esmaspäev, 26. juuni 2017

Sofi Oksanen "Norma"

Sofi Oksaneni raamatute ilmumisel olen ma alati elevil. Kui ma muidu ei viitsi lugeda mingit mõistujuttu, kus pool raamatu mõtet on ridade vahel, siis Sofi Oksaneni puhul teen ma erandi. Seda kõike ainult tema raamatu "Puhastus" pärast. See meeldis mulle tohutult, see kahes ajas kirjutatud lugu, millel oli tunduvalt sügavam mõte kui ainult see, mis kirjas. Need emotsioonid-armastus, igatsus, viha, reetmine, süütunne, seda kõike olen lootnud leida ka teistes Oksaneni raamatutes, nii ka "Normas".

Norma, raamatu nimitegelase, ema Anita sureb kahtlastel asjaoludel. Matustel kohtab ta meest ema minevikust ega suuda leida seost, miks ta oli seal ja mida tahtis. Kodus püüab Norma leida mingisugustki märki oma emalt, selgitust, lahkumiskirja, midagi, mis annaks aimu, kas ema tõesti sooritas enesetapu. Anita asju läbi otsides leiab ta aga hoopis rohkem kui oodanud oleks. Ta saab oma soovitud selgituse, aga sellega koos on ta väga keerulises olukorras, kus usaldada ei saa mitte kedagi. Samas lisaks ema saladustele peab varjama ka kiivalt enda oma. Ometi peab Norma langetama otsuse, mis saab edasi. Edasi varjata ei ole võimalik, samas ei ole ka tõde võimalik rääkida.

Minu jaoks võtab kogu raamatu tabavalt kokku üks tsitaat sellest:
"Lambertid on suurusehullud, nad tahavad omada kogu maailma ja nad on oma ristiretked oskuslikult valinud. Kes valitseb unistusi, valitseb maailma. Kes valitseb juukseid, valitseb naisi. Kes valitseb naiste paljunemisvõimet, valitseb ka mehi. Kes suudab teha õnnelikuks naised, teeb õnnelikuks ka mehed, ja kes annab juuksed kiilaspäisele või lapse viljatule, on nende kuningas."

Lõpp on ootamatu. 

Kuigi "Normas" on seda kõike, mida ma ootasin, polnud see siiski "päris see". Sofi Oksanen oskab kirjutada teemadel, mis lähevad korda, mis panevad kaasa mõtlema, kuid seekord ma ei tundnud ennast piisavalt puudutatuna. Jah, naisena võiksin, ehk lausa peaksin isegi, väga olema kõigutatud "Norma" sisust, see peaks tekitama minus rohkem emotsioone, aga ei. Võib-olla jääb see minu jaoks hetkel kaugeks? Äkki ma lihtsalt ignoreerin neid probleeme? Ma ei tea, aga seda tunnet, mida ma lugemisest lootsin ja ootasin, ei tekkinud. Ma ehk võrdlen natuke võrreldamatut. "Puhastust" ja "Normat", aga minu jaoks sättis Oksanen esimsega lati väga kõrgele. Sellegipoolest, mõtlemisainet andev raamat.

Osta Rahva Raamatust või Apollost.
Arvamusi lisaks Goodreadsist.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar