Caroline Louise Walker "Peidus su silme all"

C.L. Walkeri "Peidus su silme all" on üks veider raamat, mul olid pisut vastakad mõtted seda lugedes, selline tavaline eestlaste pidu, ei saa algul vedama ja pärast pidama. Lugesin paari lehekülje kaupa ja mõtlesin, et kes või mis siin siis peidus on.

Robert on edukas arst, kes üritab poeg Jonah´ga suhteid lähedasemaks muuta, kuid seejuures tekib kahtlus, et abikaasa Elizabethil on tekkimas soojemad suhted poja sõbra Nickiga. Kõik märgid  viitavad, et Robertil on õigus, arstina kasutab ta ära oma ametit ja mõtleb välja plaani, kuidas noormees naisest eemale saada. Idee, mis esialgu näis geniaalsena, hakkab töötama Roberti vastu. Nicki kahtlustamise asemel tekivad uued küsimused, kas ta ikka kustutas kõik jäljed, kus on Nick, kas ta suudab Elizabethile andestada reetmise. Lisaks avaldub mehe assistendi Simone varjatum külg, mis tekitab probleeme juurde, Robert ei saa kedagi usaldada ja hakkab kahtlema iseendaski. Kuni ta lõpuks saab teada tõe, või kas ikka saab? Või mis see tõde siis täpsemalt ikkagi on?

Julgelt pool raamatut oli mul tunne, et kus need ootamatud pöörded ja pingete kruvimine on, kuni ühel hetkel ei saanud ma enam arugi, kes keda kahtlustab või ohustab. Ma hakkasin juba mõtlema, et kas tõesti on sellel lool nii ilmne lahendus ja lugeja narrimiseks ongi lihtsalt kõik kirja pandud, pealkirigi ju selline, mis annab alust arvata, et tõde ongi su silme all, aga lihtsalt ei oska või ei taha seda. Robertil ongi õigus, tema naine petab teda poja sõbraga, tema ideaalne plaan töötab, Nick kaob ja keegi ei tea midagi?

Ma ei loe kunagi raamatutel lõppe, eriti põnevike ja kriminullide puhul, kuid seekord tekkis paar korda mõte, et äkki vaataks, kuhu see lugu välja jõuab. Õnneks ma siiski seda ei teinud ja isegi kui oleks lugenud, siis ma kardan, et ei oleks midagi aru saanud. Ootamatud pöörded tulid alles viimastel lehekülgedel ja need olid sellised 180 kraadised pöörded, mis keerasid kogu raamatule põhimõtteliselt vindi peale.

"Peidus su silme" all on üks kummaline raamat, mitmeti mõistetav, kas peidus oli Robert, Jonah, Nick, Simone, Elizabeth või hoopis keegi teine? Kõigil omad saladused, mis lõpuni ei avaldunud. 

Heliose kodulehel on võimalik natuke lähemalt tutvuda raamatuga:

 https://helios.ee/toode/peidus-su-silme-all/

Piret Tali "Minu Pärnu"

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll.
Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.
Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu.
(Tutvustus raamatu tagakaanelt.)

Ma lugesin paar aastat tagasi läbi praktiliselt kõik "Minu"-sarja raamatud, kuid see jäi kuidagi soiku, ei mäletagi enam, mis selle põhjuseks olla võis. Haarasin raamatukogust reisile kaasa "Minu Pärnu", ehkki olin lugenud siit-sealt, et tegemist ei ole sarja parima raamatuga ja kohati isegi negatiivseid arvamusi, tundus mulle paslik alustada taas selle sarja lugemist just antud raamatuga. Pärnu ei ole minu kodulinn, ses mõttes et ma ei ole seal sündinud, samuti ei ole see ka mu elukoht enam, kuigi haldusreformi järgselt on mu koduses aadressis nimetus "Pärnu linn". Ma olen elanud praktiliselt kõigis Pärnu linnaosades, välja arvatud Raekülas, kust on pärit raamatu autor Piret Tali. 

Alustasin lugemist üsna skeptiliselt, just nimelt nende (eel)arvamuste tõttu, mida olin lugenud. See raamat ei ole mitte kellegi teise kui ainult autori Pärnu, liiga isiklik ja ei anna võõrale linna kohta suurt midagi. Jah, Pärnu ajaloo kohta küll pisut, kuid seegi on põimitud autori või tema lähedaste tegemistega. Näiteks koolid, ma ei ole siiani aru saanud Pärnu koolidest numbrite järgi, tean neid vaid praeguste nimede järgi ja vaevalt need nimedki praegu mitte kohalikele midagi ütlevad.  Samas osa sellest nö negatiivsest ka kohati minu jaoks raamatu tugevaim pool. Ma kolisin Pärnusse suht suvaliselt 2005 aastal, olin seal nagu turist võõras linnas ja hakkasin uudistama, nüüd 2018 aastal on see tohutult muutunud, kõigest 13+ aastat ja lugedes "Minu Pärnut" läbi autori mälestuste, tekkis mu silme ette pilte kolmest erinevast Pärnust, minu esimesed muljed, praegune Pärnu ja Piret Tali Pärnu, mõned asjad isegi ühtisid. Ai, pisut ikka nurisen veel, pildimaterjali osas, oleks meelsamini vaadanud pilte Pärnust, mitte autori lähedastest. 
Kardan, et minu arvamust raamatust mõjutab enim see, et ma olen Pärnusse sisse rännanud, see linn on mulle küll tuttav, kuid ei ole päris "minu linn". Need, kellel on tekkinud mälestused Pärnust autoriga samal ajal, loevad raamatut totaalselt erineva pilguga, ei teki neid emotsioone raamatus kirjeldatud kohtadega ja oleks võib-olla rõhku pannud hoopis millelegi muule. Ning need, kes ei ole Pärnuga kuidagi seotud, neile jääb see raamat lihtsalt kaugeks, selles on minimaalselt juttu praegusest Pärnust, mida seal teha või kuhu minna. Näiteks neile, kes käivad Pärnus harva, ei teki mingeid seoseid autori kirjeldatud kohtade või hoonetega. Ilmselt oleks hoopis teistsuguse raamatu Pärnust kirjutanud inimene, kes ei ole sealt pärit. 

Iga "Minu"-sarja raamat on ise nägu ja erineva stiiliga, see ongi antud raamatute puhul iseloomulik ja mõni on tugevam, mõni nõrgem, aga kõigi puhul võiks öelda ühise nimetajana, et tegemist on kerge ajaviite lugemisega. Selleks, et riigist või linnast objektiivsem arvamus tekiks, ei piisa ainult ühe inimese kirjutatud raamatust. Piret Tali "Minu Pärnut" soovitan lugeda endasugustel, kes Pärnusse on mingil hetkel elama asunud ja on huvitatud linna ajaloost, kuid mitte ainult faktidest, vaid kellegi isiklikust loost. 

Loe katkendeid raamatust ja osta Petrone Prindi kodulehelt: "Minu Pärnu"

Holly Seddon "Püüa mitte hingata"

Alex Dale on omadega puntras. Ennasthävitav elustiil on talle maksma läinud abielu ja ajakirjanikukarjääri. Talle on jäänud vaid harjumused: hommikune jooksmine, kuni keha valutab, siis mõni tund hajevil tööd, kuni minevik temast võitu saab ja teda põhja veab. Iga päev on justkui vee peal kõndimine ja iga öö nagu uppumine. Aga siis avastab Alex artikli jaoks intervjuusid tehes Amy Stevensoni. Amy Stevensoni, kes oli kuni hetkeni, kui ta pärast armutut kallaletungi teadvusetuna leiti, üks täiesti tavaline väikelinnas elav tüdruk. Amy Stevensoni, kes on maailmast unustatuna viisteist aastat koomas olnud. Amy Stevensoni, kes – arstide teadmata – on oma keha vang, teadvusel, ent halvatud, ning kes elab uuesti läbi mineviku sündmusi.

Peagi kuuluvad Alexi päevakavasse ka haiglakülastused ning seejärel rünnaku algsete kahtlusaluste küsitlemine. Aga portreeloost saab ajakirjaniku kinnisidee. Kuidas lahendada kuritegu, kui ainus tunnistaja pääses küll eluga, kuid ei saa ütlusi jagada? Suutmata loobuda kujuteldamatu tõe paljastamisest, taipab Alex, et ta ei aja taga vaid head lugu – ta otsib lunastust.

(Kirjeldus raamatu tagakaanelt)

Mõni raamat on selline, mis juba ainuüksi pealkirjaga lausa kutsub lugema, üks neist on Holly Seddoni "Püüa mitte hingata". Ma olin näinud Facebooki raamatugrupis seda pidevalt loetavat ja arvamusi, millest ma ühtegi polnud lugenud rohkem kui paar rida, sest kardsin liiga palju teada saada.
Üsna veider, et raamatu kaanel on eraldi ära märgitud, et unustage tüdrukud, kes on rongis või kadunud, sest just nimelt raamatuga "Tüdruk rongis" leidsin mitmeid ühiseid jooni. Näiteks kasvõi peategelane ise, alkohoolikust naine, kes on mehega lahku läinud ja mees on eluga edasi liikunud, samas naine pole sugugi suhtest üle saanud. Lisaks see, et kumbagi raamatu puhul ei ole tegemist kriminaalromaanigan klassikalise politseiuurimise mõttes, vaid naised ise üritavad jõuda tõeni. Seega ei, mul ei ununenud "Tüdruk rongis" ja samuti ei tekkinud mul seda tunnet, et raamatut on võimatu käest panna. Samas, olgem ausad, ikka väga paljudest krimkadest ja põnevikest võib leida kattuvaid sündmusi.
Mulle küll meeldis " Püüa mitte hingata", kuid see jäi kuidagi liiga pinnapealseks. Mitte ühegi raamatu tegelase või sündmuse kohta ei saanud ma süvitsi midagi teada, oli vaid välja toodud kõige olulisem ja selle baasil lugu kirjutatud. Ma ei saa küll kuidagi öelda, et see mind segas, kuid selle loo oleks saanud kirjutada tunduvalt pingelisemaks ja põnevamaks kui lugejale oleks rohkem infot ette söödetud. Selle liigse puudumine tegi aga raamatu tõesti kergesti loetavaks ja jälgitavaks, ei tekkinud kordagi lugemise ajal mõtet, et oot-oot, kas mul on jäänud midagi kahe silma vahele. 
"Püüa mitte hingata" oli küll piisavalt huvitav, oleks saanud veel kirjutada väga-väga õnneliku lõpu ka, sellele lihtsalt õnnelikule lõpule. Siinkohal ei saa pikemalt peatuda, vastasel juhul avaldaks ma liiga palju raamatu kohta. Tegemist on sellise raamatuga, mille kohta ma ütleks, et lugeda tasus, aga soovitada nii väga ei julge ja uuesti ei loeks. Või tegelikult, soovitaks ikka, neile, kes väga võikaid ja detailseid lugusid lugeda ei tahaks, aga samas otsivad midagi põnevat.

Leelo Tungal "Seltsimees laps"

Ma mäletan oma lapsepõlvest kõige enam kahte Eesti lastekirjanduse autorit-Leelo Tungal ja Ellen Niit. Ja ka praegu, oma lapse raamaturiiulist leian nii mõnegi raamatu, kus nende kahe andeka autori loomingut, täiesti aegumatut seejuures. Niisiis ei olnud mingit kahtlustki, et "Seltsimees laps" ühel või kolmel kujul loetud saab, sest kui nüüd väga täpne olla, siis peaksin kirjutama pealkirjaks "Seltsimees laps", "Samet ja saepuru" ja "Naisekäe puudutus", sest lugesin neid eraldi, mitte ühes köites, kuid asjatu oleks kolme osa kohta eraldi kirjutada. Antud raamatud on üsnagi sarnaselt kokkuvõetavad, nii sisu kui arvamuse poolest.

"Seltsimees laps" on autobiograafiline raamat, kus Leelo Tungal kirjutab lapsena kogetut, mil tema ema vangistati alusetult. Väike Leelo jääb kahekesi isaga ema koju ootama, ta arvab lapselikus naiivsuses, et ema lahkus sest ta oli paha laps ja teeb kõik, et seda heastada. Paraku aga ei piisa lapse pingutustest, kuid elu ei jää seisma. Samal ajal kui isa teeb kõik, et abikaasa koju saaks, leiab Leelo üha enam asju ja tegevusi, mis talle Nõukogude korras meeldivad-ilusad pioneerirätid, Engels, kiidulaulud Lenininile, raamatud. Nii nagu laps ei taipa täiskasvanute murekoormat ja hirmu, ei mõista suured inimesed alati lapse rõõmu. Leelo ja tema isa, tata, ümber olevad inimesed on kõik neile toeks ema, memme, eemaloleku ajal, kes käib kodutöödes abistamas, kes võtab Leelo enda juurde kui isal kiired tööajad või asjaajamist. Kõige taustal on siiski igatsus ja ootus, mis ei unune hetkekski, kuid lapse imeline võime näha vaid head, muudab ootusaja kergemaks. 

Ma käisin kevadel kinos vaatamas "Seltsimees lapse" filmi, löristasin nutta, sest emana oli seda suhteliselt raske vaadata, samas teisalt tundus mulle justkui midagi jäi puudu ja selle puuduoleva sain ma raamatust. Filmis jäi vajaka lapselikust siirusest ja oskusest näha maailmas vaid head ja minu meelest just see ongi "Seltsimees lapse" fenomen, mitte see nutulaul. Muidugi oli ka raamatus kurbi hetki, kus väike Leelo kartis või tundis hirmu, kuid peale lugemist jäi siiski meelde pigem positiivsus. Ma isegi ei kujuta ette, mida võib üks väike tüdruk tunda kui ema ta silme all ära viiakse, teadmata ajaks ja keegi ei oska anda selgeid vastuseid, miks ja millal ema naaseb.

Esimesed kaks osa "Seltsimees laps" ja "Samet ja saepuru" olid väga põhjalikud ja detailsed, kolmas osa "Naisekäe puudutus" läks liiga rutataks. Kõik sündmused on kokku pressitud ja üldsõnaliselt vaid mainitud, ma oleks meelsasti lugenud veel pikemalt näiteks Leelo esimesest kooliaastast. Muidu aga väga ladus ja kerge lugemine, umbes päevaga loeb ühe raamatu läbi. Filmiga ikka erinevusi üksjagu ja raamat annab edasi oluliselt rohkem, ei ole ainult nutt ja pisarad, saab ikka vahest nalja ka. Kokkuvõtvalt võiks kasutada "Seltsimees lapse" tiitellehel olevat teksti-"Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest".

Jo Nesbø "Päästja"

Külmal talveõhtul kogunevad ostlejad tänaval jõulukontserti kuulama. Äkki läbistab muusikat aga lask ning esinenud päästearmeelane kukub surnult maha, kuulihaav peas. Harry Holel ja tema meeskonnal pole just palju, millest kinni hakata: pole kahtlusalust, relva ega motiivi. Ent tõelised mured algavad alles siis, kui selgub, et maha on lastud vale mees. Harry, kes sarja selles osas on peaasjalikult kaine, on uurimise käigus sunnitud nii enese kui ka Päästearmee jaoks ümber defineerima halastuse, usu ja omakohtu mõiste. Jo Nesbøle on tema müügiedu taganud oskus leida ja kirjeldada Oslo tänavatel seda, mis annab maailma ühe rikkaima riigi pealinnale hinge ja inimlikkuse mõõtme. Harry Hole põhjamaine äng, mida autor ise nimetab kireks, kuna kire puhul käivad loovus ja (enese)hävituslikkus käsikäes, teeb Holest geniaalse politseiuurija ja iseenda suurima vaenlase. 
(Tutvustus tagakaanelt.)

Mul on Goodreadsi loetud raamatute listis tekkinud juba nagu muster, kus üle ühe on Jo Nesbø raamat. Nüüd pean ma paraku selle mustri olude sunnil murdma, sest raamatukogus ei olnud järgmist osa ja mul puudub hetkel ligipääs eesti keelsele kirjandusele. Aga see selleks, lugemata ei jää midagi.
Nagu aimata võib, siis "Päästja" oli täpselt nii hea kui ma lootsin. Tegelikult ma küll raamatut lugema hakates pisut pettusin, olin nii harjunud juba eelmises kolmes osas olnud sündmustega, kuigi oli üsna selge, et ega selle sama teema peale enam neljandat raamatut ei kirjuta, kuna lõpp oli üsna konkreetne. Mida rohkem ma lugesin ja uue loo sisse süüvisin, seda enam see mulle lugemisrõõmu pakkus. Rõõm on nüüd küll ebasobiv sõna, mida kasutada kui lugeda tapmistest, kuid kui kirjanik suudab kirjutada nii kaasahaaravalt, siis saab seda ainult rõõmuks nimetada. "Päästjat" lugedes ma mõtlesin, et milline teadmiste pagas ja fantaasia kirjanikel on, hetkel pean silmas konkreetselt Nesbøt, aga seda sama võib öelda päris mitmete krimiromaanide autorite kohta. Muidugi on tegemist ilukirjandusega ja mingeid fakte ei tasu neist raamatutest otsida, tegelased ja tegevused on välja mõeldud, kuid neisse on põimitud mitmeid reaalselt asetleidnud sündmusi ja kohti, näiteks sõjad, asutused. Mina loen raamatu läbi mõne päeva kuni nädalaga, see on ainult hetk võrreldes selle ajaga, mis on kulunud raamatu kirjutamisele. Sellepärast mulle meeldivadki raamatud rohkem kui filmid, ma saan kõik kätte, mis autor on kirja pannud, filmides tehakse valik, mis võiks kinolinal köita vaatajaid. Muide, mul tekib alati mingi ettekujutus raamatutegelastest lugedes ja Harry Hole sarja lugedes on mul silme ees dr. House samanimelisest seriaalist. 

"Päästja" kohta konkreetsemalt tasub vaid seda teada, et kui ei ole lugenud eelnevaid osasid, siis viimane peatükk võib jääda arusaamatuks. Mina väldin selliseid olukordi järjest lugemisega, aga tegelikult on see raamat täiesti loetav ka eraldiseisvana. Eelmised osad olid minu meelest liiga seotud taustalooga ja neis oleks palju kaotsi läinud või siis kui oleks alustanud lugemist nö viiendast osast, ei oleks olnud põnev lugeda eelnevaid. 
Ja nagu ma olen öelnud on Nesbø mu hetke "armastus" kirjanduses ja mul tuleb ilmselt enne järgmise tema raamatu lugemist läbi lugeda päris mitme teise autori raamatuid, siis esimesel võimalusel hakkan lugema järgmist osa. Ma saan oma isikliku lugemiseelistuse põhjal küll öelda, et Nesbøt tasub lugeda ja kui ma ise esialgu kartsin seda, et Harry Hole sarjas on 11 raamatut ja ma ei ole kindel, kust kohast ma võtan selle aja lugemiseks, siis nüüd ma tean, et vahet ei ole kust, aga võetud see saab. 

Indrek Hargla "Merivälja"

Romaani „Raudrästiku aeg“ ja apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla hoogsa põnevusromaani sündmused keerlevad müstilise Merivälja objekti ümber, mida suure saladuskatte all kunagi otsiti. Arvatavalt oli Merivälja moreenikihil all peidus iidsel ajal sinna kukkunud maaväline objekt. Romaani, mis elustab pöörase 90ndate õhustiku, tegelasteks on Merivälja inimesed, kes otseselt või kaudselt olid seotud maavälise objekti otsingutega, ja nüüd tungib nende ellu keegi väljapressija, kes sunnib neid tegema kummalisi asju. 

Ehkki romaan on kohati üsna humoorikas, on selles avanev lugu traagiline ja šokeeriv. Merivälja saladuse pärast on inimesi tapetud ja punutud kohutavaid vandenõusid, millesse on segatud nõiad, selgeltnägijad, KGB käsilased, pankurid ja poliitikud.

(Tutvustus Rahva Raamatu lehelt)

Ma olen Indrek Hargla totaalne fänn ja olin enam kui kindel, et "Merivälja" raamatu pean ma saama praktiliselt trükisoojana, aga peale seriaali vaatamist mu vaimustus vaibus. Mulle küll meeldisid sarja osatäitjad, kes kõik oma rollidesse ideaalselt sobitusid ja peaaegu lõpuni meeldis ka süžee, kuid see vajus kuidagi ära. Osad asjad jõudsid liiga kiirelt lahenduseni ja teisalt jäi lahtiseid otsi. Otsustasin peale seriaali, et raamatut loen ma siis kui see mulle põhimõtteliselt sülle kukub. Ei hakka ise ostma ega raamatukogudes taga ajama. Nüüd see siis lõpuks juhtus, luusisin raamaturiiulite vahel ja lootsin leida Hargla viimast raamatut, kuid lahkudes oli kaenlas "Merivälja". 

Sisu ümber jutustamisele ma ridu raiskama ei hakka. Need, kes on seriaali näinud, seda ei vaja ja need, keda huvitab Merivälja saladus, on ilmselt juba otsinud selle kohta infot. Tegelastevaheliste sündmuste kirjaldamine avaldaks juba liiga palju, piisab kui üldjoontes teada, mille ümber tegevus aset leiab ja selle osa ma mugavalt kopeerisin Rahva Raamatu lehelt.

Kohe esimeste ridade lugemise hetkest hakkas mu mõtteis paralleelselt jooksma ka seriaal, see tähendab, et kui muidu ma ikka kujutan raamatutegelasi ja sündmuskohti kuidagi ette, siis "Merivälja" puhul tulid silme ette näitlejad ja kohad sarjast. Hea oli lugeda, ei pidanud järge ajama tegelaste osas, et kes ja kuidas kellega seotud, kõik oli selge ja lugemine läks ladusalt. Ilmselt see eelis puudub neil, kes pole sarja näinud, kuid samas on neil säilinud põnevus lõpu osas. Ma pisut lootsin, et äkki raamatus on midagi enamat, mõni suhteliin lisaks, mõni kummaline tegelane või hoopis mõni salajane seik. Minu jaoks olid raamat ja sari ikka päris üks ühele, täpselt nagu "Süvahavva". Kui ma peaksin võrdlema neid kahte teost, nii ekraanil kui raamatukaante vahel, siis minu jaoks on tugevam "Süvahavva", ehk on see teema autorile rohkem südamelähedane, sest Süvahavvat ja selle tegelasi on Hargla rohkem kasutanud oma kirjutistest, isegi "Meriväljast" käis üks neist nimepidi läbi.

Mulle tundub, et "Merivälja" on Indrek Hargla jaoks kuidagi nõrk, ma ootasin rohkemat. Sarja puhul mõistetav, eetriaeg on piiratud, aga raamat oleks võinud natuke rohkem üle võlli minna. Ja tegelikult oleks ma pidanud lugema enne raamatut, siis oleks mul ka lugemise ajal huvi rohkem säilinud, aga see on nii kõigi raamatutega, millest filmi näinud olen. Saan nüüd maha kriipsutada "Merivälja" oma lugemislistist ja olen ühe sammu võrra lähemal eesmärgile läbi lugeda kõik Indrek Hargla raamatud.

Jo Nesbø "Vereteemandid"

Suvepuhkusteaegset Oslot on tabanud kuumalaine. Vår Frelsersi surnuaia lähistel hakkab ühe kortermaja köögilagi tilkuma. Pliidil keevasse vette ilmuvad pisitillukesed tumedad klombid. Samal ajal on politseiuurija Harry Hole oma kodus purjus ja maha jäetud ning kuu aja pärast töötu. Tema ennastsalgavad katsed paljastada kolleeg Tom Waaleri tegelik pale on lõplikult luhtunud, ta on reetnud nii iseenda kui ka kõik lähedased inimesed. Läbi peatäie ähma kuuleb ta lõpuks telefonihelinat. See on ülemus, kes teatab toimunud veretööst. Tapetud on naine, kelle otsmikul on kuulihaav ja vasakult käelt puudub nimetissõrm. See on Harry Hole viimane juhtum, mis tal tuleb lahendada koos Tom Waaleriga.

(Lühitutvustus tagakaanelt.)

Ma olen varem juba kirjutanud arvamuse esimesest Nesbø raamatust, mida lugesin, aga nüüd ma kinnitan seda-minu uus armastus krimikirjanduses on Jo Nesbø.  

Silmad avanesid vahetult enne Jo Nesbø "Lumememme" kinolinale jõudmist. Kõik, kes vähegi olid lugenud Nesbøt, rääkisid ja kirjutasid sellest, lugesin mõned arvamused ja otsustasin isegi autori loominguga lähemalt tutvust teha. Nesbø Harry Hole sarja osas võib tõmmata paraleele teistegi sarnaste krimiraamatutega, kus on üks läbiv peategelane.

Kuigi väidetavalt on Harry Hole sarja raamatud loetavad suvalises järjekorras, siis mina jään endale kindlaks, loen kõik järjest. Esimesed kaks osa ehk oleks võinud lugeda või lugemata jätta, aga alates kolmandast raamatust "Punarind" on mõistlik siiski lugeda järjest, vähemalt kuni "Vereteemanditeni", ehk ka edasi, aga kuna ma ise ei ole edasi lugenud, siis ei julge esialgu midagi öelda. Aga kolm raamatut "Punarind", "Muretu" ja "Vereteemandid" on omavahel nii tugevalt seotud, et see pole mitte ainult taustal olev tegevus, vaid põhimõtteliselt hakkab kõik keerlema "Punarinnast" alguse saanud sündmustest ja hetkel näib, et mingisuguse lõpu kogu see jama leiab "Vereteemantites", kuid ma pisut loodan, et ehk mitte ja kibelen juba järgmist osa lugema.

Ma võib-olla teadmatusest panen ühe Nesbø raamatutest silma jäänud iseloomuliku omaduse ainult antud autorile, aga ma lihtsalt ei suuda meenutada hetkel ühtegi teist loetud autorit, kellel oleks sarnane stiil. Räägin ma nimelt sellest, et peale või isegi enne kurjategija kinni võtmist, saan ma lugejana ikkagi teada ka süüdlase versiooni, täpsemalt vastuse küsimusele "Miks?". Kui enamikes raamatutes venib algus pikalt, otsitakse süüdlast, hakatakse jõudma juba lahenduseni, tulevad ette takistused ja siis lõpp läheb nii kiiresti, et ma vaevalt suudan panna kokku kõik sündmused ja ridade vahelt loetu, et jõuda sama tulemuseni. Nesbø on aga peale süüdlase leidmist peatunud pikemalt sellel, kuidas ja miks mõni kuritegu aset on leidnud. Äkki see näitab hoopis midagi minu kui lugeja kohta, et ma tahangi seda lõppu puust ja punaseks, aga mulle sobib. Ma küll hakkan kohe kaasa mõtlema ja jälgima, ise juba mingisugust lahendust peas genereerima, kuid alati ei jõua ma sama tulemuseni ja siis ongi hea lugeda ja võrrelda kuidas autori ja minu mõtted kas siis kokku või lahku läksid.

Mulle on jäänud silma, et Nesbø esimesed kaks raamatut ei olnud just midagi erilist ja oma tõelise edu saavutas alles kolmanda raamatuga, siis mina olin müüdud juba peale esimest osa. Aga kes on lugenud Nesbø esimest Harry Hole sarja raamatut ja see ei avaldanud muljet, siis proovige uuesti alates "Punarinnast" ja kui see meeldib, siis jätkake, vähemalt kolm raamatut saate lugemislisti lisada kindlasti. Ma juba tean, et tänu Jo Nesbøle on minu nimekiri üsna pikk ja nii mõnigi teine  raamat jääb seetõttu lugemata.

Ruth Ware "Naine kajutist nr 10"

Rahvusvaheliselt menukas autor Ruth Ware pakub taas hämmastavate pöörete ja klaustrofoobse, kuid samas tontlikult kauni tegevuspaigaga põnevat lugemist. 

Reisiajakirjanik Lo Blaclock saab elu parima töölähetuse: nädal ülimalt eksklusiivsel luksuslaeval. Esialgu on pardal kõik imeline: peened kajutid, suurejoonelised õhtusöögid ja elegantsed külalised. Aga ajapikku olukord muutub – jäine tuul peksab laevatekki, taevas muutub halliks ja ähvardavaks ja Lo näeb juhuslikult pealt, et keegi naine heidetakse üle parda. Loo tuum? Kõik reisijad on pardal ja laev seilab endasi nagu poleks midagi juhtunud, hoolimata Lo meeleheitlikest katsetest tõestada, et midagi on väga väga valesti.

(Tutvustus raamatu tagakaanelt.)

Mulle alati meeldib lugeda samade autorite raamatuid kui esimesena loetu on meeldinud. Täpselt sama mustri järgi rabasin raamatukogust ka Ruth Ware "Naine kajutist nr 10". Justkui oli meelde jäänud, et "Pimedas, pimedas metsas" parasjagu huvitava süžeega, mis ei olnud kergesti aimatav ja ma päris-päriselt tahtsingi koguaeg lugeda, et teada saada, mis edasi juhtub. Seega üsna loogiline, et ma loen veel sama autori raamatuid. Aga mu jumal, ma pidin "Naine kajutist nr 10" lugema enne 200 lehekülge, et läheks huvitavaks. See on tervelt 2/3 raamatust. Ja tõesti, see lõpp oli põnev ja ma polnud kindel, kas ma tahan teada, mitu surnut raamatu lõpuks kokku lugeda saan. Kuid kõik enne seda pisut nullis minu jaoks terviku. Kui ikka on nii päevselge, et Lo, kes nägi kellegi heitmist üle parda, ei saa lõpuni jalutada ringi rahulikult ja omal käel uurida, siis pole mõtet kirjutada nii mitmekümne lehekülje jagu lihtsalt laevaelust. Minu meelest oleks pooled neist 200-st venivast leheküljest lisaks kulutada sellele, mis saab kui Lo ei viibi enam vabaduses. Ja mul oli nii kahju lõpuks kui raamat läbi sai, justkui oleks midagi poolikuks jäänud.

Teine asi, mis mind hakkas kohe häirima-jälle on peategelaseks naine, kes on eluga hädas, depressiooniküüsis naine, kes pitsi ei sülita ja suhe, kust nagu oleks midagi puudu. Olgu, selle saab vabalt minu enda veaks arvestada, sest kui lugeda "Pimedas pimedas metsas" kirjeldust on seal selgesõnaliselt kirjas, et Ruth Warele on iseloomulik kirjutada keerulise minevikuga naistest. Lihtsalt mind jäi segama nii sarnane karakter, et oleks võinud kuidagi originaalsem olla. Võib-olla kuidagi alateadlikult hakkas hoopis segama see peategelase teema ja et miks peab ilmtingimata keerutama selle ümber, kuidas üks naine on pidevas hädas oma probleemidega.

Veidi võiks kiita ikka ka, sest üdini halba raamatut ma poleks viitsinud lõpuni lugeda, ju seal midagi köitvat siiski oli. Otseloomulikult autori oskus kirjutada pikk eellugu nii, et ma jätkuvalt olin piisavalt uudishimulik ja tahtsin teada, kas lõpuks siis juhtub see, mida arvasin. Päris detailideni mul mingit ettekujutust ei olnud ja seetõttu peale raamatu põnevaks muutumist lugesin jutiga läbi, et teada saada, milleni kõik jõuab. Ütleks, et mul on selle raamatu osas kahetised mõtted, meeldis ja ei meeldinud, see ilmselt teebki lihtsalt põnevikust psühholoogilise põneviku.

Oleks see raamat umbes kolmandiku võrra lühem või siis oleks pikem lõpuosa, siis ei jääks mul muud üle kui ainult kiita. Hetkel aga jääb nii, et eriliseks lugemiselamuseks seda raamatut ma pidada ei saa, jääb minu jaoks kõvasti alla Ruth Ware debüüdile "Pimedas pimedas metsas". Ka kolmandana ilmunud raamat, "Valetamise mäng", saab mul ühel heal ajal loetud, selles ma ei kahtlegi, lihtsalt kohe otsa ma ei viitsi lugeda jälle naistest, kellel mingi jama, millega nad oma eluraskuste tõttu hakkama ei saa.

Geir Tangen "Maestro"

Mul oli Geir Tangeni "Maestro" pikalt lugemislistis, ei huvitanud täpsem sisu, pigem sai määravaks autor. Nimelt on Geir Tangen tuntud Norra blogija, kes kirjutab krimikirjandusest. Tõelise krimifännina kirjutab ta "Maestro", et lisaks raamatutest kirjutamisele ka ise üks valmis kirjutada ning kasutada ära selles kõik oma tähelepanekud. Geir Tangeni teos sai väga kiiresti populaarseks, kõigepealt Norras, kus tal ilmselt lugejatest tänu blogile puudust ei tulnud, kuid raamat on saavutanud ka rahvusvahelise menu. Lugesin kuskilt, et on oodata ka järge, ei taha küll ette rutata, aga mulle tundus see lugu täielikult tervik, et ei kujutaks ettegi, mille baasil sealt järge teha. Ilmselt siis luues uusi kuritegusid, mida hakkavad uurima juba "Maestrost" tuttavad uurijad.

"Maestro" on esialgu üsna segane, kaks erinevas ajas lugu, millel näib olevat ainuke seos ajakirjanikuga kohalikust ajalehest, Viljar Ravn Gudmundsson. Mees saab kahtlase sisuga kirja, milles anonüümne autor lubab hakata õiglust jalule seadma, tappes inimesi, kes ei ole oma süütegude eest karistust kandnud. Esimesest kirjast ei tee ajakirjanik väga välja, arvates, et tegemist on nõmeda naljaga. Kui aga teda saadetakse kirjutama lugu rõdult alla kukkunud naisest ja politseilt kommentaari küsides saab ebaleva vastuse, millest võib järeldada, et tegemist ei olnud õnnetusega, hakkab mees mõtlema, et äkki tasub kirjale siiski rohkem tähelepanu pöörata. Viljar saadab kirja edasi politseile, Lotte Skeisvollile, keda ta tunneb ja kes talle ajalehe jaoks politsei poolse arvamuse andis. Lotte ei jäta asja sinnapaika ning kutsub ajakirjaniku koheselt oma jutule. Ülekuulamise ajal aga saab Viljar järgmise kirja, koheselt reageerib sellele politsei ning hakatakse autorit otsima, samaaegselt püüdes vihjete abil välja selgitada järgmist ohvrit. Aeg on limiteeritud, "õigusemõistja" annab aega ainult järgmise hommikuni. Viljaril on alust kahtlustada, et seoseid võib otsida ka tema nelja aasta tagusest artiklist, mille tõttu kannatasid paljud. Politseile ta aga oma mõtteid ei avalda, püüdes kõigepealt ise selgusele jõuda.

Nende kahe kirjaga asi ei piirdu. Iga ajakirjanikule laekunud kirjaga surub kirjutaja meest üha enam nurka, soovides meedia tähelepanu rohkem kui seda seni on olnud. Politseisse saabub appi uurija Oslost, Olav Scheldrup Hansen, kes ei klapi isiklikul tasandil uurimist juhtiva Lotte Skeisvolliga. Liigne energia kulub nende omavahelisele arvete klaarimisele ning selle tõttu saab kurjategija järgmise ohvri segamatult tappa. Mõistes asja tõsidust ning jättes eriarvamused tahaplaanile, suudavad Skeisvoll ja Hansen teha koostüüd, aga kas nende põikpäisus ja rumalus ei ole ehk liialt uurimist seganud?

Kui jätta välja see, et esimestes peatükkides ei saanud ma üldse aru, kes või mis on kuidagi seotud, nii on üsna sageli, et tegevus algab ilma pikema eelloota ja lugeja lihtsalt peab sellest läbi närima või siis loobuma, siis ma olin täiesti uskumatul kombel naelutatud selle raamatu külge peaaegu lõpuni.Ja siis järsku läks jaburaks, ausalt täitsa jaburaks, õnneks paber kannatab kõike ja saab kirjutada ju mida iganes, aga see tundus lausa nii veider, et ma tahtsin võimalikult kiiresti lugeda, et teada saada, mis lahendus siis kogu lool lõpuks on. Ma tahaks kohe pikemalt kirjutada sellest lõpuosast, aga samas oli see päris korralik püant, et targem on mitte reeta.

Autor on raamatusse tõesti pannud kõikvõimalikud sündmused, mis ühes või tegelikult lausa kolmes krimiromaanis olla võiks. Kohati on kõike liiga palju, aga kui hoolega jälgida, siis täiesti loetav. Nagu eelnevalt mainisin, siis jäi kuskil ette info, et "Maestrole" on oodata järge, suure tõenäosusega oleks ma selle järje lugeja puhtalt uudishimust, aga enam mitte autori osas, vaid sisu, sest ma ei kujuta ettegi, mida sealt oodata.

Kuna autor Geir Tangen on üsna hästi kursis krimikirjandusega, eriti Norra autoritega, on seda ka tema raamatus mitmel korral mainitud ja üheks läbivaks jooneks kuritegude vahel.

Ja raamatupealkirja "Maestro" järgi ei tasu arvata, et oleks vaja muusika erialaseid teadmisi, et seda lugeda. 

Otse kirjastusest Varrak

Osta Apollost või Rahva Raamatust

Lisaks: Goodreads

Ketlin Priilinn "Kommionu"

Kui ma nägin raamatukogu uue kirjanduse riiulil Ketlin Priilinna raamatut "Kommionu", oli selge, et ilma selleta ma ei lahku. "Kommionu" on Rebecca Lindebergi sarja kolmas raamat, eelnevad kaks osa on mul loetud ning jäin nendega üsna rahule. Seda enam, et mulle väga meeldib lugeda Eesti autoreid, neil on tohutult väike lugejaskond ja ma ei jaksa ega tahagi osta iga ilmunud raamatut, siis annan oma panuse raamatukogust laenutajana.

"Kommionu" pealkiri on üsna paljuütlev, ilma tagakaanelt tutvustust lugemata aimasin ma juba, millega võib tegu olla.

Järjest kaovad kolm väikest tüdrukut ning politsei on juba õsna meeleheitel, ei ühtki võimalikku kahtlusalust, mitte ühtegi niidiotsa, ka tüdrukute vahel puudub igasugune seos. Kahjuks ei jää need kolm last viimasteks, kommionu ei olnud veel sugugi lõpetanud. Nüüd on uurijatel vaja olla eriti tähelepanelik, hakata küsitlema ka kõiki neid, kellel esialgu puudub vähimgi motiiv või seos kadunud tüdrukutega. Nagu uurijad oma kõige süngemates mõtetes kardavad, leitakse ühe lapse laip. Tegusteda tuleb kiirelt, muidu ei pruugi politsei leida teisi tüdrukuid elusana.

Oh, ma nii pingutasin ja punnitasin seda lühikest kokkuvõtet kirjutada, ei tahtnud liialt avaldada, midagi nagu ikka peaks kirjutama sisust, seejuures mitte end kordama jäädes, et kogu uurimine on tupikus.  Samas ei tahtnud juba tuttavat juttu raamatukaanelt ümber kirjutada. Raske on niiviisi, ei taha avaldada, aga teisalt jälle tahaks tohutult palju öelda. Otseloomulikult ei jää see juhtum lahendamata, see on selge kõigile. Lihtsalt mul endal ei olnud mitte ühtegi aimdust kurjategija osas ja ma ei tahaks oma kirjutatuga seda põnevust rikkuda.

Taas üks raamat, mida ma lugesin oma unetundide arvelt ja neid ei ole tegelikult palju, raamatuid, ma mõtlen, mitte unetunde. Lihtsalt ei suutnud katkestada, pisut ehk mängis autor lugeja emotsioonidega, milline ema suudaks lugeda ükskõikselt raamatut kadunud lastest? Kuigi mul hetkel tekkis mõte, et tegelikult oli kogu loos üsna vähe tähelepanu tüdrukute emadel. Ilmselt nii paljude ohvritega loos ei olegi võimalik väga detailselt iga seotud inimest kirjeldada, vaid keskenduda üldpildile. Ja mulle tohutult meeldis, et raamat ei lõppenud kurjategija leidmisega, vaid kõik saab lugejale lahti seletatud kui Rebecca Lindeberg läheb vanglasse süüdlast külastama ja loodab saada selgitusi, mitte õigustusi, aga pisut püüda aru saada motiivist.

Minu meelest on Eesti krimikirjandus üha enam tõusuteel ja ootan põnevusega uusi lugusid Ketlin Priilinna sulest, eriti Rebecca Lindebergi sarjast. Kas autor kirjutab sisse ka peategelase lapse? Kuidas üldse laps sobituks taolistesse raamatutesse? On mida oodata!

Osta Rahva Raamatust või Apollost

Nagu ikka Eesti raamatute puhul, on Goodreadsis arvamusi üsna vähe, keskmine hinne üsna kõrge (ilmselt väheste hindajate tõttu, kes leiavad, et raamat on väga hea, kaasa arvatud mina ise)-Goodreads.

Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut"

Mulle ei ole väga pikka aega raamatuid kingitud, seda enam ei suuda ma meenutada ühtegi korda kui raamat oleks kingitud üllatusena.  Esiteks on raamatute kinkimisel risk, et see ikkagi pole päris see, mida saada soovitakse ja juhul kui ei olda ka kingisaaja koduse raamaturiiuliga tuttav, on oht, et kingitav teos juba olemas. See harukordne olukord, kus mulle kingitakse raamat ja veel nii, et ma ei ole seda ise valinud, sai jõulude ajal teoks. Kuna ma tunnen kinkijat läbi ja lõhki, tegemist päris raamatukauge inimesega, siis aimasin ma, mis mind ees ootab. Õnneks ei valmistanud see mulle kingitusena pettumust-Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut", olin isegi plaaninud esitlusele minna, aga kuidagi tuli elu vahele kui ma plaane tegin.

Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut" osas olid mul ootused kõrged, jälle see "Kreisiraadio" teema, mis Hannes Võrnogagi. Mulle kõnes meeldib Peeter Oja huumor ja kui ta kõrval on veel keegi, kes sellega kaasa läheb, siis saab kindlasti naerda. Eriti lootsingi ma raamatuesitlusele minna, sest Peeter Ojaga koos vestles lugejatega Mart Juur ja see duo ei jäta just paljusid külmaks. Piisab kui osatakse nalja teha ja ma olen müüdud. 

Võtsin siis suure innuga "Kuidas kirjutada raamatut" ette ja mehh, pettusin juba pea esimestel lehekülgedel. Siinkohal mainin ära, et eelmist Peeter Oja raamatut, pigem küll brošüüri, ei olnud ma lugenud, ei osanud midagi oodata ega arvata autori kirjutamise stiilist. 

Ootasin ägedaid ja värvikaid võrdlusi, ootasin peent sarkasmi, ootasin "ärapanemist", aga sain hoopis midagi vastupidist. Ma arvasin, et itsitan seda raamatut lugedes omaette ja vaatan, keda saaks eriti vaimukate kohtade ettelugemisega tüütama hakata, tegelikkuses lugesin raamatu ühe jutiga läbi ja tänasin taevast, et see nii kiiresti läbi sai. 

Päris üdini ma negatiivne olla siiski ei tahaks, mõned eredamad lõigud ju siiski olid, lihtsalt need kadusid muu jutu sisse. Krimiromaani ja eluloo kirjutamise soovituste juures isegi mõned korrad muigasin. Ja kui lugemisele lisaks ette kujutada, kuidas Peeter Oja seda kõike räägiks, siis tunduks see kindlasti naljakamana. Mõnele lihtsalt sobibki rohkem rääkimine kui kirjutamine, sest rääkides saab oluliselt rohkem emotsioone edasi anda, mis paberil kaotsi lähevad. Aga joonistused olid küll täpselt sellised nagu ma ootasin, lihtsakoelised nagu "Ärapanijas" nähtud.

Kiire ja lihtne lugemine, soovitama ei hakka, aga kes tahab, lugegu omal vastutusel. Kõik, kes panevad Peeter Oja ja huumori vahele võrdusmärgi, ilmselt ei vaimustu ülemäära, samas ei või iial teada.  Mina eelistan edaspidi Peeter Oja kuulata, mitte lugeda. Julgemad mitte ainult ei loe seda raamatut, vaid hakkava selle järgi enda oma kirjutama!

Ehk tekib aja jooksul veel arvamusi ja hindeid: Goodreads

Osta Rahva Raamatust või Apollost.

David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju"

Mulle tohutult meeldis Stieg Larssoni Milleniumi triloogia ja kui ilmus teiselt autorilt neljas osa "See, mis ei tapa", ma pisut kartsin, et ehk on see kirjutatud puhtalt eelmiste osade menule tuginedes ja jääb lahjaks. Tegelikult oli Dvaid Lagercrantz kirjutanud väga haaravalt ja huvitavalt. Võib olla oli hea nii pikk vahe kahe erineva autori raamatutel samas sarjas, vähemalt minu seisukohast, kes ma lugesin Larssoni poolt kirjutatud kolm osa läbi kohe ühe jutiga, nii "ununes" ära Larssoni stiil ja ei hakanud otsima võrdlusmomente Lagercrantziga. Nüüd, mil on ilmunud juba viies osa Milleniumi sarjast, triloogiast on see juba välja kasvanud, teadsin, et kindlasti pean seda lugema. Raamatukogus oli esialgu pikk järjekord ning siis rabasin tuhinas endale rohkem raamatuid mõistlik oleks olnud. Detsembris lõpus jõudis minuni "Mees, kes otsis oma varju". Nagu ka mõne muu eriti suurte ootustega raamatu puhul, ei lugenud ma ühtegi arvamust ega kommentaari antud raamatu kohta.

"Mees, kes otsis oma varju" algab üsna segaselt, kuigi eelmise osaga ei ole eriti palju aega vahele jäetud. Lisbeth Salander on vanglas ning palub Mikael Blomkvistil uurida Leo Mannheimeri kohta. Esialgu näib, et ajakirjanikul ei õnnestu Mannheimeri kohta mingit erilist infot hankida, seda enam, et Lisbeth ei anna talle ka ühtki vihjet, miks või millest alustada. Blomkvist ei ole aga ajakirjanik, kes loobuks, eriti kui talt on seda uurimist palunud Lisbeth, kes ei teeks seda kindlasti alusetult. Nagu aimata võibki, hakkab kooruma lugu, kus ei puudu ka mõrvad, sest saladused, mis ilmsiks tulemas on, ei puuduta ainult ühte inimest. Lisaks sellele on Lisbeth võtnud nõuks kaitsta vanglas Faria Kazit, kes on sattunud kogu vangla suurima hirmu, Benito, ohvriks. Lisbeth ei suuda taluda ebaõiglust ega sedagi, et vanglaametnikud pigem pigistavad probleemi ees silma kinni kui seda lahendada püüaks. Väljaspool vanglamüüre aga hakkab Mikaelil tekkima aimdus Mannheimeri loo kohta. Kui aga ootamatult tapetakse Lisbethi endine esindaja Holger Palmgren ning Mikael veel viimasel minutil surija juurde jõuab, saab ta järgmise vihje, mis annab üha enam aimu ees ootavast ning tegutseda tuleb kiiresti.

Otseloomulikult uurib Mikael Blomkvist Mannheimeri lugu selleks, et saada ajakirja Milleniumi jaoks lugu. Lisbeth vabastatakse vanglast enne tähtaegselt ning ta asub uurima Faria Kazi lugu, jõudes ka sellega tõeni. Peale Lisbethi enda ei näi olevat ühtegi sidet, mis ühendaks Leo Mannheimeri ja Faria KAzi lugu.

Kuigi kogu lugu on väga sisutihe ja kiiresti kulgev, tundub mulle, et see on veidi üle pingutatud. Praktiliselt terve lugemise aja ma mõtlesin, et kas tõesti on käes see hetk, mil ma arvan, et üks raamatusari võiks lõppeda. Sisu poolest ei oleks nagu midagi ette heita, aga kui palju seda Lisbeth Salanderi teemat veel jaksatakse keerutada. Selge, et tegemist on imeinimesega, kelle oskused on piiritud, aga jäädagi ainult ümber selle kõike looma, tundub liiast. Ükskõik, millise teise tegelaskuju või raamatu puhul ei oleks mul mõttesegi tulnud, et midagi on valesti. David Lagercrantz paistab olevat väga andekas kirjanik ning on tehtud õige valik, et just tema jätkab Stieg Larssoni sarja kirjutamist aga ma meelsasti loeks midagi muud tema sulest. Raamatu lõpp aga annab aimu, et midagi siiski võib veel tulemas olla. Oma uudishimu teades, et pruugi järje ilmumise korral mul see muidugi lugemata jääda, aga enam ei oota ma seda pikisilmi.

Osta kirjastusest Varrak

Osta Apollost või Rahva Raamatust

Veel arvamusi Goodreadsist

Robert Bryndza "Tüdruk jääs"

Et mitte mingil juhul oma lugemisindu kaotada, valisin seekord raamatut väga hoolikalt. Tahtsin, et see oleks kindlasti krimiromaan või põnevik ning lugesin mitmeid arvamusi. Lõpliku otsuse langetamisel sai määravaks see, et Robert Bryndza raamat "Tüdruk jääs" sai tohutult kiiresti populaarseks ning Erika Fosteri sarja esimesele raamatule on lühikese ajaga kirjutatud järgesid ja üks neist juba ka eesti keeles ilmunud. Mulle on mõnikord pettumuseks see kui loen läbi sarja esimese osa, mis on hiilgavalt hea ja siis järge pean ootama. Muidugi ei jää hea raamatu puhul see ootamine nii suureks takistuseks, et üldse ei loe, aga detailid kipuvad aja jooksul ununema.

Erika Foster naaseb politseisse tööle peale oma abikaasa surma tööülesannete täitmisel. Teda viiakse üle Londonisse ning peab alustama praktiliselt algusest. Teda pannakse kohe uurima Andrea Douglas-Browni surma. Oluliselt raskendav on asjaolu, et Andrea on Lord ja leedi Douglas-Browni tütar ja lisaks perele ootab ka avalikkus mõrvari teada saamist. Piltilus lordi tütar leitakse veest, silmad pärani, neis peegeldumas hirm. Tüdruku mõrv toob päevavalgele väga palju tegusid, mida tema perekond iga hinna eest varjata soovib. Uurijatel ei ole aga ühtegi kahtlusalust ning press nõuab teavet, Erika käitub vastupidiselt politseiülema plaanile ning arvatakse, et ta õõnestab juurdlust ja ta kõrvaldatakse töölt. Kui leitakse Andreaga lähedalt seotud mees, kes on liialt kahtlaselt olnud tüdrukust huvitatud ja valetanud oma alibi kohta mõrvaööl, saab politsei nautida töövõitu, paraku üürikest aega. Politsei peab uute tõendite ilmsiks tulekuga kahtlusaluse vabaks laskma ning vastu tahtmist paluma Erika Fosteri abi, sest see näib nende ainuke lootus olevat. Erika nõudmine on, et kõik ohjad antaks tema kätte. Uurimisse näib muutuvat üha enam keerulisemaks, on alust arvata, et Andrea ei ole sama mõrvari esimene ega ka viimane ohver. Ootamatult välja ilmuv tunnistaja lööb kõik pea peale ja Foster kaotab valvsuse.

Ei ole vaja olla hiromant, et teada, Erika Fosteri töö viib mõrvarini, aga kõik ei lähe ladusalt. Mõrvar on pääsenud liialt lähedale Erikale ning ei taha mitte mingil juhul lasta naisel end paljastada. 

Mind on viimasel ajal hakanud pisut-pisut häirima krimkade puhul, et nö peategelast, kes peaks viima lahenduseni, takistatakse tema töös. Saan aru, et see ongi asja põnevamaks muutmiseks, aga kas ei võiks kasutada mõnd teist taktikat? Lihtsalt ei ole väga põnev raamatust raamatusse lugeda väga sarnast süžeed, äärmiselt väikeste erinevustega. 

Millegipärast oli mul tunne nagu loeks naisautori raamatut ja kuna ma olin nii lummatud sisust, siis alles raamatu lõppedes taipasin uuesti vaadata autorit. Ma ei tea, kas selle tingis see, et uurija, kelle järgi ka raamatute sari nime saanud, on naine või lihtsalt oli tegevus nii palju naistega seotud. Igatahes oli see väga positiivne, ma tegelikult ei vali kuangi raamatuid autori soo järgi, lihtsalt mõnel juhul olen täheldanud, et meestel ja naistel on erinev "käekiri". Püüan esimesel võimalusel lugeda ka Robert Bryndza Erika Fosteri sarja järgmist raamatut "Varitseja öös"

Otse kirjastusest Pegasus

Osta Apollost või Rahva Raamatust

Teiste lugejate hinnaguid ja arvamusi Goodreadsist

Heli Künnapas "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks"

Viimasel ajal jääb tohutult ajast puudu, lugeda ju ometi tahaks ja siis tulebki teha valikud. Kui Heli Künnapas pakkus välja võimaluse valida üks Heli Kirjastuse raamat, haarasin kohe võimalusest kinni. Olen nii mõneltki poolt tähele pannud, et sari "Mõni õhtu romantikat" on kerge ja mõnus sari ning ma ei olnud seni veel ühtegi lugenud, kokku sarjas kuus raamatut. Kuna kõiki antud sarja raamatuid saab lugeda ka üksikuna ja mitte ilmumise järjekorras ning mul ei olnud eelistusi ühegi osas, ainult uudishimu ja soov ühte lugeda, pakkus autor ise välja raamatu "Naine, kes ei nuta, saab rikkaks". Mul olid kahetsed ootused, ühest küljest kõrged, sest tõesti raamatukogus on pidevalt antud sari välja laenutatud ja kiidusõnu olin ka lugenud, teisalt natuke pelgasin, et ma vana krimi fännina ehk ei leia soovitud lugemiselamust.

"Naine, kes ei nuta, saab rikkaks" on Ave lugu, kes on kolinud perega tallu, et kasvatada loomi ning elada lastega maalähedast elu. Abikaasa Martin aga ei arva taolisest elukorraldusest suurt midagi ja selle asemel, et naist majapidamises aidata, viskab jalad seinale ja tänitab vaid, et naine ise tahtis seda kõike. Kui mees näeb, et oodatud rikkust niisama sülle ei kuku, jätab ta pere ja kolib linna ema juurde. Ave on üsna lootusetus olukorras, iga sent on arvel ja kui ootamatult vajab remonti ajutiseks lahenduseks osteud mõnesaja eurone auto, teeb see veel enam tuska, kuid samas tekib koos probleemidega ka lahendus. Autoremonditöökoda pidav Robin on just see, keda Ave vajab, mees aitab talutöödel, saab lastega hästi läbi ja poeb iga päevaga üha enam naise südamesse. Võiks ju arvata, et pärast üle elatud raskusi läheb edasi kõik hästi, siis ei, elul on ikka oma keerdkäigud.

Hea lihtne lugemine, isegi mitte mõneks, vaid ainult üheks õhtuks. Alustasin reedel ja laupäeva lõunaks oli loetud. Mulle tundub, et see sari oleks täpselt sobilik reisile kaasa võtmiseks, väikese formaadiga raamat, mida näiteks bussisõidu ajal või kasvõi rannas peesitades lugeda. Jep, ma olen vanakooli vend, e-raamatute asemel eelistan ka liivasel ja tuulisel rannal päris raamatut. Minul on igatahes plaanis tasapisi läbi lugeda ka varem ja hiljem "Mõni õhtu romantikat" sarjas ilmunud raamatud. 

Pean tunnistama ausalt, et peale raamatu lugemist tekkis mul hoopis suurem huvi autori Heli Künnapase blogi vastu. Olin küll varem ta blogi harva lugenud, aga raamatus peategelase Ave blogina esitletud sissekanded olid sellised, mis tekitasid huvi ja soovi teada saada, kas autori blogis ka selliseid mõtisklusi leiab. Niisiis on Heli Künnapasel mitte ainult uus raamatute lugeja, vaid ka blogijälgija.

Nii nagu Heli Kirjastuse Facebooki lehelt ja Heli Künnapase blogist korduvalt leiab, siis on autori soovitus raamatute ostmiseks temaga ühendust võtta e-maili teel: helikunnapas@gmail.com

Goodreadsis ka paar arvamust.

Elizabeth Haynes "Nurka aetud"

Mul oli totaalne mõõn lugemises, tahtsin nagu lugeda, aga ei olnud midagi nii huvitavat, et muud tegevused üles ei kaaluks. Kuidagi alati oli lugemine viimane tegevus, mida teha. Läksin siis raamatukokku, et võtta midagi head, kõik mu lugemissoovid olid kui peast pühitud ja hakkasingi lihtsalt riiulitelt vaatama, tagakaantelt tutvustusi lugema ja üheks valituks osutus Elizabeth Haynesi "Nurka aetud".

"Nurka aetud" on Catherine lugu, mis on kirja pandud kahes ajas nii olevkus kui ka minevikus. 

Aastal 2003 kohtab Catherine imelist meest Leed, kes teda jumaldab ja igal momendil kaitsta üritab. Naise sõbrad on lummatud, iga naise unistus, kena ja armastav mees. Kui aga Catherine ees Lee oma tõelist palet näitab, siis ei ole tal enam kellelegi loota, mees on suutnud kõigile naise lähedastele rääkida hoopis vastupidist, mis tõstab Lee väärtust nende silmis ning paneb Catherines kahtlema. Naine peab kõigega üksi toime tulema ja see näib üha enam võimatuna.

Aastal 2007 on Catherine, kes eelistab kasutada nime Cathy, üritanud alustada uut elu. Tal on kohutav hirm oma mineviku sündmuste tõttu, mis väljendub kontrollimisvajaduses ja paanikahoogudena. Cathy on kolinud Londonisse, käib tööl, kuid ta väldib inimesi, püüab toime tulla oma hirmudega ning mitte miski ei tohi tema päevaplaanis muutuda. Kui aga naise naabriks kolib Stuart hakkavad toimuma muutused, Cathy otsib ja leiab oma haigusele abi ning hakkab taas usaldama kedagi. Selle ilusa varjus on aga pidev kartus Lee vanglast vabanemise ees. Kui on kätte jõudnud Lee vanlgast vabanemise päev, tunneb naine, et peab hakkama veel ettevaatlikum olema. Lõpuks ei jää Cathyl üle muud kui kogu selle õudusega silmitsi seista, sest miski muu ei näi päriselt aitavat.

Ma lugesin ja koguaeg mõtlesin, et kas tõesti ongi nii nagu kirjas, kas ei tulegi mingit tõde ilmsiks, mis kõik eelneva pea peale keeraks. Natuke nagu lootsin seda, et Lee on süütu ja kõige taga ongi Catherine, samas jällegi olin hakanud lugemise ajal nii tohutult kaasa tundma naisele, et tahtsin talle õnnelikku lõppu. 

Esialgu lugedes oli üsna tülikas jälgida iga peatüki nö "pealkirjaks" olevat kuupäeva, üle ühe olid erinevas ajas, kord olevik, siis minevik ja need kuupäevad olid üsna sarnased, aastaarv erines. Samas oli see ehk hea nipp lugeja huvi hoidmiseks, sest kui ma olin lugenud poolteist lehekülge 2003 aasta sündmustest, siis kohe kindlasti tahtsin ma kiiresti läbi lugeda oleviku sündmused, et uuesti jälle teada saada, mis juhtus minevikus. Et selline nii ja naa, ärgitas lugema, aga ka natuke häiris.

Mingil hetkel tekkisid mul peas mõtted ja seosed Rachel Abbotti raamatuga "Maga hästi". Mõlemas raamatus on tegemist paariga, mis väliselt näib ideaalne, kuid tõde on hoopis midagi muud. Kontrolliv ja võimukas mees, kes kõigile meeldib, armastav ja hooliv ning naine, kes jääb justkui kõiges oma mehe varju ega oska väärtustada seda, mis tal on. Mõlemad raamatud valisin ma üsna suvaliselt, "Maga hästi" kohta olin eelnevalt lugenud, kuid "Nurka aetud" sai võetud esmase emotsiooni ajel, mingit seost ma sihilikult ei otsinud nende kahe vahel.

Tundub, et võiksin taolise psühholoogilise sisuga raamatuid rohkem lugeda, olen asjatult neid vältinud, sest äkki on liialt dramaatilised ja vähe põnevad.

Goodreadsis peamiselt positiivne tagasiside ja kõrge keskmine hinne.

Osta otse kirjastusest Kunst

Osta Apollost või Rahva Raamatust

Kerttu Rakke "Küpsiseparadiis 2 ehk maskid ja maskotid"

Kui ma olen vahest siin mõelnud, et mida ma siis nii väga enne krimiromaane ja põnevikke üldse lugesin, siis üks ehe näide on Kerttu Rakke raamatud. Avastasin ma Rakke tänu sarjale "Kodu keset linna", millest ma toona pisut rohkem kui vajalik oleks olnud vaimustusin. Hakkasin siis järgemööda lugema raamatuid, mis Kerttu Rakke sulest ilmunud ja pean ausalt öeldes tunnistama, et ega ma neist ühestki midagi ei mäleta, ehk vaid siis tuleks tuttav ette kui uuesti loeks. Täpselt samamoodi ei meenu mulle midagi "Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud" raamatust, sellegipoolest laenutasin järje "Küpsiseparadiis 2 ehk maskid ja maskotid".

Küpsiseparadis räägib nelja naise loo. Annika, kes on jäänudki elama linna lähedal asuvasse külla ning on nüüd ühsitu esinaine ja hoiab naabruses toimuval hoolega silma peal. Cärolyn, kelle ummikusse jooksnud suhe ja lapsega üksi jäämine toovad tagasi lapsepõlve koju. Tia, kes pisut nagu olude sunnil on saanud majaomanikuks ja et mitte võlgadesse uppuda, kolib samuti külakesse. Lisaks Karin, kes on teistest võõrdunud ja hoiab omaette. Kõigi nende elud kulgevad küll kõrvuti, aga päris täpselt ei tea keegi, mis teise elus toimub. Annika on näiliselt rahul oma pereeluga kui aga mees ühel päeval minema läheb, jättes maha vaid võlad, ei oska naine enam kuidagi olla. Justkui imekombel tuleb tema ellu esoteerikahuviline Agnes, kellel on kõigele vastused olemas. Cärolyn on lahku läinud oma lapse isast, edukate vanemate pojast Mihklist, kellega koos oli tal kõik olemas, nüüd aga peab lapsega kahekesi hakkama saama. Kõik võtab aga ootamatud pöörded kui ta peab siiski Mihkliga suhted klaarima ja seda koos mehe vanematega. Tia, kes on saanud sõber Svenilt kingituseks maja, millele on kogunenud kopsakas võlg, peab hakkama tööle sõbranna juures assistendina, et end kuidagi pinnal hoida. Tema elust käivad läbi mõned mehed, kes küll naabritele silmailu ja kõneainet pakuvad, aga keda naine oma ellu päriselt ei taha. Karin on aga kõige salapärasem, naine, kes on elanud kogu aja külakeses, vahepeal tütre juures viibinud ja nüüd naastes näib naabritele üha enam kummaline ja eemalolev.

Nii nagu ka alapealkiri viitab "Maskid ja maskotid" üritavad kõik näida kuidagi paremad, edukamad, olla mingis rollis, mida neilt justkui eeldatakse. Igal naisel mees, igal lapsel isa ja kõige rohem peab olema raha, sest ilma selleta ei toimu midagi. Kas kõik, mida väljapoole näidata üritatakse ka naabrid ära petab? Kas jäädakse uskuma, et kõik see ongi päriselt ja selle taga ei ole midagi negatiivset? Paraku aga mõranevad sellised idealistlikud pildi üsna kiirelt ja siis ei jää muud üle kui toetuda sõpradele ja leida enda kõrvale inimesed, kelle ees ei pea teesklema. Kas Cärolyn, Annika, Tia ja Karin seda üksteisele on?

Minu jaoks sõna otseses mõttes ajaviite kirjandus, lugesin seda ligi kuu aega, mil mul oli totaalne põud lugemises. Raamatuid, mida tahaks lugeda on ja ülearugi, aga kuidagi ei ole tunnet, et haaraks mõne raamatu, pigem kaob aeg käest ja siis hea lugeda sellist naistekat. "Küpsiseparadiis 2 ehk maskid ja maskoti" on pealegi väga aktuaalsel teemal, kes me tegelikult oleme ja kellena näida üritame. Lihtne lugemine, aga samas paneb kaasa mõtlema, millistena me ennast avalikult näidatada soovime. 

Hinnang Goodreadsis

Osta Apollost või Rahva Raamatust

Mart Sander "Lux Gravis. Raske Valgus"

Ma ei ole küll suurem asi ulme lugeja, aga olles hiljuti lõpetanud Mart Sander "Litsid" ning nägin, et tal on uus raamat "Lux Gravis. Raske valgus", tegelikult oleks õigem öelda eesti keelde tõlgitud, siis laenutasin selle. Ma ei olnud väga palju varem kuulnud sellest raamatust, aga need vähesedki kuuldused olid ülimalt positiivsed. Ja mulle tohutult meeldib Mart Sander, äärmiselt andekas inimene, siis suure tõenäosusega kaotada ei ole midagi. 

"Lux Garvis. Raske valgus"-pimedus, mis pimestab pimeduse. Kogu tegevus toimub neljas ajajärgus, aastatel 383, 1037,1691 ja 2345, mille vahemik on täpselt 654,321 aastat. Kõiki neid ühendab Kivi, mida varjatakse ja kaitstakse. Kivi, mis asub krüptis ja kus lugejad käivad ülekandjatelt saamas sõnumeid, keda Raske Valgus peegeldab. Aastal 383 on Kivi koopas, 1037 ja 1691 aastatel on kivi kaitseks klooster, milles on tegevus äärmiselt salajane ja organiseeritud. Aastal 2345 on Kivi kaitseks Keskus, mis on väga utoopiline ja vanad kloostrimüürid on kaetud võimsa tehnikaga. Meistrid, agendid, ohvitserid, kõik nad elavad selle nimel, et saada sõnumeid, neid tõlgendada. Aga mitte kõik ei suuda viibida krüptis, mõnel jääb õhust puudu, hakkab ninast verd jooksma või silmad kipitama, Kivi juurde pääsevad ainult valitud. Mis aga juhtub siis kui on reetur? Kui kõik, kes peaksid ühise eesmärgi suunas liikuma ja elama, ei teegi seda päriselt, vaid loodavad leida mingit teist tõde? Et tulevikust ja minevikust saadetav info on ainult illusioon? 

Peamine ja olulisem sündmustik toimub aastal 1691, mis viib kõik lõpplahenduseni, aga teised ajajärgud ja neis toimuv toetab kõike seda. Mulle isegi oleks meeldinud kui seda päris utoopilist aastat 2345 oleks pisut rohkem olnud.

Usun, et nii mõneski võib tekitada kahtluse, et kas ja kui hea raamat "Raske Valgus" on. Tegelikult ma isegi kartsin, et ehk jääb mulle liiga keeruliseks ja raskeks. Praegu oma kokkuvõtet vaadates näen ka, et siin olen vist kasutanud ohtralt numberid ja seda kõike pole nii lihtne haarata. Kui aga algusest peale kohe mõttega lugeda, saada süsteemile pihta, siis ei ole midagi hullu. Tegelasi on palju, aga kui kohe ära selekteerida, et kes ja mis nimed, millises ajajärgus on, siis lihtsam. Mul jäi pisut siis toppama kui läks päris füüsikaks, lugesin mõnda lehekülge korduvalt üle. Ning tegelikult on raamatu lõpus lisa, kus on lähemalt lahti seletatud tegelasi, ehk on abiks kui lugeda see kõigepealt läbi ja siis alustada algusest.

Mulle näib, et "Lux Garvis" on saanud oluliselt vähem tähelepanu kui Mart Sanderi "Litsid". Ehk seetõttu, et puudub nii intrigeeriv pealkiri? Või siis sellepärast, et tegemist ei ole ju nö värske raamatuga? "Lux Gravis. Raske Valgus" on algselt kirjutatud inglise keelsena ning ilmunud limiteeritud tiraažis aastal 2008. Kui on aega süveneda ja kaasa mõelda, siis tasub lugeda.

Otse kirjastusest Paradiis

Osta: Rahva Raamat või Apollo

Veel mõni arvamus: Goodreads

Rachel Abbott "Maga hästi"

Kohe kui ma nägin esimesi arvamusi Rachel Abbotti raamatu "Maga hästi" kohta ja kiirelt Goodreadsis kohe lugemislisti lisasin, nägin, et tegemist on sarja kolmanda raamatuga. Uus kiire otsing ja tulemuseks see, et antud autori ainuke eesti keelde tõlgitud teos. Mis siis ikka uudishimu sai võitu ja kuna raamatuid tõlgitakse ikka vastavalt lugejate nõudlusele, siis ehk annan minagi sellesse väikese panuse, et Rachel Abbottilt saaks veelgi lugeda eesti keeles.

"Maga hästi" on kohutav lugu Olivia Brookesist ja tema perest. Olivia kaotas oma esimese mehe, tütre isa Danushi ja vahetult peale mehe kadumist, surid tema vanemad õnnetuse tagajärjel. Kõigi nende traagiliste sündmuste ajal ilmub naise ellu Robert, mees, kes on äsja ostnud Olivia ja Dani ühise kodu, mille naine maha müüs kui lapsega kahekesi jäi. Lisaks oma sõprusele ja toele pakub Robert naisele kõike, mida ta parasjagu vajab, Olivia kolib tagasi oma müüdud koju ning üsna pea palub mees ta kätt. Olivia, uskudes vaid parimat nõustub, nende pere täieneb kahe lapse võrra. 

Peale seitsme aastast kooselu on ühel päeval mees lastega kadunud, naine kutsub politsei ning teatab oma pere kadumisest. Robert ilmub välja ning väidab, et ta oli naisega kokku leppinud, et läheb lastega üksi reisile, jättes mulje nagu oleks Olivia ise unustanud nende omavahelised kokkulepped. Politseile jääb kogu olukorrast kummaline mulje ning kaks aastat hiljem peavad nad taas külastama Brookeside maja, seekord on helistajaks Robert, tema naine ja lapsed on kadunud. Peale esimesi ülekuulamisi uurijate poolt, on selge, et kuskil on mingi viga, miski ei klapi, aga kas ja kes kui palju valetab? Uurija Tomile on Olivia tuttav tema eelmise mehe kadumise ja vanemate surma ajast, teine uurija, Becky on uus ning neile mõlemile näib, et siin on rohkem saladusi kui lahendusi. Järjest enam peavad hakkama uurijad hakkama otsima vihjeid ja ka aastate tagused sündmused vajavad uuesti üle kontrollimist. Kogu loos on üha enam segadust tekitavaid asjaolusid ning Roberti kodust lahkumine teeb kõik veel raskemaks.

Politsei hakkab jõudma tõe jälile ning see ei ole absoluutselt selline, mida nad vähimalgi määral oodanud oleks. Kõik hakkab justkui kiht kihi haaval lahti kooruma, aga sellegipoolest on veel liiga palju lahtiseid otsi ja ka uurimise käigus leitavad asitõendid viitavad sellele, et tegemist ei ole sugugi lihtsalt kadumisega ja nad peavad väga kiirelt tegutsema, et rohkem ohvreid ei oleks.

Iroonilisel kombel on raamat pealkirjaga "Maga hästi" täpselt selline, mida ei suuda lihtsalt käest panna ka siis kui kellale vaadates tean, et oleks tagumine aeg katkestada ja magama minna. Tohutult kaasahaarav ja iga lausega tekib üha enam soov teada, mis edasi juhtub ja millise lõpplahenduseni see keeruline uurimine jõuab. Kas Robert on tõesti süüda ja uurijad peavad ajaga võidu "jooksma", et leida Olivia lastega?

Nagu juba mainisin, siis ma väga loodan, et Rachel Abbotti raamatuid veel lugeda saan, ma olen kehv inglise keeles lugeja ja seetõttu jään ikka ootama eesti keelseid tõlkeid. Esmalt juba sellepärast, et näib nagu oleks uurija Tom Douglasel, kelle järgi on ka sarjal nimi, oma lugu, mis võib areneda väga põnevaks. "Maga hästi" on kolmas antud sarja raamat ning selles murtakse sisse Tomi suvemajja ja otsitakse tema surnud venna Jacki isiklikke dokumente. Paraku on jääb see hetkel kuidagi poolikuks, teadmata täpsemat eellugu. 

Racheli Abbotti "Maga hästi" on järjekordne raamat, mida ma julgelt soovitan, väga hästi ja huvitavalt kirjutatud, sündmuste käik detailselt läbi mõeldud ja parajalt närvesööv, et raske on jätta lugemata ja peale lõppu on kuidagi tühi tunne, nagu midagi äärmiselt olulist oleks otsa saanud. 

Osta Apollo. Rahva Raamatus ei ole hetkel saadaval.

Veel arvamusi Goodreads

Jo Nesbø "Nahkhiirmees"

Ma juba ükskord laenutasin Jo Nesbø raamatu, aga viisin selle lugemata tagasi, sest avastasin, et tegemist on sarja seitsmenda osaga ning mulle on alati meeldinud lugeda kõiki raamatuid järjest, isegi kui see ei ole nö kohustuslik. Seejärel jäi pikem paus sisse, sest mu raamatusoovide nimekiri on nii pikk ja nähes kui palju on Nesbø teoseid eesti keeles ning juba ette teades, et ma ei piirdu vaid ühega, siis mõtlesin, et sellele kuradile ma veel sõrme ei anna. Lõpuks ma murdusin ja mõtlesin, et ma ei saa ju ometi olen viimane krimiromaanide lugeja, kes ei ole lugenud Nesbøt. Alustasin aga otsast peale, "Nahkhiirmees" sai kaasa haaratud.

"Nahkhiirmees"  on Harry Hole sarja esimene raamat, mille tegevus toimub Sydneys, kuhu uurija saadetakse, sest mõrvatud on Norra naine Inger Holter. Harry saab oma panuse uurimisse anda koos kohaliku uurija Andrew Kensingtoniga, kes on tuttav ja teatud ringkondades, kus võiks leida inimesi, kellelt saada infot mõrva kohta. Harry kohtub tänu Andrewle kummaliste inimestega, tsirkuseartistist homoseksuaal Otto, poksija Toowoomba, diiler Evans White ja prostituudid, kõigil neil justkui näib olevat mingi seos selles loos. Kas ja kuidas tunneb üks Sydney politseiuurija nii palju kahtlaseid inimesi? Mis on see, mis neid ühendab? Lisaks mõrva uurimisele Harry Hole armub, Inger Holteri töökaaslasesse, Birgittasse, kes on samuti tuttav juba eelnevalt nimetatud inimestega. Kõigi sündmuste koosmõjuna langeb Harry oma minevikupahede küüsi ja see toob kaasa lisaks tööalastele probleemidele ka isikliku elu jamad. Kõik on ummikusse jooksmas ja Sydney uurijate andmetel on Hole naasnud Norrasse, aga kui mees ilmub välja oma teooriaga, toob see taas uut lootust lahenduse leidmiseks.

Tahaks kohe rohkem kirjutada, aga arvan, et see paljastaks liialt palju, sest mulle endale oli kogu sündmuste jada äärmiselt huvitav jälgida, mitte ainult oodata mõrvarini jõudmist. Kõik on äärmiselt segane ja põnev, ei näi nagu olevat ühtki lahendust ja järjest keerulisemaks läheb. Kellel on motiiv? Kas on alust kahtlustada sarimõrvarit? Just siis kui lahendus paistab nii lähedal olevat, tekivad uued takistused. Kas politsei on olnud koguaeg valedel jälgedel või viivad siiski lõpuks kõik teed ühte kohta?

Mul on hea meel, et ma siiski otsustasin lõpuks leida selle aja, mil hakata Nesbøt lugema, sest tegemist on tõesti väga kaasahaaravalt ja põnevalt kirjutatud raamatuga. Loodan, et ei pea pettuma sarja järgedes ja ausalt öeldes ei ole mul vähimatki alust seda karta. Ning ma usun, et on hea mõte alustada siiski esimesest osast, sest Harry Hole mineviku kohta on avaldatud nii palju infot, mis võib olla aluseks, et saada aru uurija edasistest tegudest sarjas. Ei jõua ära oodata, mil kodus olevad raamatud loetud saavad ning järgmist Jo Nesbø kirjutatut lugema saan hakata ja mitte ainult krimisarjas, vaid ka lasteraamatud on huvipakkuvad. 

Veel arvamusi: Goodreads

Osta: Apollo, Rahva Raamat