esmaspäev, 13. märts 2017

Gerald Durrell "Minu pere ja muud loomad"

Mul on alati pooleli mitu raamatut, enamasti jäävad lõpuni lugemata need teosed, mis juba varem loetud, aga huvi ja soov uuesti lugeda. Üks nendest oli, tegelikult siiani on, ei välista veelkord lugemist, Gerald Durrelli "Minu pere ja muud loomad". Ma ei nimetaks seda küll oma eriliseks lemmikuks, aga see on täpselt selline raamat, mida saab pooleli jätta ja siis mõne aja pärast taas lugeda. Tegemist on autori lapsepõlvemälestustega Korfu saarel ja seal pole vaja oluliselt palju luua seoseid eelnevates peatükkides toimunuga ja põhiline ikka meeles on.

"Minu pere ja muud loomad" peategelasteks on pereema, kes kõike rahulikult üritab ohjes hoida, vanim poeg Larry, kellel on alati igas olukorras lahendus pakkuda, poeg Leslie, kelle kireks on püssid ja jahipidamine, pere ainus tütar Margo ning noorim poeg Gerry, kes on suur loodushuviline. Lisaks suur hulk muid elusolendeid, kes ühel või teisel moel selle pere juurde satub. Kui koerad on üsna tavapärased lemmikloomad, siis tuvid, harakad, nastikud, kajakas, skorpion, gekod ei vaimusta igaüht oma kodus, nimelt need on osad loomad, kes asuvad ühel või teisel moel samuti elama selle kirju seltskonnaga ühe katuse alla. Muidugi ei ole see kõigile pereliikmetele meeltmööda ja seetõttu tekivad aeg-ajalt arusaamatused ja sõnelused, millele ema alati lahenduse leida püüab. 

Üks põhjuseid, miks mulle Gerald Durrelli raamat meeldib, on tema huvitavad iseloomustused, nii situatsioonide kui inimeste kohta. Humoorikalt ja tabavalt on kirja pandud ka kõige tavalisem looduse või looma kirjeldus, rääkimata peresisestest sekeldustest. Koerapulm, ema supeltrikoo, Leslie jahilkäik, Margo südamevalu, kõik nii detailselt ja kohati irooniliselt kirjutatud, et ajab muigama.

Minul on selle raamatu 1976.-nda aasta eesti keelne trükk, mille viimastel lehekülgedel on Rein Saluri (üks tõlkijatest) kirjutanud samal aastal, et linna inimesed on jäänud kaugeks loodusele ja loomadele. Seda on ligi 40 aastat hiljem veider lugeda, mil linnastumine veel enam süvenenud. Mulle isiklikult tundub, et minu lapsepõlv, mis jäi eelmise sajandi lõpukümnendisse, oli siiski veel üsna looduslähedane võrreldes praegusega.

"Minu pere ja muud loomad" on mõnus ja kerge lugemine kõigile, ei vaja väga palju süvenemist ja saab nii mõnegi humoorika seigaga end naerutada. Eriti aga vaimustuvad ilmselt need, kelle huvid ühtivad raamatu autori omadega looduse ja loomade vastu. 

Loe veel arvamusi Goodreadsist.
Osta Apollost või Rahva Raamatust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar