Indrek Hargla "Merivälja"

Romaani „Raudrästiku aeg“ ja apteeker Melchiori lugude autori Indrek Hargla hoogsa põnevusromaani sündmused keerlevad müstilise Merivälja objekti ümber, mida suure saladuskatte all kunagi otsiti. Arvatavalt oli Merivälja moreenikihil all peidus iidsel ajal sinna kukkunud maaväline objekt. Romaani, mis elustab pöörase 90ndate õhustiku, tegelasteks on Merivälja inimesed, kes otseselt või kaudselt olid seotud maavälise objekti otsingutega, ja nüüd tungib nende ellu keegi väljapressija, kes sunnib neid tegema kummalisi asju. 

Ehkki romaan on kohati üsna humoorikas, on selles avanev lugu traagiline ja šokeeriv. Merivälja saladuse pärast on inimesi tapetud ja punutud kohutavaid vandenõusid, millesse on segatud nõiad, selgeltnägijad, KGB käsilased, pankurid ja poliitikud.

(Tutvustus Rahva Raamatu lehelt)

Ma olen Indrek Hargla totaalne fänn ja olin enam kui kindel, et "Merivälja" raamatu pean ma saama praktiliselt trükisoojana, aga peale seriaali vaatamist mu vaimustus vaibus. Mulle küll meeldisid sarja osatäitjad, kes kõik oma rollidesse ideaalselt sobitusid ja peaaegu lõpuni meeldis ka süžee, kuid see vajus kuidagi ära. Osad asjad jõudsid liiga kiirelt lahenduseni ja teisalt jäi lahtiseid otsi. Otsustasin peale seriaali, et raamatut loen ma siis kui see mulle põhimõtteliselt sülle kukub. Ei hakka ise ostma ega raamatukogudes taga ajama. Nüüd see siis lõpuks juhtus, luusisin raamaturiiulite vahel ja lootsin leida Hargla viimast raamatut, kuid lahkudes oli kaenlas "Merivälja". 

Sisu ümber jutustamisele ma ridu raiskama ei hakka. Need, kes on seriaali näinud, seda ei vaja ja need, keda huvitab Merivälja saladus, on ilmselt juba otsinud selle kohta infot. Tegelastevaheliste sündmuste kirjaldamine avaldaks juba liiga palju, piisab kui üldjoontes teada, mille ümber tegevus aset leiab ja selle osa ma mugavalt kopeerisin Rahva Raamatu lehelt.

Kohe esimeste ridade lugemise hetkest hakkas mu mõtteis paralleelselt jooksma ka seriaal, see tähendab, et kui muidu ma ikka kujutan raamatutegelasi ja sündmuskohti kuidagi ette, siis "Merivälja" puhul tulid silme ette näitlejad ja kohad sarjast. Hea oli lugeda, ei pidanud järge ajama tegelaste osas, et kes ja kuidas kellega seotud, kõik oli selge ja lugemine läks ladusalt. Ilmselt see eelis puudub neil, kes pole sarja näinud, kuid samas on neil säilinud põnevus lõpu osas. Ma pisut lootsin, et äkki raamatus on midagi enamat, mõni suhteliin lisaks, mõni kummaline tegelane või hoopis mõni salajane seik. Minu jaoks olid raamat ja sari ikka päris üks ühele, täpselt nagu "Süvahavva". Kui ma peaksin võrdlema neid kahte teost, nii ekraanil kui raamatukaante vahel, siis minu jaoks on tugevam "Süvahavva", ehk on see teema autorile rohkem südamelähedane, sest Süvahavvat ja selle tegelasi on Hargla rohkem kasutanud oma kirjutistest, isegi "Meriväljast" käis üks neist nimepidi läbi.

Mulle tundub, et "Merivälja" on Indrek Hargla jaoks kuidagi nõrk, ma ootasin rohkemat. Sarja puhul mõistetav, eetriaeg on piiratud, aga raamat oleks võinud natuke rohkem üle võlli minna. Ja tegelikult oleks ma pidanud lugema enne raamatut, siis oleks mul ka lugemise ajal huvi rohkem säilinud, aga see on nii kõigi raamatutega, millest filmi näinud olen. Saan nüüd maha kriipsutada "Merivälja" oma lugemislistist ja olen ühe sammu võrra lähemal eesmärgile läbi lugeda kõik Indrek Hargla raamatud.

Jo Nesbø "Vereteemandid"

Suvepuhkusteaegset Oslot on tabanud kuumalaine. Vår Frelsersi surnuaia lähistel hakkab ühe kortermaja köögilagi tilkuma. Pliidil keevasse vette ilmuvad pisitillukesed tumedad klombid. Samal ajal on politseiuurija Harry Hole oma kodus purjus ja maha jäetud ning kuu aja pärast töötu. Tema ennastsalgavad katsed paljastada kolleeg Tom Waaleri tegelik pale on lõplikult luhtunud, ta on reetnud nii iseenda kui ka kõik lähedased inimesed. Läbi peatäie ähma kuuleb ta lõpuks telefonihelinat. See on ülemus, kes teatab toimunud veretööst. Tapetud on naine, kelle otsmikul on kuulihaav ja vasakult käelt puudub nimetissõrm. See on Harry Hole viimane juhtum, mis tal tuleb lahendada koos Tom Waaleriga.

(Lühitutvustus tagakaanelt.)

Ma olen varem juba kirjutanud arvamuse esimesest Nesbø raamatust, mida lugesin, aga nüüd ma kinnitan seda-minu uus armastus krimikirjanduses on Jo Nesbø.  

Silmad avanesid vahetult enne Jo Nesbø "Lumememme" kinolinale jõudmist. Kõik, kes vähegi olid lugenud Nesbøt, rääkisid ja kirjutasid sellest, lugesin mõned arvamused ja otsustasin isegi autori loominguga lähemalt tutvust teha. Nesbø Harry Hole sarja osas võib tõmmata paraleele teistegi sarnaste krimiraamatutega, kus on üks läbiv peategelane.

Kuigi väidetavalt on Harry Hole sarja raamatud loetavad suvalises järjekorras, siis mina jään endale kindlaks, loen kõik järjest. Esimesed kaks osa ehk oleks võinud lugeda või lugemata jätta, aga alates kolmandast raamatust "Punarind" on mõistlik siiski lugeda järjest, vähemalt kuni "Vereteemanditeni", ehk ka edasi, aga kuna ma ise ei ole edasi lugenud, siis ei julge esialgu midagi öelda. Aga kolm raamatut "Punarind", "Muretu" ja "Vereteemandid" on omavahel nii tugevalt seotud, et see pole mitte ainult taustal olev tegevus, vaid põhimõtteliselt hakkab kõik keerlema "Punarinnast" alguse saanud sündmustest ja hetkel näib, et mingisuguse lõpu kogu see jama leiab "Vereteemantites", kuid ma pisut loodan, et ehk mitte ja kibelen juba järgmist osa lugema.

Ma võib-olla teadmatusest panen ühe Nesbø raamatutest silma jäänud iseloomuliku omaduse ainult antud autorile, aga ma lihtsalt ei suuda meenutada hetkel ühtegi teist loetud autorit, kellel oleks sarnane stiil. Räägin ma nimelt sellest, et peale või isegi enne kurjategija kinni võtmist, saan ma lugejana ikkagi teada ka süüdlase versiooni, täpsemalt vastuse küsimusele "Miks?". Kui enamikes raamatutes venib algus pikalt, otsitakse süüdlast, hakatakse jõudma juba lahenduseni, tulevad ette takistused ja siis lõpp läheb nii kiiresti, et ma vaevalt suudan panna kokku kõik sündmused ja ridade vahelt loetu, et jõuda sama tulemuseni. Nesbø on aga peale süüdlase leidmist peatunud pikemalt sellel, kuidas ja miks mõni kuritegu aset on leidnud. Äkki see näitab hoopis midagi minu kui lugeja kohta, et ma tahangi seda lõppu puust ja punaseks, aga mulle sobib. Ma küll hakkan kohe kaasa mõtlema ja jälgima, ise juba mingisugust lahendust peas genereerima, kuid alati ei jõua ma sama tulemuseni ja siis ongi hea lugeda ja võrrelda kuidas autori ja minu mõtted kas siis kokku või lahku läksid.

Mulle on jäänud silma, et Nesbø esimesed kaks raamatut ei olnud just midagi erilist ja oma tõelise edu saavutas alles kolmanda raamatuga, siis mina olin müüdud juba peale esimest osa. Aga kes on lugenud Nesbø esimest Harry Hole sarja raamatut ja see ei avaldanud muljet, siis proovige uuesti alates "Punarinnast" ja kui see meeldib, siis jätkake, vähemalt kolm raamatut saate lugemislisti lisada kindlasti. Ma juba tean, et tänu Jo Nesbøle on minu nimekiri üsna pikk ja nii mõnigi teine  raamat jääb seetõttu lugemata.

Ruth Ware "Naine kajutist nr 10"

Rahvusvaheliselt menukas autor Ruth Ware pakub taas hämmastavate pöörete ja klaustrofoobse, kuid samas tontlikult kauni tegevuspaigaga põnevat lugemist. 

Reisiajakirjanik Lo Blaclock saab elu parima töölähetuse: nädal ülimalt eksklusiivsel luksuslaeval. Esialgu on pardal kõik imeline: peened kajutid, suurejoonelised õhtusöögid ja elegantsed külalised. Aga ajapikku olukord muutub – jäine tuul peksab laevatekki, taevas muutub halliks ja ähvardavaks ja Lo näeb juhuslikult pealt, et keegi naine heidetakse üle parda. Loo tuum? Kõik reisijad on pardal ja laev seilab endasi nagu poleks midagi juhtunud, hoolimata Lo meeleheitlikest katsetest tõestada, et midagi on väga väga valesti.

(Tutvustus raamatu tagakaanelt.)

Mulle alati meeldib lugeda samade autorite raamatuid kui esimesena loetu on meeldinud. Täpselt sama mustri järgi rabasin raamatukogust ka Ruth Ware "Naine kajutist nr 10". Justkui oli meelde jäänud, et "Pimedas, pimedas metsas" parasjagu huvitava süžeega, mis ei olnud kergesti aimatav ja ma päris-päriselt tahtsingi koguaeg lugeda, et teada saada, mis edasi juhtub. Seega üsna loogiline, et ma loen veel sama autori raamatuid. Aga mu jumal, ma pidin "Naine kajutist nr 10" lugema enne 200 lehekülge, et läheks huvitavaks. See on tervelt 2/3 raamatust. Ja tõesti, see lõpp oli põnev ja ma polnud kindel, kas ma tahan teada, mitu surnut raamatu lõpuks kokku lugeda saan. Kuid kõik enne seda pisut nullis minu jaoks terviku. Kui ikka on nii päevselge, et Lo, kes nägi kellegi heitmist üle parda, ei saa lõpuni jalutada ringi rahulikult ja omal käel uurida, siis pole mõtet kirjutada nii mitmekümne lehekülje jagu lihtsalt laevaelust. Minu meelest oleks pooled neist 200-st venivast leheküljest lisaks kulutada sellele, mis saab kui Lo ei viibi enam vabaduses. Ja mul oli nii kahju lõpuks kui raamat läbi sai, justkui oleks midagi poolikuks jäänud.

Teine asi, mis mind hakkas kohe häirima-jälle on peategelaseks naine, kes on eluga hädas, depressiooniküüsis naine, kes pitsi ei sülita ja suhe, kust nagu oleks midagi puudu. Olgu, selle saab vabalt minu enda veaks arvestada, sest kui lugeda "Pimedas pimedas metsas" kirjeldust on seal selgesõnaliselt kirjas, et Ruth Warele on iseloomulik kirjutada keerulise minevikuga naistest. Lihtsalt mind jäi segama nii sarnane karakter, et oleks võinud kuidagi originaalsem olla. Võib-olla kuidagi alateadlikult hakkas hoopis segama see peategelase teema ja et miks peab ilmtingimata keerutama selle ümber, kuidas üks naine on pidevas hädas oma probleemidega.

Veidi võiks kiita ikka ka, sest üdini halba raamatut ma poleks viitsinud lõpuni lugeda, ju seal midagi köitvat siiski oli. Otseloomulikult autori oskus kirjutada pikk eellugu nii, et ma jätkuvalt olin piisavalt uudishimulik ja tahtsin teada, kas lõpuks siis juhtub see, mida arvasin. Päris detailideni mul mingit ettekujutust ei olnud ja seetõttu peale raamatu põnevaks muutumist lugesin jutiga läbi, et teada saada, milleni kõik jõuab. Ütleks, et mul on selle raamatu osas kahetised mõtted, meeldis ja ei meeldinud, see ilmselt teebki lihtsalt põnevikust psühholoogilise põneviku.

Oleks see raamat umbes kolmandiku võrra lühem või siis oleks pikem lõpuosa, siis ei jääks mul muud üle kui ainult kiita. Hetkel aga jääb nii, et eriliseks lugemiselamuseks seda raamatut ma pidada ei saa, jääb minu jaoks kõvasti alla Ruth Ware debüüdile "Pimedas pimedas metsas". Ka kolmandana ilmunud raamat, "Valetamise mäng", saab mul ühel heal ajal loetud, selles ma ei kahtlegi, lihtsalt kohe otsa ma ei viitsi lugeda jälle naistest, kellel mingi jama, millega nad oma eluraskuste tõttu hakkama ei saa.

Geir Tangen "Maestro"

Mul oli Geir Tangeni "Maestro" pikalt lugemislistis, ei huvitanud täpsem sisu, pigem sai määravaks autor. Nimelt on Geir Tangen tuntud Norra blogija, kes kirjutab krimikirjandusest. Tõelise krimifännina kirjutab ta "Maestro", et lisaks raamatutest kirjutamisele ka ise üks valmis kirjutada ning kasutada ära selles kõik oma tähelepanekud. Geir Tangeni teos sai väga kiiresti populaarseks, kõigepealt Norras, kus tal ilmselt lugejatest tänu blogile puudust ei tulnud, kuid raamat on saavutanud ka rahvusvahelise menu. Lugesin kuskilt, et on oodata ka järge, ei taha küll ette rutata, aga mulle tundus see lugu täielikult tervik, et ei kujutaks ettegi, mille baasil sealt järge teha. Ilmselt siis luues uusi kuritegusid, mida hakkavad uurima juba "Maestrost" tuttavad uurijad.

"Maestro" on esialgu üsna segane, kaks erinevas ajas lugu, millel näib olevat ainuke seos ajakirjanikuga kohalikust ajalehest, Viljar Ravn Gudmundsson. Mees saab kahtlase sisuga kirja, milles anonüümne autor lubab hakata õiglust jalule seadma, tappes inimesi, kes ei ole oma süütegude eest karistust kandnud. Esimesest kirjast ei tee ajakirjanik väga välja, arvates, et tegemist on nõmeda naljaga. Kui aga teda saadetakse kirjutama lugu rõdult alla kukkunud naisest ja politseilt kommentaari küsides saab ebaleva vastuse, millest võib järeldada, et tegemist ei olnud õnnetusega, hakkab mees mõtlema, et äkki tasub kirjale siiski rohkem tähelepanu pöörata. Viljar saadab kirja edasi politseile, Lotte Skeisvollile, keda ta tunneb ja kes talle ajalehe jaoks politsei poolse arvamuse andis. Lotte ei jäta asja sinnapaika ning kutsub ajakirjaniku koheselt oma jutule. Ülekuulamise ajal aga saab Viljar järgmise kirja, koheselt reageerib sellele politsei ning hakatakse autorit otsima, samaaegselt püüdes vihjete abil välja selgitada järgmist ohvrit. Aeg on limiteeritud, "õigusemõistja" annab aega ainult järgmise hommikuni. Viljaril on alust kahtlustada, et seoseid võib otsida ka tema nelja aasta tagusest artiklist, mille tõttu kannatasid paljud. Politseile ta aga oma mõtteid ei avalda, püüdes kõigepealt ise selgusele jõuda.

Nende kahe kirjaga asi ei piirdu. Iga ajakirjanikule laekunud kirjaga surub kirjutaja meest üha enam nurka, soovides meedia tähelepanu rohkem kui seda seni on olnud. Politseisse saabub appi uurija Oslost, Olav Scheldrup Hansen, kes ei klapi isiklikul tasandil uurimist juhtiva Lotte Skeisvolliga. Liigne energia kulub nende omavahelisele arvete klaarimisele ning selle tõttu saab kurjategija järgmise ohvri segamatult tappa. Mõistes asja tõsidust ning jättes eriarvamused tahaplaanile, suudavad Skeisvoll ja Hansen teha koostüüd, aga kas nende põikpäisus ja rumalus ei ole ehk liialt uurimist seganud?

Kui jätta välja see, et esimestes peatükkides ei saanud ma üldse aru, kes või mis on kuidagi seotud, nii on üsna sageli, et tegevus algab ilma pikema eelloota ja lugeja lihtsalt peab sellest läbi närima või siis loobuma, siis ma olin täiesti uskumatul kombel naelutatud selle raamatu külge peaaegu lõpuni.Ja siis järsku läks jaburaks, ausalt täitsa jaburaks, õnneks paber kannatab kõike ja saab kirjutada ju mida iganes, aga see tundus lausa nii veider, et ma tahtsin võimalikult kiiresti lugeda, et teada saada, mis lahendus siis kogu lool lõpuks on. Ma tahaks kohe pikemalt kirjutada sellest lõpuosast, aga samas oli see päris korralik püant, et targem on mitte reeta.

Autor on raamatusse tõesti pannud kõikvõimalikud sündmused, mis ühes või tegelikult lausa kolmes krimiromaanis olla võiks. Kohati on kõike liiga palju, aga kui hoolega jälgida, siis täiesti loetav. Nagu eelnevalt mainisin, siis jäi kuskil ette info, et "Maestrole" on oodata järge, suure tõenäosusega oleks ma selle järje lugeja puhtalt uudishimust, aga enam mitte autori osas, vaid sisu, sest ma ei kujuta ettegi, mida sealt oodata.

Kuna autor Geir Tangen on üsna hästi kursis krimikirjandusega, eriti Norra autoritega, on seda ka tema raamatus mitmel korral mainitud ja üheks läbivaks jooneks kuritegude vahel.

Ja raamatupealkirja "Maestro" järgi ei tasu arvata, et oleks vaja muusika erialaseid teadmisi, et seda lugeda. 

Otse kirjastusest Varrak

Osta Apollost või Rahva Raamatust

Lisaks: Goodreads

Ketlin Priilinn "Kommionu"

Kui ma nägin raamatukogu uue kirjanduse riiulil Ketlin Priilinna raamatut "Kommionu", oli selge, et ilma selleta ma ei lahku. "Kommionu" on Rebecca Lindebergi sarja kolmas raamat, eelnevad kaks osa on mul loetud ning jäin nendega üsna rahule. Seda enam, et mulle väga meeldib lugeda Eesti autoreid, neil on tohutult väike lugejaskond ja ma ei jaksa ega tahagi osta iga ilmunud raamatut, siis annan oma panuse raamatukogust laenutajana.

"Kommionu" pealkiri on üsna paljuütlev, ilma tagakaanelt tutvustust lugemata aimasin ma juba, millega võib tegu olla.

Järjest kaovad kolm väikest tüdrukut ning politsei on juba õsna meeleheitel, ei ühtki võimalikku kahtlusalust, mitte ühtegi niidiotsa, ka tüdrukute vahel puudub igasugune seos. Kahjuks ei jää need kolm last viimasteks, kommionu ei olnud veel sugugi lõpetanud. Nüüd on uurijatel vaja olla eriti tähelepanelik, hakata küsitlema ka kõiki neid, kellel esialgu puudub vähimgi motiiv või seos kadunud tüdrukutega. Nagu uurijad oma kõige süngemates mõtetes kardavad, leitakse ühe lapse laip. Tegusteda tuleb kiirelt, muidu ei pruugi politsei leida teisi tüdrukuid elusana.

Oh, ma nii pingutasin ja punnitasin seda lühikest kokkuvõtet kirjutada, ei tahtnud liialt avaldada, midagi nagu ikka peaks kirjutama sisust, seejuures mitte end kordama jäädes, et kogu uurimine on tupikus.  Samas ei tahtnud juba tuttavat juttu raamatukaanelt ümber kirjutada. Raske on niiviisi, ei taha avaldada, aga teisalt jälle tahaks tohutult palju öelda. Otseloomulikult ei jää see juhtum lahendamata, see on selge kõigile. Lihtsalt mul endal ei olnud mitte ühtegi aimdust kurjategija osas ja ma ei tahaks oma kirjutatuga seda põnevust rikkuda.

Taas üks raamat, mida ma lugesin oma unetundide arvelt ja neid ei ole tegelikult palju, raamatuid, ma mõtlen, mitte unetunde. Lihtsalt ei suutnud katkestada, pisut ehk mängis autor lugeja emotsioonidega, milline ema suudaks lugeda ükskõikselt raamatut kadunud lastest? Kuigi mul hetkel tekkis mõte, et tegelikult oli kogu loos üsna vähe tähelepanu tüdrukute emadel. Ilmselt nii paljude ohvritega loos ei olegi võimalik väga detailselt iga seotud inimest kirjeldada, vaid keskenduda üldpildile. Ja mulle tohutult meeldis, et raamat ei lõppenud kurjategija leidmisega, vaid kõik saab lugejale lahti seletatud kui Rebecca Lindeberg läheb vanglasse süüdlast külastama ja loodab saada selgitusi, mitte õigustusi, aga pisut püüda aru saada motiivist.

Minu meelest on Eesti krimikirjandus üha enam tõusuteel ja ootan põnevusega uusi lugusid Ketlin Priilinna sulest, eriti Rebecca Lindebergi sarjast. Kas autor kirjutab sisse ka peategelase lapse? Kuidas üldse laps sobituks taolistesse raamatutesse? On mida oodata!

Osta Rahva Raamatust või Apollost

Nagu ikka Eesti raamatute puhul, on Goodreadsis arvamusi üsna vähe, keskmine hinne üsna kõrge (ilmselt väheste hindajate tõttu, kes leiavad, et raamat on väga hea, kaasa arvatud mina ise)-Goodreads.

Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut"

Mulle ei ole väga pikka aega raamatuid kingitud, seda enam ei suuda ma meenutada ühtegi korda kui raamat oleks kingitud üllatusena.  Esiteks on raamatute kinkimisel risk, et see ikkagi pole päris see, mida saada soovitakse ja juhul kui ei olda ka kingisaaja koduse raamaturiiuliga tuttav, on oht, et kingitav teos juba olemas. See harukordne olukord, kus mulle kingitakse raamat ja veel nii, et ma ei ole seda ise valinud, sai jõulude ajal teoks. Kuna ma tunnen kinkijat läbi ja lõhki, tegemist päris raamatukauge inimesega, siis aimasin ma, mis mind ees ootab. Õnneks ei valmistanud see mulle kingitusena pettumust-Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut", olin isegi plaaninud esitlusele minna, aga kuidagi tuli elu vahele kui ma plaane tegin.

Peeter Oja "Kuidas kirjutada raamatut" osas olid mul ootused kõrged, jälle see "Kreisiraadio" teema, mis Hannes Võrnogagi. Mulle kõnes meeldib Peeter Oja huumor ja kui ta kõrval on veel keegi, kes sellega kaasa läheb, siis saab kindlasti naerda. Eriti lootsingi ma raamatuesitlusele minna, sest Peeter Ojaga koos vestles lugejatega Mart Juur ja see duo ei jäta just paljusid külmaks. Piisab kui osatakse nalja teha ja ma olen müüdud. 

Võtsin siis suure innuga "Kuidas kirjutada raamatut" ette ja mehh, pettusin juba pea esimestel lehekülgedel. Siinkohal mainin ära, et eelmist Peeter Oja raamatut, pigem küll brošüüri, ei olnud ma lugenud, ei osanud midagi oodata ega arvata autori kirjutamise stiilist. 

Ootasin ägedaid ja värvikaid võrdlusi, ootasin peent sarkasmi, ootasin "ärapanemist", aga sain hoopis midagi vastupidist. Ma arvasin, et itsitan seda raamatut lugedes omaette ja vaatan, keda saaks eriti vaimukate kohtade ettelugemisega tüütama hakata, tegelikkuses lugesin raamatu ühe jutiga läbi ja tänasin taevast, et see nii kiiresti läbi sai. 

Päris üdini ma negatiivne olla siiski ei tahaks, mõned eredamad lõigud ju siiski olid, lihtsalt need kadusid muu jutu sisse. Krimiromaani ja eluloo kirjutamise soovituste juures isegi mõned korrad muigasin. Ja kui lugemisele lisaks ette kujutada, kuidas Peeter Oja seda kõike räägiks, siis tunduks see kindlasti naljakamana. Mõnele lihtsalt sobibki rohkem rääkimine kui kirjutamine, sest rääkides saab oluliselt rohkem emotsioone edasi anda, mis paberil kaotsi lähevad. Aga joonistused olid küll täpselt sellised nagu ma ootasin, lihtsakoelised nagu "Ärapanijas" nähtud.

Kiire ja lihtne lugemine, soovitama ei hakka, aga kes tahab, lugegu omal vastutusel. Kõik, kes panevad Peeter Oja ja huumori vahele võrdusmärgi, ilmselt ei vaimustu ülemäära, samas ei või iial teada.  Mina eelistan edaspidi Peeter Oja kuulata, mitte lugeda. Julgemad mitte ainult ei loe seda raamatut, vaid hakkava selle järgi enda oma kirjutama!

Ehk tekib aja jooksul veel arvamusi ja hindeid: Goodreads

Osta Rahva Raamatust või Apollost.

David Lagercrantz "Mees, kes otsis oma varju"

Mulle tohutult meeldis Stieg Larssoni Milleniumi triloogia ja kui ilmus teiselt autorilt neljas osa "See, mis ei tapa", ma pisut kartsin, et ehk on see kirjutatud puhtalt eelmiste osade menule tuginedes ja jääb lahjaks. Tegelikult oli Dvaid Lagercrantz kirjutanud väga haaravalt ja huvitavalt. Võib olla oli hea nii pikk vahe kahe erineva autori raamatutel samas sarjas, vähemalt minu seisukohast, kes ma lugesin Larssoni poolt kirjutatud kolm osa läbi kohe ühe jutiga, nii "ununes" ära Larssoni stiil ja ei hakanud otsima võrdlusmomente Lagercrantziga. Nüüd, mil on ilmunud juba viies osa Milleniumi sarjast, triloogiast on see juba välja kasvanud, teadsin, et kindlasti pean seda lugema. Raamatukogus oli esialgu pikk järjekord ning siis rabasin tuhinas endale rohkem raamatuid mõistlik oleks olnud. Detsembris lõpus jõudis minuni "Mees, kes otsis oma varju". Nagu ka mõne muu eriti suurte ootustega raamatu puhul, ei lugenud ma ühtegi arvamust ega kommentaari antud raamatu kohta.

"Mees, kes otsis oma varju" algab üsna segaselt, kuigi eelmise osaga ei ole eriti palju aega vahele jäetud. Lisbeth Salander on vanglas ning palub Mikael Blomkvistil uurida Leo Mannheimeri kohta. Esialgu näib, et ajakirjanikul ei õnnestu Mannheimeri kohta mingit erilist infot hankida, seda enam, et Lisbeth ei anna talle ka ühtki vihjet, miks või millest alustada. Blomkvist ei ole aga ajakirjanik, kes loobuks, eriti kui talt on seda uurimist palunud Lisbeth, kes ei teeks seda kindlasti alusetult. Nagu aimata võibki, hakkab kooruma lugu, kus ei puudu ka mõrvad, sest saladused, mis ilmsiks tulemas on, ei puuduta ainult ühte inimest. Lisaks sellele on Lisbeth võtnud nõuks kaitsta vanglas Faria Kazit, kes on sattunud kogu vangla suurima hirmu, Benito, ohvriks. Lisbeth ei suuda taluda ebaõiglust ega sedagi, et vanglaametnikud pigem pigistavad probleemi ees silma kinni kui seda lahendada püüaks. Väljaspool vanglamüüre aga hakkab Mikaelil tekkima aimdus Mannheimeri loo kohta. Kui aga ootamatult tapetakse Lisbethi endine esindaja Holger Palmgren ning Mikael veel viimasel minutil surija juurde jõuab, saab ta järgmise vihje, mis annab üha enam aimu ees ootavast ning tegutseda tuleb kiiresti.

Otseloomulikult uurib Mikael Blomkvist Mannheimeri lugu selleks, et saada ajakirja Milleniumi jaoks lugu. Lisbeth vabastatakse vanglast enne tähtaegselt ning ta asub uurima Faria Kazi lugu, jõudes ka sellega tõeni. Peale Lisbethi enda ei näi olevat ühtegi sidet, mis ühendaks Leo Mannheimeri ja Faria KAzi lugu.

Kuigi kogu lugu on väga sisutihe ja kiiresti kulgev, tundub mulle, et see on veidi üle pingutatud. Praktiliselt terve lugemise aja ma mõtlesin, et kas tõesti on käes see hetk, mil ma arvan, et üks raamatusari võiks lõppeda. Sisu poolest ei oleks nagu midagi ette heita, aga kui palju seda Lisbeth Salanderi teemat veel jaksatakse keerutada. Selge, et tegemist on imeinimesega, kelle oskused on piiritud, aga jäädagi ainult ümber selle kõike looma, tundub liiast. Ükskõik, millise teise tegelaskuju või raamatu puhul ei oleks mul mõttesegi tulnud, et midagi on valesti. David Lagercrantz paistab olevat väga andekas kirjanik ning on tehtud õige valik, et just tema jätkab Stieg Larssoni sarja kirjutamist aga ma meelsasti loeks midagi muud tema sulest. Raamatu lõpp aga annab aimu, et midagi siiski võib veel tulemas olla. Oma uudishimu teades, et pruugi järje ilmumise korral mul see muidugi lugemata jääda, aga enam ei oota ma seda pikisilmi.

Osta kirjastusest Varrak

Osta Apollost või Rahva Raamatust

Veel arvamusi Goodreadsist