esmaspäev, 15. jaanuar 2018

Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut"

Mulle ei ole väga pikka aega raamatuid kingitud, seda enam ei suuda ma meenutada ühtegi korda kui raamat oleks kingitud üllatusena.  Esiteks on raamatute kinkimisel risk, et see ikkagi pole päris see, mida saada soovitakse ja juhul kui ei olda ka kingisaaja koduse raamaturiiuliga tuttav, on oht, et kingitav teos juba olemas. See harukordne olukord, kus mulle kingitakse raamat ja veel nii, et ma ei ole seda ise valinud, sai jõulude ajal teoks. Kuna ma tunnen kinkijat läbi ja lõhki, tegemist päris raamatukauge inimesega, siis aimasin ma, mis mind ees ootab. Õnneks ei valmistanud see mulle kingitusena pettumust-Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut", olin isegi plaaninud esitlusele minna, aga kuidagi tuli elu vahele kui ma plaane tegin.

Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut" osas olid mul ootused kõrged, jälle see "Kreisiraadio" teema, mis Hannes Võrnogagi. Mulle kõnes meeldib Peeter Oja huumor ja kui ta kõrval on veel keegi, kes sellega kaasa läheb, siis saab kindlasti naerda. Eriti lootsingi ma raamatuesitlusele minna, sest Peeter Ojaga koos vestles lugejatega Mart Juur ja see duo ei jäta just paljusid külmaks. Piisab kui osatakse nalja teha ja ma olen müüdud. 
Võtsin siis suure innuga "Kuidas kirjutada raamatut" ette ja mehh, pettusin juba pea esimestel lehekülgedel. Siinkohal mainin ära, et eelmist Peeter Oja raamatut, pigem küll brošüüri, ei olnud ma lugenud, ei osanud midagi oodata ega arvata autori kirjutamise stiilist. 
Ootasin ägedaid ja värvikaid võrdlusi, ootasin peent sarkasmi, ootasin "ärapanemist", aga sain hoopis midagi vastupidist. Ma arvasin, et itsitan seda raamatut lugedes omaette ja vaatan, keda saaks eriti vaimukate kohtade ettelugemisega tüütama hakata, tegelikkuses lugesin raamatu ühe jutiga läbi ja tänasin taevast, et see nii kiiresti läbi sai. 

Päris üdini ma negatiivne olla siiski ei tahaks, mõned eredamad lõigud ju siiski olid, lihtsalt need kadusid muu jutu sisse. Krimiromaani ja eluloo kirjutamise soovituste juures isegi mõned korrad muigasin. Ja kui lugemisele lisaks ette kujutada, kuidas Peeter Oja seda kõike räägiks, siis tunduks see kindlasti naljakamana. Mõnele lihtsalt sobibki rohkem rääkimine kui kirjutamine, sest rääkides saab oluliselt rohkem emotsioone edasi anda, mis paberil kaotsi lähevad. Aga joonistused olid küll täpselt sellised nagu ma ootasin, lihtsakoelised nagu "Ärapanijas" nähtud.

Kiire ja lihtne lugemine, soovitama ei hakka, aga kes tahab, lugegu omal vastutusel. Kõik, kes panevad Peeter Oja ja huumori vahele võrdusmärgi, ilmselt ei vaimustu ülemäära, samas ei või iial teada.  Mina eelistan edaspidi Peeter Oja kuulata, mitte lugeda. Julgemad mitte ainult ei loe seda raamatut, vaid hakkava selle järgi enda oma kirjutama!

Ehk tekib aja jooksul veel arvamusi ja hindeid: Goodreads

Osta Rahva Raamatust või Apollost.







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar