esmaspäev, 20. veebruar 2017

Jussi Adler-Olsen "Naine puuris"

Enne raamatu lugemist on mul alati kuidagi kujunenud mingid ootused, eeldused, isegi mingi ebamäärane ettekujutus tegelastest, seda kõike eelnevalt loetud arvamuste või siis kellegi soovituste põhjal. Enamasti ma loen kommentaare, arvustusi, vaatan näiteks Goodreadsist raamatule antud hindeid, vahest harva haaran ka suvalise raamatu, loen vaid tagakaanel olevat ning langetan otsuse, kas lugeda või mitte. Jussi Adleri-Olseni "Naine puuris" jõudis minuni vaid seetõttu, et eelmine kord raamatukogus käies sattus mu kätte selle raamatu järg "Faasanijaht". Tundus mõistlik lugeda läbi ka esimene osa, kuigi neis kahes on vaid põhitegelased ühised-kuritegude uurijad osaknd Q-st. Tänu asjaolule, et ma olin lugenud enne läbi teise raamatu, olid mul kuidagi kõrgemad ja kindlamad ootused esimesele osale. Mõneti see raamat ületas mu ootusi.

Tagakaanel olev küsimus: "Kas Carl ja Assad jõuavad kurjategijat takistada või saavad ka neist tema ohvrid?" on liiga palju sisu kohta reetev. Muidugi paneb see lootma õnnelikule lõpule nii uurijate kui ka ohvri osas, aga kriminaalromaanist, mille põhitegevus peaks minu silmis olema lugejale põnev ja kaasahaarav, ootan ma enim üllatavat lõppu. Teisalt kiites, ma olen nii palju juba taolisi raamatuid lugenud ja alati mõtlen kaasa, kes on süüdlane, mis põhjustel on valitud keegi ohvriks, siis siin oli korralikult jälgi segatud. Mu tähelepanu hajus ka veidi ehk seetõttu, et olles lugenud sarja teist osa, jäid sealt vastuseta küsimused ja tegevused, millele lootsin ja sain vastused esimeset osa lugedes.

Peale kurjategija ilmsikstulekut liigub sündmusteahel oodatava lõpu poole, Kõik vihjed ja asitõendid on suunatud vaid ühele inimesele. Otseloomulikult enne päris lahenduseni jõudmist tuuakse lugejani erinevaid situatsioone ja takistusi, mis oleks võinud aset leida ükskõik millal, aga et natukenegi veel põnevust hoida, on need toimunud vahetult enne juhtumi lõppu. "Naine puuris" lõpp jääb lahtiseks, mis siis ikkagi päriselt ohvriga juhtus, samas kuritegu on lahendatud.

Kuigi olen mitmete taoliste raamatusarjade osas kuulnud ja isegi andnud soovitusi, et ei ole vahet millises järjekorras raamatuid lugeda, siis ma ise ikka eelistan alustada esimesest. Jah, igas osas on lahendada erinev juhtum, mis ei ole kuidagi sõltuv eelnevast ega jätku järgnevas, aga peategelastel- uurijatel, on kuritegude taustal oma lugu, mida mulle meeldib jälgida. Jussi Adler-Olseni "Naine puuris" ja "Faasanijaht" on osakond-Q sarjast, mille peategelaseks Carl Morck ja tema abiline Assad, neil mõlemal on saladused ja minevik. 

Kokkuvõtvalt öeldes ei erine "Naine puuris" ei ole kuidagi eriliselt silmapaistev või millegi ootamatuga tabav kriminaalromaan, aga seejuures pole ka sugugi halb. Täiesti loetav ja huvitav raamat neile, kellele antud žanr meeldib. Ka selle raamatu ainetel on tehtud film, ise veel niipea ei kavatse vaadata, aga ehk kaugemas tulevikus.

Apollos veel saadaval DVD ja raamatu komplektid, Rahva Raamatus soodushinnaga hetkel.

Goodreadsist võimalik lugeda lisaks arvamusi,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar