esmaspäev, 12. juuni 2017

Leena Lehtolainen "Kiusatute kaitsja"

Ma ei julge küll pead anda, aga olen üsna veendunud, et Leena Lehtolaineni "Kiusatute kaitsja" on kõige tutikam raamat, mille ma raamatukogust laenutanud olen. Isegi Goodreadsi ei olnud veel eesti keelset tõlget lisatud. Ma lugesin hiljuti läbi ka esimese Leena Lehtolaineni Maria Kallio sarja raamatu "Minu esimene mõrv", aga see ei tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone, ei positiivseid ega negatiivseid. Polnud nagu halb, aga samas olen lugenud tunduvalt paremaid krimiromaane, lihtsalt oli loetav. Ometi otsustasin, et loen ikka järgneva osa ka, erilisi ootusi ei seadnud, aga Soomes on tegemist väga populaarsete teostega.

"Kiusatute kaitsjas" on Maria Kallio loobunud politseis töötamisest ning asunud tööle advokaadibüroosse. Ta elab koos Anttiga ja  neil on ees perekondlik pidu, kuhu on kutsutud sugulased ja peretuttavad. Maria tutvub seal Armiga, Antti õemehe venna elukaaslasega, kellega lepivad kokku peojärgsel päeva kohtumise. Kohale jõudes tabab teda ebameeldiv üllatus, Armi on tapetud vahetult enne tema tulekut. Esimese kahtlusalusena vahistab politsei Armi elukaaslase Kimmo, kelle vastu on piisavalt süütõendeid. Kimmo palub Maria Kallio oma advokaadiks. Kõik, kaasaarvatud pereliikmed ja sugulased, näivad uskuvat Kimmo süüd. Maria, kes on veel ainsana veendunud mehe süütuses, astub üle oma õigustest ning volitusest ja hakkab seda juhtumit uurima. Kogu lugu võtab ootamatud pöörded, minevik ei lase end unustada. Kahtlusaluste ring tõmbub üha enam koomale, kellel oli motiiv tappa Armi?

Lisaks mõrvaliinile on raamatus ka peategelase Maria Kallio isiklik elu. Kogu keerulises sündmuste rägastikus peab Maria hoidma oma suhet, mis ei toimigi nii ideaalselt kui algus tõotas. Ta on sattunud perekonda, mida on raputanud traagilised sündmused, kus kõik ei ole nii korras kui pealtnäha arvata võiks. Kõik inimesed on omavahel seotud, aga samas justkui ei hoolikski üksteisest, lepivad paratamatusega, tahtmata näha teist võimalust.

Ma lugesin esimese osa "Minu esimene mõrv" läbi ja sealt jäi häirima pidev rõhutamine, et naist politseis ei võeta tõsiselt. Nüüd teises osas samuti oli sellele mitmeid vihjeid, aga mitte nii häirivalt. Oleks ma mees, siis just minusuguste mölakate pärast selliseid teemasid saab raamaatus käsitleda, Ja sellest johtuvalt tabasin end mõttelt, et ega ma polegi lugenud palju (või kas üldse) krimiromaane, milles uurijaks on naine, enamasti on naised ohvrid. Ehk ongi see põhjuseks, miks ma ei vaimustu Sellest Maria Kallio sarjast.  Mulle kui lugejale on kuidagi harjumatu. Liiga naiselik? Vähe võikaid kirjeldusi? Need raamatud ongi nagu veidi pehmemad krimkad, natuke armastust ja keerulisi suhteid, samas jällegi põnevad. Õnnelik lõpp ei olegi ainult kuriteo lahendus, vaid saavad klaarimaks ka inimeste vahelised suhted.

Ma ei tea, igatahes kavatsen ma ikka edasi lugeda Leeno Lehtolaineni raamatuid kui neid tõlgitakse eesti keelde. Pisut olengi üllatunud, et soomlaste seas nii populaarne raamatusari, mis alanud juba 90.-ndatel, tõlgitakse alles nüüd eesti keelde.

Osta Rahva Raamatust või Apollost.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar