Gillian Flynn "Paha paik"

Viimasel ajal loen ma väga palju kriminaal- ja põnevusromaane, need hoiavad kogu lugemise aja meeled erksana. Pean jälgima hoolega detaile, sest tahan ju ometi ise jõuda ka lahenduseni enne kui raamat lõpeb ja siis teada saada, kas mul oli õigus või jäi kuskil midagi tähele panemata. Eriti põnevad on veel sellised, kus tegevus toimub nii minevikus kui ka olevikus ja erinevate inimestega toimunud/toimuvad sündmused on kokku põimitud. Gillian Flynni "Kadunud" ei vaimustanud mind eriliselt, aga ometi kui nägin sama autori raamatut "Paha paik", tekkis kohe soov seda lugeda, ilmselt uudishimu.

"Paha paik" räägib loo Libbyst, kelle perekond, ema ja kaks õde, mõrvati aastaid tagasi väga julmalt ja kuriteo eest mõisteti vangi tema vanem vend Ben. Libby oli mõrvade ajal 7-aastane ja tema tunnistus sai määravaks oma venna süüdimõistmisel. Ta väitis, et kuulis ja nägi Beni tapmas ja on selles veendumuses elanud  kogu oma järgneva elu. Naine ei ole isegi püüdnud ega soovinud nende mõrvade kohta ja üldisemalt ka pere kohta midagi teada. Kui aga entusiastlik noormees salajasest mõrvaklubist temaga ühendust võtab ja teda ümber veenda üritab, hakkab ta isegi kahtlema ning on nõus aitama ja otsima kontakti võimalike kahtlusalustega. Esialgu viivad kõik kahtlused ja arvatavad mõrvarid vaid tupikusse ja Libby peab üha enam süvenema minevikus toimunule.

Kuna "Kadunud" ja "Paha paik" on mõlemad Gillian Flynni raamatud, siis ma natuke võrdlen neid, pigem enda jaoks, ehk ka kellelegi teisele infoks, kes on emba-kumba lugenud ja ei tea, kas võtta sama autori teisigi raamatuid. (Eesti keeles ilmunud ka "Lõikepind", kuid ma ei ole seda veel lugenud, teades ennast, lugemata ei jää.) 

Ma ei ole nüüd kindel, kas tegemist on mu värskete emotsioonidega, aga kui võrrelda, siis "Paha paik" meeldis rohkem kui "Kadunud". Põhjus võib olla ka selles, et "Paha paik" hoidis rohkem põnevust üleval kuni viimaste lehekülgedeni, ma ei olnud kuni lõpuni veendunud oma kuriteo lahenduse versioonist ja see oligi mingil määral erinev. Mulle väga meeldivad autori täpsed ja kohati võikad kirjeldused, aga mõlema raamatu lugemisel tundsin, et kuidagi venis algus, ei läinud piisavalt kiiresti põnevaks. 

Olles lugenud kahte Gillian Flynni raamatut, julgen öelda, et kuigi sündmused on erinevad, siis kirjutamisstiil on sama. Pikem eellugu, palju detaile, mis kohati ei klapi kokku, keerulised ja eksitavad sündmused minevikust, kuid lõpuks kulmineerub põneva ja ootamatu lõpuga. Ilmselt lugeda soovitaks neil, kellele meeldis "Kadunud", mitte sisu poolest, need on siiski erinevad, aga pigem autori stiili pärast. 

Loe Goodreadsi kasutajate arvamusi!

Osta Apollost või Rahva Raamatust, mõlemas hetkel soodushind.

Anna Sundberg ja Jesper Huor "Ma armastasin terroristi"

Minu kätte ei satu juhuslikult raamatud, mis on seotud islamiga. See teema on hetkel aktuaalne kogu maailmas ja ma ei taha näha ega kuulda ainult meedias kajastatavat, vaid ka veidi nö teist poolt. Ma ei proovi ja ausalt öeldes ei tahagi mõista, mis paneb inimese millessegi või kellessegi nii tugevalt uskuma, et ta on võimeline usu nimel tapma. Võib-olla ma vägivaldselt üldistan islamit ja moslemeid, aga paraku on selline kuvand mu peas tekkinud.

Anna Sundbergi "Ma armastasin terroristi" ei vaja pikemat ega ka lühemat sisututvustust, pealkiri ütleb ära kõik. Tegemist on autobiograafilise teosega, mille on Anna Sundberg kirja pannud koos ajakirjanik Jesper Huoriga. Mul oli juba alates päris esimestest lehekülgedest meelel vaid üks sõna, õigemini küsimus- miks? Minu pärast võivad inimesed uskuda  kasvõi lillkapsastesse kui nad tahavad, valikuvabadus, aga olla nii kindel usu õigsuses, mis tallab kõik muu maatasa ja läheb sõna otseses mõttes üle laipade, kuidas see võimalik on? Seejuures ei jätnud Anna Sundberg kordagi lolli naise muljet, pigem tundus ta olevat usust ja armastusest pimestatud. Lugemise ajal vaheldusid emotsioonid, kord vihane, kord kurb. Oli lehekülgi, mida ma lugesin, imestasin ja vihastasin-mis teeb ühest usust nii õige ja ainsa, et kõik muu on tühine, kuidas on võimalik "tänu" usule rõõmustada kellegi surma üle? Teisalt kui Anna oma lastega raskustesse sattus, oli mul kahju, mitte kordagi ei parastanud, et näed nüüd, said, mis tahtsid. Elasin kaasa ja lootsin (või no mis siin loota kui raamatu on oma elust ise kirja pannud, siis järelikult elus), et kõik läheb hästi ja ta saab tagasi kodumaale.

Ma ei ole väga veendunud, et see nii täielik ülestunnistus on. Jah, vaevalt Annat tema viimane moslemist abikaasa väga detailselt oma tegevustesse pühendas, kuid usun, et ta teadis rohkemat kui kirja panna tahtis või julges. Ma ei heida seda sugugi ette, riskida oli rohkem kui selle raamatu müügieduga. Raamatu lõpus oli mul siiski hea meel autori üle, et ta silmad avanesid ja ka pisut kahetses, just teiste usku pööramise osa.

Islam on teema, mis ei jäta kedagi külmaks, mingisugune arvamus on kõigil. "Ma armastasin terroristi" ei andnud mulle islami ega moslemite osas uut infot, pigem vaid ühe naise lugu islamisse ja sellest välja. Kirjastus Sinisukk on välja andnud "Valge" sarja, milles ilmunud raamatud on oluliselt detailsemad erinevate naiste keerulised elud,  Muidugi ei saa võrrelda antud raamatut kogu sarjaga, oleks võimatu koondada nii palju erinevaid tahke islamist ühte teosesse.

Kellel on eelarvamus autorisse juba pelgalt pealkirja järgi, jätku lugemata, sisu vaid süvendab seda. Millestki olulisest selle raamatu lugemata jätmisel ilma ei jää, pigem tekitab enam negatiivseid emotsioone. Islami kohta silmaringi avardamiseks on see raamat lahja.


Loe veel arvamusi Goodreadsi kasutajatelt.
Osta Rahva Raamatust või Apollost.

Michel Houellebecq "Platvorm"

Tegelikult tahtsin ma lugeda Michel Houellebecqi raamatut "Alistumine", tänu millele ma üldse antud kirjanikust midagi kuulsin. Paraku on väikeste alevike raamatukogude valik limiteeritud ning laenutasin hoopis sama autori teise raamatu "Platvorm". Miks ma üldse Michel Houellebecqi teoseid lugeda tahtsin, on tema raamatutes kajastatavate teemade aktuaalsus, eriti veel hetkel.

"Platvorm" on raamat  keskealisest mehest, kes pole just kõige paremas punktis oma eluga. Ta isa sureb, naist pole, sõpru ka oluliselt mitte. Leiab end sageli peale tööd külastamast lõbustusasutusi, kuna seal ei küsita liialt isiklikke asju ega tunta huvi tema vastu, saab lõõgastuda ja minna üksi koju. Isa surma järel paneb ta müüki isa vara, saadud raha investeerib, võtab töölt puhkuse ning lendab Taisse. Sama paketireisi valinud grupis on erinevaid inimesi, kellega arvamused ühtivad, kellega mitte. Puhkus ja Tai muudavad Micheli elu täielikult, olles igasuguse lootuse kaotanud, leiab ta õnne sealt, kust seda kõige vähem loota osanuks.

Ma tahaks, kuid ei saa rohkem ega täpsemalt kirjutada, sest see oleks täielik spoiler. Aga ma nii palju julgen ilma midagi reetmata mainida, et see raamat paneb mõtlema. Elame ja oleme, kes õnnelikud, kes vähem õnnelikud, kulgeme vaikselt, vahest tormilisemalt, läbi elu. Teele satub erinevaid ootamatusi, mõnikord muudavad need kõik paremaks, teinekord jällegi halvemaks, Kõik need muutused on aga seotud kellegi teisega, keegi täiesti võõras inimene võib muuta elu kardinaalselt ja sinna ei saa midagi parata. Oletused ja tagantjärgi tarkus, oleks-poleks, ei aita.

Isegi ei tea, kas ja kellele "Platvormi" lugeda soovitaks, kohati veniv ja pikk, siis jälle sündmusterikas, üsna vastuoluline raamat. Külmaks ei jäta kedagi, tekitab ilmselt palju negatiivseid emotsioone. Praegu maailmas valitsevas olukorras on see väga mõtlemapanev ja justkui rusikas silmaauku. Mina igatahes loodan, et ühel hetkel saab loetud ka Michel Houellebecqi "Alistumine", ootused on igatahes kõrged.

Loe veel arvamusi: Goodreads

Osta Apollost või Rahva Raamatust. 

Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda"

Kui ma pehmelt öeldes vaimustusin, et Mihkel Raual uus raamat ilmunud, siis pigem sõbrad-tuttavad pööritasid pahameeles silmi ja nemad isegi raamatukogust laenutamisega "seda meest" ei toeta. Peamiselt kommentaarid stiilis "Raud ütleb alati kõigile halvasti", "ta ei lase oma saatekülalistel ise rääkida, koguaeg suu käib", aga lagi oli see: "Mihkel Raud on nii ebaseksikas, et ma ei taha lugeda ta raamatut!". Kui ma valiks oma raamatud autori välimuse järgi, siis jääksid vist pooled lugemata. Mul ei ole Mihkel Raua vastu midagi, ma ei nõustu alati tema välja ütlemistega, aga inimesed kes julgevad (või teesklevad hästi julgemist) arvamust avaldada mulle meeldivad, eriti juhul kui nad oskavad ka enda üle nalja teha.

Ma olin tegelikult müüdud juba siis kui lugesin esmakordselt raamatu lühitutvustust-algab seal, kus lõppes "Musta pori näkku", rohkem polnud vaja ühtki põhjendust ega argumenti, miks lugeda ka "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda". "Musta pori näkku" meeldis mulle nii sisu kui ka kirjutamise stiili poolest. 

Olen lugenud ka Mihkel Raua raamatut "Sinine on sinu taevas", kuid see nii meeldejäävaid emotsioone ei tekitanud.

"Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" pakkus mulle huvi kui lihtsalt ilukirjanduslik teos, mitte eneseabi raamatuna. Samas tabasin, end mitmeid kordi lugedes mõttes kaasa noogutamas. Kihvtimaid ja naljakamaid kohti lugesin kõva häälega ette neile, kes läheduses viibisid ja vähegi kuulata viitsisid. Isegi ühele Mihkel Raua "vihkajale" surusin raamatu pihku, paludes lugeda ühte tabavate võrdluste ja huvitavate väljenditega lõiku ja lõpuks oli ta lugenud märkamatult 3 lehekülge. Seega kui vihata Mihkel Rauda kui saatejuhti või žüriiliiget võib vabalt olla võimalik lugeda ta raamatut. Ilmselt olen hetkel oma elus punktis, kus olen rahul ja õnnelik, samas omades sihte ja eesmärke mille poole püüelda, teades kuidas neid saavutada. Seetõttu ei leidnud ma enda jaoks vajalikke nõuandeid või soovitusi, mida ma veel ei teadnud või juba ei järgi. 

Neile, kes ikka täiega vihakavad Mihkel Rauda ja ei suuda kuidagi lugeda ja ette kujutada, et selle raamatu on kirjutanud tore naabrimees Enn, teen lühikese kokkuvõtte. 400 lehekülge nõuandeid, mis vürtsitatud värvikate kirjelduste ja seikadega elust ei ole muidugi lihtne kokku võtta lühidalt, aga ma panen kirja selle, mis minu jaoks kõige tähtsam. 
Mitte kellelgi siin ilmas pole rohkem ega vähem aega kui sinul, kõigil on 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas, aga selle kasutamine on igaühe isiklik asi. 
Raha saad sa kulutada täpselt nii palju kui sa teenid ja lotovõidule ega sõbra abile pole mõtet enne palgapäeva loota. Tähendab sa võid loota, aga ühel juhul võid rämedalt pettuda ja teisel juhul pead võla ikka tagasi maksma. 
Ära lase end mitte kellegi, eriti veel täiesti võõra inimese arvamusel kõigutada, peamiselt juhul kui tegemist on halvustamisega. Kiitmise peale võib veidi kõrvu liigutada küll. 
Ja juhul kui tegeled müügitööga, siis kiida oma potensiaalset teenuse või toote ostjat kasvõi läbi telefoni maailma kõige kaunimaks, peaasi, et teed seda veenvalt. 
Kõige olulisem on kasutada neid asju ja oskusi,mis sul on, eelkõige mõistust ja aega ja panna need teenima enda jaoks seda, mida veel lisaks vaja-raha, asju.

Nagu ka Mihkel Raud raamatus ise mitmeid kordi mainib, et lugejal tekib arvamus nagu oleks tal lihtne rääkida, kuulus ja edukas, pappi pritsib igast ilmakaarest peale, tööd on jalaga segada, siis siia ilma on ta sündinud samasugusena nagu kõik teisedki. Ma tegelikult soovitan hoopis alustada skeptikutel raamatu lugemist viimasest peatükist. Kõik valikud, õiged ja valed, teeb igaüks ise, olenemata sellest, kes on vanemad või kui kuulus oled. Katsetada ja vääratada on nö tavainimesel oluliselt kergem kui kuulsusel, kelle iga sammu ja tegu jälgitakse.

Lugeda soovitan isegi kui puudub vähimgi vajadus eneseabi järele, naerda saab ka ja seda ei ole kunagi liiast. Ja kui loetegi, siis ärge väga vaevuge ütlema raamatu pealkirja, piisab kui öelda Mihkel Raua uus raamat. Ma olen paar korda alustanud, võhikud ütlevad teadjalt "Aaaa jah" juba peale seda kui olen jõudnud öelda "Kus ma olen" ja need, keda päriselt huvitab, teavad juba isegi.

Loe veel arvamusi Goodreadsist.

Osta Apollost  või Rahva Raamatust.

Ja kui raamatust jääb väheks, siis Mihkel Raua blogi: http://mihkelraud.ee/

Krystyna Kuhn "Org I"

Krystyna Kuhni "Org" on raamatusari, mida mulle soovitati, haarasin selle ilma süvenemata. Ei viitsinud isegi lugeda tagakaanel olevat lühitutvustust.

Kuna "Org I" sarjas on eesti keeles ilmunud kolm osa- "Mäng", "Katastroof" ja "Torm" ning need on seotud nii tegelaste kui ka sündmustega, siis teen ühise postituse. Kõigist kolmest osast kirjutan vahetult peale lugemist, omamata arvamust veel järje kohta.

"Mäng"

Pealkiri on tabav, mäng on see esimene osa tõesti, isegi lausa eelmäng. Julia ja Robert saabuvad Kaljumäestikus asuvasse Grace´i kolledžisse nädal peale teisi tudengeid. Nad hoiavad kokku, ei usalda kedagi ning tekitavad vastakaid tundeid. Robertit peetakse peale esimesel ööl juhtunut veidrikuks ja edasised sündmused vaid süvendavad seda. Julia aga meeldib neile, kellega lähemalt tuttav, ülejäänutes tekitab temagi küsimusi. Tüdrukute ja poiste neljatoalises korteris elavatest noortest tekib raamatu põhituumik-Julia, Robert, Debbie, Katie, Rose, David, Chris ja Benjamin. Kuigi üksteist ei usaldata piisavalt ja igaks kannab endaga kaasas saladust minevikust, hakkavad nad uurima kolledžis toimuvat.

Nagu ümber kuuma pudru käimine, kes usaldab keda, kes on halb, kes on hea. Lugejale on ilmselge, et midagi väga olulist varjatakse, sündmused hakkavad hargnema, ilmnevad segavad faktorid, täiesti tüüpiline, kuid selles raamatus kuidagi igav. Ei oskagi põhjendada kuidas, kõigil on mingi saladus ja ma ei saanudki aru, kelle oma olulisem ja kelle oma laheneb. Autor vist sai ka aru, et pole mõtet kauem keerutada ja viimasele kümnele leheküljele pani lõpuks kirja ka midagi lugejale põnevat. Igal juhul nii palju tekitasid need viimased leheküljed huvi, et hakkan lugema ka teist osa.

"Katastroof"

Kui esimene osa "Mäng" on pigem keskendunud Juliale, siis teise osa nö peategelaseks on Katie, korealanna, kes on kaaslastele jätnud vaikse ning tagasihoidliku mulje. Õnneks puudub teises osas pikk sissejuhatus ning sündmused hakkavad kohe veidi põnevamalt pihta. Paraku ikka kuidagi poole peal vajuvad ära. Noored asuvad kolledži kohal kõrguvat Ghosti mäge vallutama, plaaniga tuleb lagedale Katie, temaga lähevad kaasa Julia, David, Chris, Benjamin ning Ana, kes tunneb mäge ja liitub hiljem. Seltskonda aga üllatab Paul, kes on kõigile võõras, kuid on kuidagi saanud infot plaanitud mäevallutusest ja soovib liituda, trumbiks kaart orust, mida keegi pole varem näinud. Enne teele asumist saab Katie aga kummalise hoiatuse, eriti kummalisel viisil, sellegipoolest ei jäta ta plaani katki.

Teele sattuvate ootamatustega rinda pistes, lahkarvamusi lahendades ja üksteist paremini mõista püüdes jõuab nende retk lõpule. "Katastroof" aga lõppeb nii põnevalt, et peale sellele lausele punkti panemist asun lugema kohe kolmandata osa "Torm".

"Torm"

Kolmandas osas jäävad Orgu tormivangi Julia, Debbie, Chris, Benjamin ja Rose. Veidi rohkem kergitab autor katet Debbie ja Chrisi saladuselt. Debbie on kogu kooli silmis lobamokk, Chris on aga jätnud kummalise mulje, kord olles rahulik ja kindel, teisalt jälle närviline. Kogu sündmuste jada saab alguse autoõnnetusest, mille tõttu peavad noored loobuma võimalusest kolledžist lahkuda ja naasevad läbi tugevneva tormi tagasi kooli. Seal hakkavad toimuma kummalised sündmused, mis paneb arvama, et neid jälgitakse ja mitte miski pole päris nende endi otsustada. Kohati meenutas tegevuskäik "Labürindijooksjat" ja "Näljamänge", keegi nagu kontrollib kõike, kuid ei tea kes ja täpsemalt mis kavatsustega. 

Tundub, et alles kolmandas osas saab autor õige "hoo sisse", piisavalt põnevust, kiirelt uued situatsioonid, muutused, kõike parajas koguses, lõpuks tundsin, et elan kaasa kogu hingest. Tekkisid peas kahtlused, lahendused. Lõpeb taas väga põnevalt, paraku on see antud sarja viimane eesti keelde tõlgitud raamat. Loodan vaid, et ei pea seda nii kaua ootama, et eelnevalt loetu unustada jõuan.

Kui tavaliselt kipub olema nii, et esimene osa on väga hea ning järjed kuidagi vajuvad ära, siis "Org I" on pigem vastupidi. Esimest osa lugesin tundega, et noohh, millal midagi päriselt põnevat juhtuma hakkab, teine osa juba andis rohkem vihjeid, tekkis suurem huvi ja kolmandat osa lihtsalt lugesin, lugesin, lugesin, et teada saada mis edasi juhtub. Mulle tundub, et mida rohkem ma tean, milliseid mineviku saladusi tegelased varjavad, seda enam tekib soov saada rohkem infot. 

"Org I" kõik osad on üsna kiiresti loetavad, minul kulus ühe raamatu lugemiseks umbes 1-2 õhtut. Esimene osa lihtsalt ei vajanud oluliselt palju kaasamõtlemist ja järjed olid piisavalt põnevad, et need kiirelt läbi lugeda, Veidi ulmelised sündmused, kohati küll etteaimatavad, aga mõni üllatus ikka leidus, Kui nüüd tõlgitakse eesti keelde ka järgnevad osad siis usun, et loen needki läbi. Kogu sari koosneb kaheksast raamatust, neli esimest osa "Org I"-s ja ülejäänud neli "Org II"-s.

Goodreadsist arvamused (enamus saksa keeles): "Mäng", "Katastroof" ja "Torm"

Osta Apollost või Rahva Raamatust.

Gerald Durrell "Minu pere ja muud loomad"

Mul on alati pooleli mitu raamatut, enamasti jäävad lõpuni lugemata need teosed, mis juba varem loetud, aga huvi ja soov uuesti lugeda. Üks nendest oli, tegelikult siiani on, ei välista veelkord lugemist, Gerald Durrelli "Minu pere ja muud loomad". Ma ei nimetaks seda küll oma eriliseks lemmikuks, aga see on täpselt selline raamat, mida saab pooleli jätta ja siis mõne aja pärast taas lugeda. Tegemist on autori lapsepõlvemälestustega Korfu saarel ja seal pole vaja oluliselt palju luua seoseid eelnevates peatükkides toimunuga ja põhiline ikka meeles on.

"Minu pere ja muud loomad" peategelasteks on pereema, kes kõike rahulikult üritab ohjes hoida, vanim poeg Larry, kellel on alati igas olukorras lahendus pakkuda, poeg Leslie, kelle kireks on püssid ja jahipidamine, pere ainus tütar Margo ning noorim poeg Gerry, kes on suur loodushuviline. Lisaks suur hulk muid elusolendeid, kes ühel või teisel moel selle pere juurde satub. Kui koerad on üsna tavapärased lemmikloomad, siis tuvid, harakad, nastikud, kajakas, skorpion, gekod ei vaimusta igaüht oma kodus, nimelt need on osad loomad, kes asuvad ühel või teisel moel samuti elama selle kirju seltskonnaga ühe katuse alla. Muidugi ei ole see kõigile pereliikmetele meeltmööda ja seetõttu tekivad aeg-ajalt arusaamatused ja sõnelused, millele ema alati lahenduse leida püüab. 

Üks põhjuseid, miks mulle Gerald Durrelli raamat meeldib, on tema huvitavad iseloomustused, nii situatsioonide kui inimeste kohta. Humoorikalt ja tabavalt on kirja pandud ka kõige tavalisem looduse või looma kirjeldus, rääkimata peresisestest sekeldustest. Koerapulm, ema supeltrikoo, Leslie jahilkäik, Margo südamevalu, kõik nii detailselt ja kohati irooniliselt kirjutatud, et ajab muigama.

Minul on selle raamatu 1976.-nda aasta eesti keelne trükk, mille viimastel lehekülgedel on Rein Saluri (üks tõlkijatest) kirjutanud samal aastal, et linna inimesed on jäänud kaugeks loodusele ja loomadele. Seda on ligi 40 aastat hiljem veider lugeda, mil linnastumine veel enam süvenenud. Mulle isiklikult tundub, et minu lapsepõlv, mis jäi eelmise sajandi lõpukümnendisse, oli siiski veel üsna looduslähedane võrreldes praegusega.

"Minu pere ja muud loomad" on mõnus ja kerge lugemine kõigile, ei vaja väga palju süvenemist ja saab nii mõnegi humoorika seigaga end naerutada. Eriti aga vaimustuvad ilmselt need, kelle huvid ühtivad raamatu autori omadega looduse ja loomade vastu. 

Loe veel arvamusi Goodreadsist.

Osta Apollost või Rahva Raamatust.

Mirjam Johannes "Minu Barcelona"

Olin umbes 7-8 aastat tagasi ja vist pisut siiani olen Hispaania fänn, mulle kuidagi väga on alati meeldinud see riik, millegipärast pole aga kunagi sinna jõudnud. Ka "Minu"-sarja avastasin tänu Anna-Maria Penu "Minu Hispaaniale", nimelt ostsin ma tollel ajal päris palju Hispaaniga seotud asju, raamatuid kaasa arvatud. Ja just nimelt Hispaania, riik tervikuna, mitte kordagi ei pööranud ma sealsetele piirkondadele tähelepanu eraldi. Lõpuks avas mu silmad Mirjam Johannese "Minu Barcelona".

"Minu Barcelona" ostsin samuti ajendatuna oma kunagisest Hispaania vaimustusest, ometi pidi see raamat ootama oma korda nii pikalt. Ma ei teagi miks, ostsin selle eelmine suvi ja kuidagi alati lugema asudes lükkasin kõrvale. Lõpuks on loetud! Võin isegi öelda, et veidi taaselustas mu "fännamist". Nii täpselt ja hästi kirja pandud kirjeldused linnaosadest, üritustest, vaatamisväärsustest, kohvikutest-söökidest-jookidest. Raamatu esimestel lehekülgedel asuvast kaardist ajasin pidevalt näpuga järge kui uue peatükini jõudsin. Niivõrd kuivõrd üks joonistatud kaart kahel väiksel leheküljel annab aimu suurlinnast, aga mulle piisas. Isegi julgeks seda soovitada turistile, kes on Barcelonasse minemas ja soovib leida paiku, mida külastada. Peatükkide pealkirjade järgi leiab kiirelt raamatust üles huvipakkuva teema.

Minu jaoks jäi natuke vajaka autori isklikku elu, olen ilmselt liiga uudishimulik, kuid meelsasti oleksin lugenud pidudest ja sõpradest enam. Jah, oli tõesti juttu korterikaaslastest, poiss-sõbrast, töökohast, pidudest. Enim meeldisidki need osad, kus ei olnud kuivad faktid Barcelonast vaid toodud välja seosed ja võrdlused kellegagi. Näiteks sõprade arvamused Katalooniast, jõulude tähistamised, meeleavaldused, aga needki läksid kiirelt üle ajaloost ja poliitikast kirjutamisele. 

Ma isegi ei tea, mulle meeldis "Minu Barcelona", lugesin mõnda osa nii suure huviga ja samas jälle olid mõned kohad sellised, mis lasin silmadega üle. Olengi veidi kahevahel, iseenesest asjalik raamat, palju infot ühe ilukirjandusliku teose kohta, aga jäi puudu see miski. Õnneks tekitas see taas minus huvi Hispaania vastu ja lugeda taas läbi oma varasemalt kokku rabatud info ning ehk ühel toredal päeval avan ma uuesti "Minu Barcelona" ja loen läbi pilguga, et milliseid vaatamisväärsusi siis külastada-vaadata.

Loe teiste arvamusi Goodreadsist.

Osta Petrone Prindist, Apollost või Rahva Raamatust.