esmaspäev, 5. juuni 2017

Petrone Print "Kirju"

Mul on mustandites ootamas täiendamist ja avaldamist kolm Petrone Prindi "Kirju" sarjast ilmunud raamatut, mida olen lugenud. Need on sellised mõnusad, kerged ühe-kahe õhtu lugemised ja ma pole tahtnud imeda pastakast mingit suvalist teksti, et saada üks normaalse pikkusega postitus. Seetõttu koondan ühte kokku kolme erineva raamatu kohta arvamused.

Evelin Ilves "Kirju"
2015 aastal, mil see raamat ilmus, tekkis minul esmakordselt rohkem huvi Evelin Ilvese osas. Jah, muidugi jõudis ka minuni kollane ajakirjandus, mis pealkirjadega lugejaid meelitas, kuid ma polnud viitsinud avada ega süveneda. Minu arvamus toonasest presidendiprouast oli neutraalne, kuid järsku lahvatas skandaal ja rahvas jagunes Evelin toetajateks või vihkajataks.
Nüüd, kui ma olen läbi lugenud raamatu "Kirju" olen ma jätkuvalt seal meeldimise ja mitte meeldimise keskel, aga nüüd juba pigem positiivses suunas. Minu arvamust ei mõjutanudki mitte nii väga need ammu avaldatud ja nüüd kokku kogutud kirjutised, vaid just Epp Petrone tehtud intervjuud. Kõik muu selles raamatus oli minu jaoks taustaks, varasemalt ilmunud ja mitte enam nii aktuaalsed teemad, millest ma ka kuulnud olin ja end kõigutada ei lasknud. Jah, võib ju arvata, et selle raamatu ilmumise aeg oli hästi valitud ja Evelin Ilvese sooviga end kogu jamast puhtaks pesta, aga sellisel juhul minule see mõjus.


Hedvig Hanson "Kirju mandrilt"
Ma pidin kohe enne "Kirju mandrilt" lugemise alustamist googeldama Hedvig Hansonit, sest ma isegi ei teadnud, kas ta on parasjagu millegagi kuskil aktiivselt pildil, ei olnud/ole, just nii nagu arvasin. Raamatukaanel on kirjas, et kõik kirjad on kirjutatud ühe aasta jooksul-kevadest kevadeni, aga mul oli tunne, nagu loeksin kogu aeg sügisest, selline melanhoolne. Isegi mõnusal kastesel suvehommikul oli kurb alatoon, alati igatsus, kellegi või millegi järele. Argimured, jagamine end linna- ja maaelu vahel, ootus. Tänu Hedvig Hansoni muusikale, tundub ta selline õrn ja habras naine, seda arvamust ta kuidagi muuta ei suutnud.
Raamatu sisu osas jääb lugeja otsustada, kas need kirjad on Hedvig Hanson kirjutanud päriselt olemas olevale inimesele või on saaja väljamõeldud. Minule jäi just selle igatsuse ja kurbuse põhjal mulje nagu need kirjad adressaadini jõudnud ei ole. Aga äkki siiski on olemas see keegi imeline mees saarelt, kes paneb õhkama ja ootama?


Justin Petrone "Kirju Eestist"
Mulle on jätnud Justin Petrone nii sümpaatse mulje, kuidagi muhe. Olen kõik ta eesti keeles ilmunud raamatud läbi lugenud ja mõned tekstid isegi duubeldanud, olles neid eelnevalt kolumnidena lugenud. Eriti kihvt on olnud jälgida Justini raamatutest tema väikest arengut eestlaste osas, alustades lugemist "Minu Eesti" esimesest osast, mil  ameeriklane tutvus arglikult selle tundmatu maa inimeste ja kommetega.
"Kirju Eestist" on kokkuvõtvalt kirjutatud erinevatest inimestest ja situatsioonidest Eestis ja eestlastega. Mulle tohutult meeldib Justin Petrone mõnus, humoorikas ja kohati lapseliku uudishimuga suhtumine, vähemalt selline tunne jääb kui lugeda tema raamatuid. Just see igapäevase elu kajastamine tulebki autoril kõige paremini välja, olukorrad, mis meile näivad nii loomulikud on välismaalase pilgu läbi hoopis teistsugused ja ajavad vahest naerma lausa. 
Väga, väga tore lugemine! Kui võrreldagi neid kolme "Kirju" sarja raamatut, siis mu totaalne lemmik! 


Ma tegelikult olen lugenud veel teisigi "Kirju" sarja raamatuid ja seetõttu julgen kokkuvõtvalt soovitada neid kergeks suvelugemiseks. Suure tõenäosusega leian endki üsna pea jälle mõnda selle sarja raamatut lugemas! 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar