esmaspäev, 17. juuli 2017

Lars Kepler "Küülikukütt"

Kui ma läksin raamatukogust Lars Kepleri "Küülikukütti" küsimas, sain oma küsimusele hoopis vastuseks küsimuse: "See on nii õudne raamat, miks kõik seda lugeda tahavad?". Jäin tookord vastuse võlgu, aga see tekitas veel suurema ootuse, "õnneks" vaid kuu aega pidin lootusrikkalt meili kontrollima, kas järjekord juba on minuni jõudnud. Ma tõstsin kohe poolelioleva raamatu kõrvale ja asusin "Küülikukütti" lugema.

"Küülikukütis" on Joona Linna ametlikult tagasi, mis on üsnagi ootuspärane. Mõrvatakse välisminister, väga kummalised mõrva asjaolud panevad peaministri Joona Linna abi paluma. Esialgu ei soovi ta ministri pakkumist vastu võtta, kuid peale oma tingimuste seadmist soostub ta koostööd tegema. Paraku ei lähe kõik nii nagu planeeritud, tekivad arusaamatused, politsei on totaalselt valel rajal ning ei saa näidata oma ebaõnnestumist avalikult. Kui aga mõrvad jätkuvad ja Joona Linna pakutud mõtted näivad olevat tõele lähemal, ei jää politseil muud üle kui nõustuda mehe tingimustega ja ta tööle ennistada. Kriminaalpolitseisse naasnuna on Joona Linnal rohkem volitusi ning ta hakkab pingsamalt uurima võimalike variante. Ma isegi ei reeda mitte kuidagi lõppu kui ütlen, et Linna viib õige lahenduseni, muud võimalust ju lihtsalt ei oleks. 

Mul tekib sageli kriminaalromaane lugedes sümpaatia mõne tegelase vastu ja alati loodan, et mu lemmik ei oleks ohver ega kurjategija. See pole iseloomulik ainult Kepleri raamatutes, vaid olen täheldanud seda ka teiste autorite puhul. "Küülikukütis" on see nõks (või lausa lõks) taas kasutusel. Mind lihtsalt haarab tohutu hasart ja soov teada saada, mis lahenduseni jõutakse ja ei suuda kuidagi lugemist katkestada. Kuna ohvreid ei ole selles raamatus ainult üks, siis on veel eriti pingeline lugemine, kes tapetakse eriti võikalt järgmisena. 

Olles vahepeal lugenud teistegi autorite kriminaalromaane ning Keplerit jälle lugedes saan ma aru, miks ta on mu vaieldamatu lemmik. See detailide rohkus, iga viimne kui üksikasi on paigas, autoril on tehtud tohutu eeltöö. Lihtsalt loen ja kujutan ette milline ränk uurimine on enne kirjutamist toimunud ja see tõstab mu silmis raamatu väärtust. "Küülikukütt" vastas täielikult ootustele ega kahandanud mu arvamust Kepleri osas. Raamatu viimane lause tekitab minus arvamuse, et see kuues Joona Linna raamat ei pruugi jääda viimaseks, kuid paraku ei leia ma selle kohta internetiavarustest ühtegi infokillukest.

Igal juhul soovitan lugeda, kui ei viitsi või ei taha lugeda kogu Joona Linna sarja, siis väga suur kadu pole raamatust arusaamisel, aga kogu see sari on siiski väärt lugemist. 

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreads




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar