teisipäev, 1. august 2017

Hannes Võrno "Missioon"

Mulle meeldib Hannes Võrno, tõsi küll, peamiselt Kreisiraadiost, ema-Strömina või siis "Ken, Kevin sööma!" hüüdmas. Ise ma Võrnot Facebookis ei jälgi, aga sageli vilksatavad kellegi poolt "laigituna" tema postitused minu esilehel ning needki on alati läbimõeldult ja arukalt kirjutatud, mitte suvaline lahmimine. Kuigi raamat "Missioon" pole isegi ligilähedale Kreisiraadiole või muule säärasele pullitegemisele, otsustasin siiski läbi lugeda.

Mingit sisukokkuvõtet oleks ülearune teha. Mis siin ikka ümber kirjutada-Afganistanis poole aasta jooksul peetud päevik. Kord tõuse, kord mõõne, kord paremad, kord kehvemad päevad. Kui ma olin läbi lugenud umbes veerand raamatust, siis jäi mulle silma väga sage armastuse avaldamine oma perele, sealhulgas naisele, Hälile. Ma pole kuu pealt kukkunud ja ikka pisut olen näinud siin-seal Hannes Võrno lahkumineku saaga pealkirju, kuid kordagi polnud avanud ühtki artiklit. Võtsin kätte ja googeldasin, et mis värk siis ikkagi on ja tuli välja, et see sama raamat, "Missioon", on räme lähedaste mustamine. Ise mõtlesin, et mis asja, kuidas? Kas ma loen erinevat raamatut? Sage kirjavahetus ja telefonikõned, pea iga päeviku sissekande lõpus ainult soojad sõnad pere suunas, kus on siis see avalik mustamine? Olgu, mõned kohad küll olid sellised, mis just ei ülistanud naist ja poegi, kuid minu kui võõra inimese jaoks ei midagi kohutavat.
Pigem oli häirivam lugeda tihti korduvat kontingendi ülema ja kaplani kritiseerimist. Ma ei leia, et Võrno oleks kellegi suhtes tohutult ülekohtune olnud, vaid hoopis ise ennast avalikult "alasti kiskunud" ja oma sisemised heitlused ilmarahvale ette laotanud.

Sageli selliseid päevikuvormis raamatuid lugedes on mulle tunne nagu ületaks mingi isikliku piiri, kas ma ikka peaksin lugema, samas kui on avalikustatud, siis ei peaks ju mina lugejana pead murdma selle üle, mida ja kui palju endast autor raamatusse kirjutanud. Hannes Võrno justkui otsiks oma kohta siin maailmas, pidevad meelemuutused, igatsus millegi järele, mida ei näi kuskilt saabuvat.

Ja kuigi ma kahtlen, kas Hannes Võrno oma eluõhtul uhkusega vastu rinda taob ja peab "Kreisiraadiot" parimaks saavutuseks, siis kahtlen, kas raamat "Missioongi" esikoha vääriline on. Jah, missioon ise, seda küll, kuid raamat oli pisut negatiivse alatooniga, kuigi samas näis nagu Võrno siiski oleks uhke Afganistanis käigu üle- "Hakkama sain!"
Õnneks või kahjuks ei suutnud, see raamat minu arvamust Hannes Võrnost muuta, pisut küll kõigutas, aga pean teda siiski üheks asjalikumate sõnavõttude ja arvamustega meheks, kes ka vajadusel oskab nalja teha.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.
Veel arvamusi: Goodreads.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar