pühapäev, 28. jaanuar 2018

Ketlin Priilinn "Kommionu"

Kui ma nägin raamatukogu uue kirjanduse riiulil Ketlin Priilinna raamatut "Kommionu", oli selge, et ilma selleta ma ei lahku. "Kommionu" on Rebecca Lindebergi sarja kolmas raamat, eelnevad kaks osa on mul loetud ning jäin nendega üsna rahule. Seda enam, et mulle väga meeldib lugeda Eesti autoreid, neil on tohutult väike lugejaskond ja ma ei jaksa ega tahagi osta iga ilmunud raamatut, siis annan oma panuse raamatukogust laenutajana.

"Kommionu" pealkiri on üsna paljuütlev, ilma tagakaanelt tutvustust lugemata aimasin ma juba, millega võib tegu olla.
Järjest kaovad kolm väikest tüdrukut ning politsei on juba õsna meeleheitel, ei ühtki võimalikku kahtlusalust, mitte ühtegi niidiotsa, ka tüdrukute vahel puudub igasugune seos. Kahjuks ei jää need kolm last viimasteks, kommionu ei olnud veel sugugi lõpetanud. Nüüd on uurijatel vaja olla eriti tähelepanelik, hakata küsitlema ka kõiki neid, kellel esialgu puudub vähimgi motiiv või seos kadunud tüdrukutega. Nagu uurijad oma kõige süngemates mõtetes kardavad, leitakse ühe lapse laip. Tegusteda tuleb kiirelt, muidu ei pruugi politsei leida teisi tüdrukuid elusana.

Oh, ma nii pingutasin ja punnitasin seda lühikest kokkuvõtet kirjutada, ei tahtnud liialt avaldada, midagi nagu ikka peaks kirjutama sisust, seejuures mitte end kordama jäädes, et kogu uurimine on tupikus.  Samas ei tahtnud juba tuttavat juttu raamatukaanelt ümber kirjutada. Raske on niiviisi, ei taha avaldada, aga teisalt jälle tahaks tohutult palju öelda. Otseloomulikult ei jää see juhtum lahendamata, see on selge kõigile. Lihtsalt mul endal ei olnud mitte ühtegi aimdust kurjategija osas ja ma ei tahaks oma kirjutatuga seda põnevust rikkuda.

Taas üks raamat, mida ma lugesin oma unetundide arvelt ja neid ei ole tegelikult palju, raamatuid, ma mõtlen, mitte unetunde. Lihtsalt ei suutnud katkestada, pisut ehk mängis autor lugeja emotsioonidega, milline ema suudaks lugeda ükskõikselt raamatut kadunud lastest? Kuigi mul hetkel tekkis mõte, et tegelikult oli kogu loos üsna vähe tähelepanu tüdrukute emadel. Ilmselt nii paljude ohvritega loos ei olegi võimalik väga detailselt iga seotud inimest kirjeldada, vaid keskenduda üldpildile. Ja mulle tohutult meeldis, et raamat ei lõppenud kurjategija leidmisega, vaid kõik saab lugejale lahti seletatud kui Rebecca Lindeberg läheb vanglasse süüdlast külastama ja loodab saada selgitusi, mitte õigustusi, aga pisut püüda aru saada motiivist.

Minu meelest on Eesti krimikirjandus üha enam tõusuteel ja ootan põnevusega uusi lugusid Ketlin Priilinna sulest, eriti Rebecca Lindebergi sarjast. Kas autor kirjutab sisse ka peategelase lapse? Kuidas üldse laps sobituks taolistesse raamatutesse? On mida oodata!


Nagu ikka Eesti raamatute puhul, on Goodreadsis arvamusi üsna vähe, keskmine hinne üsna kõrge (ilmselt väheste hindajate tõttu, kes leiavad, et raamat on väga hea, kaasa arvatud mina ise)-Goodreads.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar