pühapäev, 12. veebruar 2017

Paula Hawkins "Tüdruk rongis"

Enne Paula Hawkinsi "Tüdruk rongis" lugema asumist, jäid mulle Goodreadsis silma kommentaarid, kus võrreldi seda Gillian Flynni raamatuga "Kadunud". Kuna ma olen totaalselt uudishimulik ja mind sugugi ei häiri kui tean lõppu ette (aga kunagi ei loe ma läbi raamatu viimaseid lehekülgi, et kiiremini teada saada), siis oli tohutu tahtmine lugeda ka mõnda spoilerit, suutsin siiski lehe kinni klõpsata enne raamatu avamist. Eriti jäi silma arvamus, et kui ei meeldinud "Kadunud", siis "Tüdruk rongis" ilmselt ka mitte. Lootsin vaid, et ei oleks nii pikka venivat eellugu, enne kui päriselt põnevaks läheb, sest muus osas oli "Kadunud" hea.

Rachel näeb igapäev rongiga möödudes ühe paari hoovi, kujutab ette nende ideaalset elu, mõtleb neile ise nimed-Jess ja Jason, kuid siis ühel hommikul purustab Jess selle illusiooni. Kogu sündmustik aga hakkab arenema järgmise päeva õhtul, mil alkoholiprobleemidega Rachel läheb maha jaamas, mis asub nii Jessi ja Jasoni kui ka tema enda eksabikaasa ja uue naise maja lähedal. Hommikul ärgates ei mäleta Rachel eelmisest õhtust palju, kuid "kahjusid" hinnates aimab, et midagi halba juhtus. Saades teada, et Jess ehk päriselt Megan on kadunud, asub ta uurima, mis toimus temaga tol õhtul ja keda ta nägi. Segadust tekib rohkem kui selgust, hargenvad erinevad suhteliinud, minevikust tuuakse lagedale kohutavaid sündmusi.

Kui välja jätta asjaolu, et umbes poole raamatu lugemise ajast ma mõtlesin, miks neid kahte-"Tüdruk rongis" ja "Kadunud" üldse võrreldakse, siis suht põnev ja huvitav. Aga see polnud päris selline närvekõditav põnevus, mis paneb soovima kiiremini lugeda, et ometi teada saada, milline lahendus on. Pigem nagu, et noh, mis siis järgmiseks, kes on Megani kadumise taga, kes lihtsalt jälgede segamiseks. Kuidagi kohati veniv, mitme erineva aja ja tegelase vahel hüplev, ebavajaliku teema ümber pikalt keerutamine. Lõpp oli veidi üllatav, kuna ma ei viitsinud lugemise ajal nii palju ette mõelda, et kes võiks olla süüdlane. Ma vist eeldasin või ootasin pisut teistsugust lahendust loole ja seetõttu jäi ära see "vau"-efekt. 

Taas, raamatu ainetel on tehtud film, mida ma pole näinud ja ei oska kuidagi võrrelda raamatuga, kahtlen, kas üldse vaatan. Ei tekkinud peale raamatu lugemist mõtet, et kui palju erinevad tegelased minu ettekujutusest või kuidas mõni situatsioon võiks filmis lahendatud olla.


Loe teiste arvamusi Goodreadsist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar