakirjanikukarjääri. Talle on jäänud vaid harjumused: hommikune jooksmine, kuni keha valutab, siis mõni tund hajevil tööd, kuni minevik temast võitu saab ja teda põhja veab. Iga päev on justkui vee peal kõndimine ja iga öö nagu uppumine. Aga siis avastab Alex artikli jaoks intervjuusid tehes Amy Stevensoni. Amy Stevensoni, kes oli kuni hetkeni, kui ta pärast armutut kallaletungi teadvusetuna leiti, üks täiesti tavaline väikelinnas elav tüdruk. Amy Stevensoni, kes on maailmast unustatuna viisteist aastat koomas olnud. Amy Stevensoni, kes – arstide teadmata – on oma keha vang, teadvusel, ent halvatud, ning kes elab uuesti läbi mineviku sündmusi.
Peagi kuuluvad Alexi päevakavasse ka haiglakülastused ning seejärel rünnaku algsete kahtlusaluste küsitlemine. Aga portreeloost saab ajakirjaniku kinnisidee. Kuidas lahendada kuritegu, kui ainus tunnistaja pääses küll eluga, kuid ei saa ütlusi jagada? Suutmata loobuda kujuteldamatu tõe paljastamisest, taipab Alex, et ta ei aja taga vaid head lugu – ta otsib lunastust.
(Kirjeldus raamatu tagakaanelt)

Mõni raamat on selline, mis juba ainuüksi pealkirjaga lausa kutsub lugema, üks neist on Holly Seddoni "Püüa mitte hingata". Ma olin näinud Facebooki raamatugrupis seda pidevalt loetavat ja arvamusi, millest ma ühtegi polnud lugenud rohkem kui paar rida, sest kardsin liiga palju teada saada.
Üsna veider, et raamatu kaanel on eraldi ära märgitud, et unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud, sest just nimelt raamatuga "Tüdruk rongis" leidsin mitmeid ühiseid jooni. Näiteks kasvõi peategelane ise, alkohoolikust naine, kes on mehega lahku läinud ja mees on eluga edasi liikunud, samas naine pole sugugi suhtest üle saanud. Lisaks see, et kumbagi raamatu puhul ei ole tegemist kriminaalromaaniga, vaid naised ise üritavad jõuda tõeni. Seega ei, mul ei ununenud "Tüdruk rongis" ja samuti ei tekkinud mul seda tunnet, et raamatut on võimatu käest panna. Samas, olgem ausad, ikka väga paljudest krimkadest ja põnevikest võib leida kattuvaid sündmusi.
Mulle küll meeldis " Püüa mitte hingata", kuid see jäi kuidagi liiga pinnapealseks. Mitte ühegi raamatu tegelase või sündmuse kohta ei saanud ma süvitsi midagi teada, oli vaid välja toodud kõige olulisem ja selle baasil lugu kirjutatud. Ma ei saa küll kuidagi öelda, et see mind segas, kuid selle loo oleks saanud kirjutada tunduvalt pingelisemaks ja põnevamaks kui lugejale oleks rohkem infot ette söödetud. Selle liigse puudumine tegi aga raamatu tõesti kergesti loetavaks ja jälgitavaks, ei tekkinud kordagi lugemise ajal mõtet, et oot-oot, kas mul on jäänud midagi kahe silma vahele. 
"Püüa mitte hingata" oli küll piisavalt huvitav, oleks saanud veel kirjutada väga-väga õnneliku lõpu ka, sellele lihtsalt õnnelikule lõpule. Siinkohal ei saa pikemalt peatuda, vastasel juhul avaldaks ma liiga palju raamatu kohta. Tegemist on sellise raamatuga, mille kohta ma ütleks, et lugeda tasus, aga soovitada nii väga ei julge ja uuesti ei loeks. Või tegelikult, soovitaks ikka, neile, kes väga võikaid ja detailseid lugusid lugeda ei tahaks, aga samas otsivad midagi põnevat.
Iroonilisel kombel on mu järgmine raamat, mis lugemist ootab riiulis, just nimelt "Tüdruk rongis" autorilt Paula Hawkinsilt.

1 kommentaar: