esmaspäev, 24. juuli 2017

Katrin Pauts "Tulekandja. Muhumaa põnevik"

Nagu juba varasemas postituses maininud, siis ma toetan pisut Eesti kirjandust laenutades ja ostes võimalikult palju eestlaste raamatuid. Kõike muidugi mitte, sest olen ka parajat jama lugenud, aga kui ikka kuskil keegi huvitavalt arvamuse avaldab, siis tekib soov lugeda. Katrin Pautsi "Politseiniku tütar" oli piisavalt mõnus lugemine ja hea vaheldus väliskirjandusele ning ma ei kahelnud sekunditki, kas lugeda läbi ka "Tulekandja".

Maanteedel hukkub autoõnnetustes noored naised. Ajakirjanik Marion, kes käib õnnetuspaiku külastamas, näeb juba kolmandat korda sama meest sündmuskohas. Hämaras ei näe ta hästi mehe nägu, kuid tunneb ta pilku ja teda tabab meeletu hirm. Lausa surmahirm. Koju jõudes hakkab ta uurima kõiki sarnaseid autoõnnetusi ning leiab mitmeid sarnasusi-noored naised, punakas-blondid, õhtupimeduses kummalistes kohtades viibinud, ilma, et keegi lähedastest teaks, miks. Artiklite juuresolevatel piltidel märkab ta aga taas sama meest, keda ise kohanud. Kuigi mehe nägu pole ühelgi pildil näha, tunneb Marion oleku järgi, et tegemist sama inimesega. Marion tunneb surmahirmu, ta teab, et tal ei ole enam kaua elada. Ta saadab oma leiust info meili teel edasi kahele kolleegile. 
Järgmisel päeval saadetakse ajakirjanik Eva Niimand vestlema viimases õnnetuses hukkunud naise emaga. Saades teada, et enne teda juba on keegi ajakirjanik Inselmann käinud sündmuskohal, kuid uurides ei tea keegi ühtegi sellenimelist meest. See tekitab veel enam küsimusi ning Eva asub uurima, leides täpselt sama seose, mis Marion. 
Sealt edasi hakkab sündmustik arenema väga segaselt ja salapäraselt. Kes on Inselmann? Kelle olek on nii äratuntav, et ilma nägu nägemata on teada, et tegemist sama isikuga? 

"Tulekandja" oli kohati tohutult segane lugu. Kas asi minus või mu hetke lugemisoludes, aga kuidagi liiga palju erinevaid sündmusi, erinevatest aegadest ja piir nende kõigi vahel suhteliselt hägune. Mõni olukord nii jabur, aga samas, ega normaalsus just oluliselt ainest põnevikuks ei anna. Lõpuks jõudis see lugu ikka mingisse arusaadavasse punkti, kuid mitte eriti loogilisse. 

Katrin Pautsi raamatutes on samuti hetkel nii populaarne liin, kus ühel tegelasel on oma roll ka mõlemas põnevikus, kuid samas ei takista see lugemist suvalises järjekorras. Mina jätkuvalt eelistan ja soovitan alustada esimesest osast.
Kui võrrelda mõlemat loetud Katrin Pautsi raamatut, siis minu silmis on parem "Politseiniku tütar". Kuna mulle tohutult meeldib, et lisaks Skandinaavia krimi- ja põnevuskirjandusele on valikus ka meie oma autoreid, siis jään lootma, et Katrin Pauts jätkab põnevike sarja. Iga lugu ei peagi meeldima kõigile, ehk järgmine oleks täpselt see, mis mind köidab. antud raamatule annab palju juurde järelsõna, kus autor kirjeldas sündmuskohti ja kus need reaalselt asuvad, see andis kogu loole uue ilme.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreadsist

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar