esmaspäev, 8. jaanuar 2018

David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju"


Mulle tohutult meeldis Stieg Larssoni Milleniumi triloogia ja kui ilmus teiselt autorilt neljas osa "See, mis ei tapa", ma pisut kartsin, et ehk on see kirjutatud puhtalt eelmiste osade menule tuginedes ja jääb lahjaks. Tegelikult oli Dvaid Lagercrantz kirjutanud väga haaravalt ja huvitavalt. Võib olla oli hea nii pikk vahe kahe erineva autori raamatutel samas sarjas, vähemalt minu seisukohast, kes ma lugesin Larssoni poolt kirjutatud kolm osa läbi kohe ühe jutiga, nii "ununes" ära Larssoni stiil ja ei hakanud otsima võrdlusmomente Lagercrantziga. Nüüd, mil on ilmunud juba viies osa Milleniumi sarjast, triloogiast on see juba välja kasvanud, teadsin, et kindlasti pean seda lugema. Raamatukogus oli esialgu pikk järjekord ning siis rabasin tuhinas endale rohkem raamatuid mõistlik oleks olnud. Detsembris lõpus jõudis minuni "Mees, kes otsis oma varju". Nagu ka mõne muu eriti suurte ootustega raamatu puhul, ei lugenud ma ühtegi arvamust ega kommentaari antud raamatu kohta.

"Mees, kes otsis oma varju" algab üsna segaselt, kuigi eelmise osaga ei ole eriti palju aega vahele jäetud. Lisbeth Salander on vanglas ning palub Mikael Blomkvistil uurida Leo Mannheimeri kohta. Esialgu näib, et ajakirjanikul ei õnnestu Mannheimeri kohta mingit erilist infot hankida, seda enam, et Lisbeth ei anna talle ka ühtki vihjet, miks või millest alustada. Blomkvist ei ole aga ajakirjanik, kes loobuks, eriti kui talt on seda uurimist palunud Lisbeth, kes ei teeks seda kindlasti alusetult. Nagu aimata võibki, hakkab kooruma lugu, kus ei puudu ka mõrvad, sest saladused, mis ilmsiks tulemas on, ei puuduta ainult ühte inimest. Lisaks sellele on Lisbeth võtnud nõuks kaitsta vanglas Faria Kazit, kes on sattunud kogu vangla suurima hirmu, Benito, ohvriks. Lisbeth ei suuda taluda ebaõiglust ega sedagi, et vanglaametnikud pigem pigistavad probleemi ees silma kinni kui seda lahendada püüaks. Väljaspool vanglamüüre aga hakkab Mikaelil tekkima aimdus Mannheimeri loo kohta. Kui aga ootamatult tapetakse Lisbethi endine esindaja Holger Palmgren ning Mikael veel viimasel minutil surija juurde jõuab, saab ta järgmise vihje, mis annab üha enam aimu ees ootavast ning tegutseda tuleb kiiresti.

Otseloomulikult uurib Mikael Blomkvist Mannheimeri lugu selleks, et saada ajakirja Milleniumi jaoks lugu. Lisbeth vabastatakse vanglast enne tähtaegselt ning ta asub uurima Faria Kazi lugu, jõudes ka sellega tõeni. Peale Lisbethi enda ei näi olevat ühtegi sidet, mis ühendaks Leo Mannheimeri ja Faria KAzi lugu.

Kuigi kogu lugu on väga sisutihe ja kiiresti kulgev, tundub mulle, et see on veidi üle pingutatud. Praktiliselt terve lugemise aja ma mõtlesin, et kas tõesti on käes see hetk, mil ma arvan, et üks raamatusari võiks lõppeda. Sisu poolest ei oleks nagu midagi ette heita, aga kui palju seda Lisbeth Salanderi teemat veel jaksatakse keerutada. Selge, et tegemist on imeinimesega, kelle oskused on piiritud, aga jäädagi ainult ümber selle kõike looma, tundub liiast. Ükskõik, millise teise tegelaskuju või raamatu puhul ei oleks mul mõttesegi tulnud, et midagi on valesti. David Lagercrantz paistab olevat väga andekas kirjanik ning on tehtud õige valik, et just tema jätkab Stieg Larssoni sarja kirjutamist aga ma meelsasti loeks midagi muud tema sulest. Raamatu lõpp aga annab aimu, et midagi siiski võib veel tulemas olla. Oma uudishimu teades, et pruugi järje ilmumise korral mul see muidugi lugemata jääda, aga enam ei oota ma seda pikisilmi.

Osta kirjastusest Varrak

Veel arvamusi Goodreadsist











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar