esmaspäev, 21. august 2017

Ketlin Priilinn "Kas keegi kuuleb mind?"

Kui juba on kaks järjestikust osa ühest raamatusarjast korraga käes, siis on raske midagi muud vahepeal lugeda. Nii läkski, peale esimese osa "Enne kui on hilja" lõpetamist asusin kohe lugema teist osa "Kas keegi kuuleb mind?". Tegemist on taas taolise sarjaga, mida ilmtingimata ei peagi lugema õiges järjestuses, mina aga alati eelistan alustada esimesest osast. Olen ühe raamatusarjaga proovinud seda segamini lugemist, aga see ei sobi kuidagi mulle. 

"Kas keegi kuuleb mind?" algab taas kadunud inimesega, seekord noor, 17-aastane Stefan. Kui poisi ema Mona on teavitanud politseid oma poja kadumisest, tekib kõigepealt kahtlus, kas ikka Stefan on kadunud või taas ära jooksnud. Nimelt on poiss varem kodust kaks korda ära läinud ning ilmunud mõne päeva pärast välja. Kõigi lootused on selle peale pandud, kuid hoolimata poisi minevikutegudest asutakse teda otsima. Kahjuks ei ole lootust kauaks antud, Stefani surnukeha leitakse Metsakalmistu lähedalt metsast, piinatud ning kinniseotud poisi surnukeha on maha maetud. Kriminaalpolitsei asub küsitlema Stefaniga seotud inimesi, kuid liiga kiirelt saabub info, et ka poisi isa Jaak on kadunud, kes leitakse samuti surnuna. Nüüd on uurijatel kiire, sest on alust arvata, et peale poja ja ise kadumist on järgmine ohver ema. Paraku aga näib, et mitte ükski perekonnaga lähedalt seotud isik ei oska anda vajalikku infot ning lausa varjatakse kohati, arvates, et tegemist pole kadumisega seotud asjadega. Järgmisena kaobki jäljetult Mona, kuid tema surnukeha ei leita, mis annab politseile alust arvata, et ehk on naist võimalik päästa. 

Lõpp kisub liiga "seebikaks", liialt palju segaseid olukordi, mis minevikust välja tulevad ja mis asjaosaliste sõnul polnud kasulikud süüdlase otsimisel. Ka selles loos on autor väga hästi kõik kirja pannud, jälgi seganud ja hoiab lahendust viimase hetkeni saladuses. Paraku on see lahendus aga nii segane, et tekib küsimus, kuidas järsku selleni jõuti, mitte ükski asitõend ei näi viitavat antud suunas ja lõpp läheb väga kiirelt, ilma tagamaid selgitamata, süüdlase leidmiseni.

"Kas keegi kuuleb mind?" keskendub päris palju juba esimeses osas ("Enne kui on hilja") uurijate-Rebecca, Andersi, Martini, Karli-probleemidele, nende omavahelisele seotusele. Lisaks on meeskonnaga liitunud Pärnust uurija Maria, kes üritab end ametialaselt tõestada. Seetõttu oli kohati pisut igav lugeda, samas jälle on see eelis sellisele lugejale, kes alustabki lugemist teisest osast, infot väga puudu ei jää. Mina isiklikult oleks eelistanud kiiremat sündmuste käiku. Aga sellegipoolest, tasub lugeda, loodan, et ka järgmine osa on tulemas, sest lõpp annab aimu, et lisaks kuritegevusele peavad uurijad hakkama ka oma isiklikele suhetele rohkem tähelepanu pöörama ning leidma sealgi lahendusi, mis rahuldaks kõiki osapooli.

Hetkel veel küll arvamusi pole, aga hindeid on antud: Goodreadsis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar